Suve viimane päev?

Posted on by

Täna oleks kui suve viimane päev. Homme algab uus nädal, algaks justkui sügisega. Minu suvi saab küll praegu otsa, ma tunnen. Homsest hakkan kah tööl käima. Tõsi küll, vaid neli nädalat ja asendan puhkusel olevat töötajat, aga siiski. Pole enam terve ööpäev mul vabalt kasutada. Ja augustis peaks ikka füüsika kätte võtma ja b-töö ka. Muidu jäävad taas viimasele minutile. Koolitööde valmis saamiseks on mul küll kubjast vaja. Ma pean end kätte võtma. Ma pean.

Ma kirjutasin täna uue loo. Võib olla saab varsti lugeda. Kui mulle natuke ruumi eraldatakse. Ühest mõttevälgatusest, ühest hetkest võib suuremaid asju sündida. Nii oligi. Pidin selle endast välja saama. Pisut hoiab veel kinni, aga ma ei taha seda tagasi. Las läheb oma teed, leidku õige koht. Õnneks on see olemas. Et ta sinna jõuaks ja jääks!

Palav on. Maasikad punastavad aias. Mõnda on tigu näksinud. Mis siis, maasikaid on veel. Las tigu ka sööb. Ja lind sööb tigu. Ahel, toiduahel. Igale oma. Tahan ka oma…

Kui ma Pärnus käisin

Posted on by

Käisin kolmapäeval koos kursaõe M-i ja tema elukaaslasega Pärnus. Ilm oli enam kui ilus ja ka järgnev päev oli ilus. Pärnus saime kokku ka Foxiga, kelle kodulinn Pärnu on. Fox töötab nüüd loodusmajas ning me aitasime tal tööpäeva lõpetada.

Kas tead, et Pärnus on mõrvarlikud loomad? Jaah, neil seal loodusmajas on mõrvarkalad (mingid pisikesed piraajad), mõrvarkilpkonnad (lihasööjad kilpkonnad) ja mõrvartuhkur Diana. Mõrvarkilpkonni oli kaks, üks neist vahtis pidevalt sellise tapjanäoga otsa. Ta pistis pidevalt oma pea vee alt välja, et mind jälgida, ning jahtis mu sõrmi, kui katsusin teda silitada. Tuhkur Diana oli öösel tema puuri sattunud hiire maha murdnud. Lisaks oli ta muidu pätt ja suli: nuuskis ringi, tekitas paanikat ootamatult selja taha ilmudes, süües oli tal eriti kavala ja paadunud kelmi nägu peas. Ainukesed mittemõrvarid seal olid merisiga, küülik ja tosin pisikest papagoid, kes aga niisama kriiskasid.

 

Pärast mõrvarlikkusest õhkuvat kogemust suundusime Steffani pitsasse sööma. Koht endiselt tasemel ja niisama head kui 5 aastat tagasi, kui seal esimest korda käisin. Nüüd siis oli alles teine kord. Ei saa mainimata jätta, et hinnad on kirved (kas taas vihje mõrvarlikussele?!), kuid asi on seda väärt. Nämm!

 

Pärast mõnusat lõunat liitus meiega ka kursaõe elukaaslane ning läksime muulile. Kahjuks loobusid Fox ja M. Retkest muuli lõppu, kuid mina ja M.-i elukaaslane tegime asja ära. Fantastiline! Ma esimest korda elus jõudsin muulile. Väga võimas oli! Hüpnotiseerivad kivid. Kivihüpnoos. Ühelt kivilt teisele, midagi muud silme ees polnudki kui kivid. Kivi, kivi, kivi… Vaatepilt oli tõeliselt hüpnotiseeriv. Vahepeal kõndisin kui tavalisel kõnniteel, vahel kui… heh… muulil. Meri sinatas ümberringi, taevas samuti, värske mereõhk jahutas kuumavat ihu. Muuli otsas vaatasime merd ja puhkasime pisut. Siis keksisime tuldud teed tagasi teiste juurde.

 

Poole muuli peal aga kohtusime mõrvarluikedega. Luigepaar kuue nunnu udusulis pojaga ujus täitsa muuli äärde. Jäime neid vaatama ja kiitsime, et nii armsad, kui järsku üks luigevanematest susises. Ruttasime minema, äkki oleks veel luigelt tappa saanud? :P

 

Pärast seiklusi muulil kolasime veidi aega paaris kaubamajas ringi ning kella viie ajal hakkasimegi tagasi Tartusse sõitma. Jõudisin koju, vajusin diivanile, vaatasin modelle ja Monki ja oligi päev õhtus.

 

Pärnu. Ehtne suveilm. Meri, tuul ja õhk. Mõrvarloomad. Muul. Hüpnooskivid. Kivihüpnoos. Ah, hea päev oli!

Flopi trikid

Posted on by

Minult täna pikka sissekannet ei tule. Tuleks, aga kuna flopi teeb trikke ja eile õhtul valmis kirjutatud teksti kätte ei anna, siis ei saa midagi. Võib olla homme. Ei viitsi otsast peale kõike kirjutama hakata. Kokkuvõttena võin öelda, et käisin eile Pärnus, sain Foxiga kokku (ta oli rõõmus, et sa, Arni, tema vastu huvi tunned), jalutasin muuli peal ja üldse oli kõik kena. Aga jah, üldiselt on mul seoses eilsega üht-teist rääkida. Vaatan, vb räägin mõnedele isiklikumalt, kellele vaja. Homseni! :)

Trükivärvised rajad

Posted on by

Mul on kotis lõpuks ometi Dostojevski “Märkmeid surnud majast”. Ootab lugemist. Täna enne und siis. Taasavastasin õhtused lugemised enda jaoks. Oh, kui ammu pole sedasi teinud! Paljud head raamatud on ülikooli-aastate jooksul minust puutumata jäänud, kuna aeg kulus kontsude ja muu eksamite jaoks vajaliku kirjanduse peale. Lugemine on mõnus ja rahustav ajaviide, kuhugi mujale minek. Kooli ajal lugesin ma ikka suht palju: olenevalt vanusest muinasjutte, kriminulle, seiklusjutte, niisama lastejutte, romaane, tuntuid ja tundmatumaid autoreid…

Ma loodan, et mu teekond trükivärvistel radadel jätkub. :)

Hetk…

Posted on by

Miks mu telefon täna helisenud ei ole? Ikka veel… Ma ootan, võib olla õhtul siis. Või peaksin ma ise ühe telefoni helisema panema? Mida ma ütlen, kui vastu võetakse? Sõnad justkui kaoks sel hetkel mu peast. Ma tean seda. Kuigi öelda oleks nüüd palju rohkem, oi kui palju rohkem oleks nüüd rääkida. Või… kas ikka oleks? Võib olla ei lausuta enam ühtegi sõna? Ei oska midagi arvatagi… Ma ootan, ehk siiski heliseb.

Kui kahtlased tegelased ründavad…

Posted on by

See oli tol aastal, kui Eesti Euroopa Liitu astus, täpsemalt samal õhtul, kui ma sain kokku ühe meesterahvaga. Tema leidis minu Uno.ee tutvumisportaalist ning hakkas mulle kirjutama. Mingi aja pärast saime kokku. Tegelane oli iga noore neiu õudusunenäo peategelane – libekeelne kupeldaja (see, et ta kunagi tüdrukuid Saksamaale vahendas, tuli hiljem välja teisi kanaleid pidi). Esimesest hetkest ta tundus mulle kahtlane, seega olin võimalikult vaikne ja tagasihoidlik kohtumise ajal. Poole õhtu peal ta kutsus mind enda juurde veini jooma. Muidugi keeldusin ma kohe. Õnneks ta jõuga ei hakanud mind kaasa võtma. Ja õnneks olin ma nii targalt käitunud, et saime kokku pubis, kus samal õhtul mängisid tuttavad pillimehed. Nad olid enda teadmata mu salajased turvamehed tol õhtul. Kui jutud said räägitud, ei lahkunud ma temaga samal ajal. Jäin veel mõneks ajaks pubisse, tantsisin suurest kergendusest, et kahtlasest tüübist lahti sain. Pärast seda olen kahjuks paar korda veel temaga linna peal kokku juhtunud, kuid suutnud alati temast vabaneda.

Praegu aga istub ta mul jälle kuklas. Mina kustutasin ta oma MSNi listis juba ammu-ammu ära, kuid nagu näha, tema seda ei teinud. Täna ta avastas mu sealt millegipärast ning hakkas juttu ajama. Kahtlen, kas ta mind ikka mäletab, sest küsis pilti näha. Ma ei saatnud. Vastik tüüp! Ma ei taha temaga enam tegemist teha. Ta uurib, millega ma tegelen ja kuidas muidu läheb. Tahtis mind enda kallisse kööki toimetajaks. Öäk!!! Küsis, kas mul kutt olemas. jah – kõlas vastus. Ah, mine ära! Blokin su uuesti ja igaveseks, nii et mind enam kätte ei saa. Mine ja toimeta ise oma kallis köögis!

Moraal: ära tee tegemist mingite kahtlaste tüüpidega, kellega internetis tutvud. Ära anna neile oma mailiaadressi ega telefoninumbrit. Ära saa nendega kokku. Ära räägi neile endast midagi. Ära tee tegemist Peeter P-ga!!!

Üks hetk ja …?

Posted on by

Vahel juhtub kummalisi asju. Isegi mitte niivõrd kummalisi, vaid ootamatuid. Kas on mängus pime juhus? Õigel ajal õiges kohas olemine? Ettemääratus? Saatus? Üks väike otsus, mis tundub ei midagi, võib tuua kaasa midagi palju suuremat. Otsustava pöörde sinu elus? Vähemalt praegusel perioodil küll. Antud hetkel veel pole teada, mis edasi saab. Eks aeg näitab. Läheb, nagu läheb. Siiani on igal juhul hästi läinud. Ootamatult hästi. Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla. Igaks juhuks. Mõned painavad mõtted kipuvad ikka pähe. Ent tunne, et nii on hea ja rõõm olla, et nii ehk peakski olema, on olemas. Kõik oleks kui paika loksunud, kuigi küsimusi, lahtisi otsi ja sadat tontteabmida tekkis ka juurde. Vaatame, mis saab… :)