Sel nädalavahetusel muutub ilm sama sagedasti kui telekapuldiga kanaleid klõpsides, kui midagi vaadata ei ole. Kord on sinine taevas, siis jälle hallid pilved ja õhus keerlevad lumehelbed. Majanurga taha, kuhu päike ei ulatu, tekib rohetama hakkava muru ja katva lumevaiba vahele piir nagu muinasjutus 12 kuust. Ühel hetkel on nii, teisel naa.

Minu elu on jätkuvalt ühel hetkel nii, teisel naa. Vahel on suur rahulolematus, siis tundub, et ehk pole häda midagi. Samas pole sisemist rahulolu, et niimoodi võikski jätkuda. Pole ka seda imetabast südamehäält ega kõhutunnet, mis aitaks taaskord suuri otsuseid teha. Ma oma minemistega olen varsti vist nagu naljanumber… No ei leia seda, mis paneks silmad särama ja tekitaks äratundmisrõõmu. Ja pole jaksu ja aega ja nii edasi… Selline lõputu nõiaring.

Tuul tõusis
Ja õhk sai vihmalõhna täis

Kirjutasin mõni aeg tagasi ennustusest. Mis siis 2. märtsil juhtus?

Sel päeval oleksin võinud koju jääda. Päev möödus nagu vati sees. Olin täielik udupea. Kuna ennelõunal sai telefoniaku tühjaks, siis ei teadnud ma ka kellaaega ning unustasin ära ühe kohtumise. Teisele napilt jõudsin.

Kuna suurem osa tööpäevast olin telefonita, siis võis juhtuda, et mõni oluline kõne jäi saamata. Muidu küll midagi suurt ja tähenduslikku ei uuhtunud. Või juhtus, aga mõju jõuab minuni hiljem?

Ühesõnaga – oli üks udune päev, ei muud.

14. veebruaril 2015 nägin ma üht märki, mis tundus olevat kui ennustus. See oli numbrikombinatsioon 2316. Vaatame, mida toob selle aasta 2. märts…

Jälle on teisipäev, mil istun rongis ja sõidan Tallinna poole. Ja taas kord on kohal wifi-võrk nimega PMS_Rongis.

Edaspidi kasutan uut parooli. Kui soovid mu mõtteid lugeda, siis kirjuta mulle.

Millal saabub ometi rutiin?

Millal tolm otsa saab?

Millal ma saan rahulikult hetke nautida, mitte ei pea tormama ja pidevalt sahmima?

Millal on mul ülevaade sellest, mis toimub?

Millal ma ometi neid teravsiniseid silmi näen?

2015 on täiesti segane aasta. Ma ei jõua ära oodata, et see läbi saaks.