Neljapäeva õhtu möödus Rokiklubis. MDJ Taat mängis mõnusaid lugusid, valik oli ühest rokiseinast teise rokiseina. Kartus, et meeletu hevimetal või muu säärane kõlareist kostub, osutus alusetuks. Mina, Mannu ja Katz ajasime juttu, libistasime õllet ja siidrit ning üritasime jahedusest mitte välja teha. Tõdesime, et koht on hubane, kui vaid soojem oleks. Puusa sai nõksutatud vaid ühe loo ajal, selleks oli venekeelne “Buratino”. Õhtu lõppes varakult, sest Mannut ootas varane ärkamine ja mina olin muidu vässa. A muidu on rokenroll.
Category Archives: Meelelahutus
Kerge meelelahutus
Rokime! vol 2
Kolmapäeva õhtul jätkus rokkimine ettekavatsematult Club Tallinnas. Piir-poiss helistas, et ta sõpradega Tartus ja lähevad klubisse ning kutsus kaasa. Läksin.
Teine kaotus: nööp, kadus teine teel klubisse mu jaki küljest.
Klubisse jõudsin 23.30, rahvast oli vähe, aga omad olid kohal ja juba hoos. Vahetasime Piiriga uudiseid ja jututasime niisama. Aeg-ajalt naersime ta pisut purjakil sõprade üle, kes korralikult möllasid. Mõned stiilinäited: õlleklaasi tühjendamine rahva sekka, diivanile magama jäämine, kahe tšikki korraga sebimine. Härra uinuv kaunitar oli õhtu staar, jäädes nii mööduvate neiude kui ka noormeeste huviorbiiti, paar korda ka fotokaamera ette. Sai naerda ja sai tantsida, nii et nahk märg.
Oli nö. kulissidetagune pidu, sest pesitsesime diskoripuldi juures, suure kõlari taga. Oligi rohkem ruumi ja vähem rahvast. Aa, keegi suvaline tüüp tantsis sealsamas nii ägedalt, et radikas kukkus seina küljest maha, lisaks üritati seal õllepudeliga jalakat mängida. Kell 3 jäi meie uinuv kaunitar turvamehele vahele ja nii me tulime tulema. Vot see oli rokkimine!
P.S. Kuidas saab aru, kui tüdruk sind vaatab, sellise teistmoodi pilguga?
Rokime! vol 1
Sadamateater on mõnusalt soe. Maandun teisel korrusel, kust saalile hea ülevaade. Rahvast on vähe, võiks kordi rohkem olla, aga kuna juba viimane bänd lavale läheb, siis arusaadav.
Esimene kaotus: münt ja kivi mu teksade küljest. Krt küll! Minu ilusad teksad polegi varsti enam nii ilusad, kui niimoodi edasi läheb.
Pisar (kujutletav). Viha, mida toidab must meel ja tühi kõht. Rsk! Ikka need mured painavad. Kõik on valesti. Ja s**** muudkui tuleb. Nutaks, vihaga kohe.
Viimane bänd rokib, aga rokib mu läbi. (<--- Mida iganes ma selle lausega mõtlesin.) Müra on veel ees: eelmise aasta parim bänd Analysis ja selle aasta parim bänd. Vaheaeg. Kohviletis palun tassi kakaod ja pannkoogid moosiga. Saan tassi kohvi ja pannkoogid moosiga. Kas kakao kõlab nagu kohvi? Kriban pahameele väljaelamiseks ja esmaste muljete jäädvustamiseks segase käekirjaga midagi paberilipikule. Aa, nt "Viimane lugu oli hea. Natuke vaeva ja sellest saaks hittlugu. Ma kuulaks küll miskit säärast." ja "Nunnukas poiss kaks lauda edasi. Naeratus. Paber otsas. Tahaks laulusõnu kirjutada." Tagasi saalis. Rokib Analysis. Hästi rokib, aga heli võiks sutsu parem olla. Mõned tüdrikud lähevad lava ette hüppama. Keha läbivad müravärinad aitavad pinget pisut maandada. Kutt kella 10 suunas: müts, prillid, pusa, teksad (a la teatud keegi). Me like it. Me want him. Silmanurgast vaatan uut silmarõõmu, samal ajal naudin musa. Bänd otsas, kuulutatakse võitjaid. Parim bänd 2006 on Ruupor, kes end laval valmis seab ja uuesti laulma hakkab. Nad on head. Mu lemmik läheb minema, kitarr õlal. Natu kurb. A parem olla kui päeval. See on ka hea.
Homme siis järgmisele rokkimisele.
Terasest olen ma tehtud?
Prsse, ma ütlen! Juhendaja võttis heaks arvata, et ma võiks oma töös kümme asja ümber ja siis veel kümme asja juurde teha. Statistikat ja andmeanalüüsi!!! Rsk, ma ei jaga seda värki ja nüüd hakka veel otsast peale sellega tegelema. Tere külmad õhtud insta arvutiklassis! Välja ei paista, aga ma olen pahane. See võtab aega, aega, mõistust ja närvirakke. Küllap keksin rohkem kui korra nagu pesueht blondiin ühe õppejõu ukse taha abi paluma. Neli aastat alma materis ja null teadmist andmeanalüüsist. No on nii, noh! Krdile! Rsk! Ja muud krõbedad sõnad…
Täna ma lähen hoopis rokkima. Sadamateatris on WintFest täies hoos juba. Mõtsin, et kaen ise need senitundmata bändid üle. Äkki leiab mõne uue lemmiku. Vähemalt saab muusikat kuulata. Kui sul huvi, siis kell 20 peaks festivali parim bänd lavale tulema. Sissepääs tasuta.
Rokkimine jätkub homme Rokiklubis (jaa, Daki, jaa :). Kursaõe sõbrants tuleb Tartusse, lähme kolmekesi rokkima. Kell 19, MDJ Taat, kah tasuta. Ja siis reedel teadagi-mis ja laupäeval vist L-i juurde maale naabrist paremat mängima. Kunagi peaks seda va bacat kah tegema… :S
Ma võiks veel tonnide kaupa hädaldada ja vinguda ja kurta. Ja õigustatult, sest ei ole mul praegu kerge elu. Kogu see moos, mis ei tapa, aga teeb tugevaks… Mul peaks olema juba terasest närvid, kuid tunnen, et needki hakkavad katkema. Kes kannatab, see kaua elab. Oi, rsk, siis ma peaks väga kaua elama. 103 aastat vähemalt. Nii palju on mul plaanis küll.
Lõuad pidada ja muusikat kuulama!
Paljude riiulitega majas
Tali on tagasi. On krudisev lumi, on nina näpistav külm, on klaar taevas ja helklev kuu. Teejoomise aeg. Arusaamatutel põhjustel ostetud vein on ka olemas. Ootab küllakutset ja öiseid jutte.
Esimene kiri Okalokapikult oli mu postkasti potsatanud. Ma otsin kuskilt raamatu “Kõnelused tiigriga” ja loen selle läbi, küllap sinule mõeldes. Aitäh lugemisidee eest! :)
Kolmapäeval käisin naistega klubis, Pattaya turul. Oi, milliseid partiisid, kurve, konte, farmi-gaabrieleid, näpuviskajad, väänlejaid ja muid tegelasi seal näha saab! Muusika asemel oli vaevu talutavate detsibellidega müra, mille saatel paar tundi end tantsupõrandal liigutasime. Tundsin end tühja värvilise kestana, kuid siiski miskitmoodi sisukamana kui see käratsev mass. Polnud minu tass teed. Unustan selle kogemuse. A CT-sse võiks minna kunagi…
Kirjutasin telefonidest ja mõtlesin kirjutada armidest, aga ma ei tea, kas neid tekste siia panen. Kui sa lugeda tahad, siis ma panen. Ei midagi erilist tegelt. Kirjutamisest rääkides, siis kaks kaastöö asja mõlguvad endiselt ainult mõttes, paberil veel ei midagi. Ma katsun sellega nüüd tegeleda, siis saad sa, Daki toimetada.
Ma nüüd loen teid.
Ach, need reeded… ei meeldi mulle
Tänasest on mu riidekapis üks asi rohkem: tumepruun velvetjakk. No nii hästi istus seljas, et ei saanud poodi jätta. Ainult et rahakotis puhub tuuleke nüüd. Ühe kena pluusi jaki alla ehk saab veel ja nipet-näpet. Siis taas näpud põhjas kuni järgmise tööotsani, mis on vist mägede taga.
Õhtul on Püssikas bändi The August esinemine ja video filmimine. Postkastis on meil, mis kutsub sellest peost tasuta osa saama. Üksinda, sest kaasa pole kedagi kutsuda. (Kui just trummariga V. ei liitu.) Kõigil muud tegemist, nagu alati. Jama lugu, kui sa tead juba ette, et keegi sinuga välja ei tule. Masendav. Reedeti teeb see tuju eriti halliks, kuna… No teeb lihtsalt! (Ma ise mõtlen igasuguseid asju jälle välja, sa ei tahaks seda kuulda. Ma isegi ei taha enam enda hala kuulda.) Alternatiiv on vaadata mitu tundi järjest Leonardo-poissi. Oeh!
Ma mõtlen veel, mis saab. Mõtlen, kuni magamamineku aeg kätte jõuab.
Õnne, õnne, õnne!
Eilne päev möödus sünnipäevatuultes. Sünnipäev oli Kristeli emal. Esmalt käisime Kristeliga kingitust ja torti ostmas, sellele järgnes lõbus istumine Kristeli juures. Istusid Kristel, Kristeli ema, mina ja Kristeli tädi. Söödud sai salatit ja kana ja juustu ja liiga palju torti. Joodud sai veini ja kohvi ja šampust ja kahtlast limonaadi. Ma olen endiselt veendunud, et see limonaad polnud limonaad, vaid d¸inn või midagi sarnast. Ent Kristel väitis järjepidevalt, et tegu on limonaadiga. Äkki oli ikkagi limonaad? Võin ka ise eksida ju. No igal juhul me ajasime juttu ja aeg möödus lõbusalt. Magusaisu sai enam kui rahuldatud, järgnevate päevade jooksul ei taha ma isegi suhkrut tee sisse.
Vahva on sõbrannade emadega nii hästi läbi saada. Vestelda nagu natuke vanema sõbrannaga, nalja teha ja elu arutada. Nagu vanem ja elukogenum sõbranna või nii. Ei pelga nad noorte seltskonda ega noored tema seltskonda. Ja teed pakutakse ka tihti ja jogurtit ja küpsist. Sõbrantside emad on lahedad!
Kolm inimest köögis, kassist rääkimata
Reede õhtul oli ühes punases köögis kolm inimest, kassist rääkimata. Kolm inimest olid kaks tüdrukut ja üks poiss (ja ärge unustage kassi!). Kaks tüdrukut olid Daki ja Evu, üks poiss oli Tannu ja kass oli muidugi Miuks. Daki juba kirjutas nii armsasti, mis kõik oli. Olid jutud, palju jutte, lausa töö-öö jagu jutte. Ja veini ja meeletult rohkem teed. Võtsime maailma ja elu(d) ja kõik, mis nende sees, tükkhaaval lahti ning panime uuesti kokku. Pole kindel, kas kõik sai samasse kohta nagu enne, kuid vahel tulebki tükid ümber tõsta, et saada uus pilt. Nagu kaleidoskoobis. Nii mõndagi jäi sinna punasesse kööki ja nii mõndagi sain ma sealt punasest köögist. Rõõm :)
Nii see lõpp läheneb
Taastuv tervis. Kaua magamine. Niisama logelemine. Ahju kütmine. Mõtted. Aastalõpueelne masendus. Eksistensiaalsed mõtted. Kus mu sõbrad on? Kes mu sõbrad on? Miks ma üksi olen? Ikka veel. Iseenda peegelpildiga tõtt vahtimine. Oi, kui ilus ma olen (haige, aga ikkagi ilus). Darren Hayes ja “So beautiful”. Veel mõtteid, häirivaid mõtteid. Häirivad mõtted Temast. Tahan Teda näha. Ta on linnas. Tahantahan näha. Ikka ei taha ka. Ei, tahan. Lõpeta! Saa juba sellest lollakast teemast üle!
Sõbranna L-ga vana kooli juures ja Toomemäel filmimas. Koduvideo Rootsis elavale sõbrannale. Temast ei räägi, õhtul jätkub vana dialoog mu enda peas ja peegelpildis. Pirnidzinnimaitseline rohi (kust pirnidzinni saaks?). Õues soojem, toas ka. Uusi saapaid vaja. Täna ei jõua, homme kindlasti. Homme kohe kindlasti uued saapad ja kindad ja sall ja müts! Mis aastavahetusel teha? Kust krt mina tean. Tolkneme linna peal, eks siis vaata edasi? Või jääks koju magama? Milleks mulle see purjakil rahvamass ja külmetamine kuuse all, Teda niikuinii ei näe. Evu, l õ p e t a !!! Aga ma olen ilus, ilusam kui tervena. Häh, seda sa arvad ainult! Ei, no vaata peeglisse… Tean, tean, oled jah ilus. Haiglane oled ka veel. Kohe saan terveks. Mhm.
Tagasi tulen uute saabastega. Mitte enne.
Nii palju head ja ilusat korraga
Viimane ööpäev on möödunud lausa idülliliselt. Ei teagi, kust alustada, nii palju ilusat on minus, et pisarad ja naeratused on korraga.
Eile käisin koos kursaõe, tema elukaaslase ja elukaaslase sõbraga bioloogide peol. Alustasime kursaõe juures juttude ja jookidega. Seejärel taksotasime peole. Riia mäel foori taga seistes vaatasin aknast välja – lund sadas nii ilusasti, raadios laulis Donna Lewis “I love you always forever” – see hetk puges mu hinge ja jäigi sinna.
Peol oli sel aastal vähem rahvast kui mullu, kuid õnneks olid nii mõnedki omainimesed võtnud vaevaks kohale tulla. Bänd mängis rokilugusid, rahvas keerutas tantsida, suhtles, jõi, tundis end igati mõnusalt. Rebased said oma viimased ristsed, poisid tegid üliseksika moeshow, üllatusesinejateks olid flamenkotantsijad. Tavapärasel auhinnaloosimisel “võitsin” ma värviraamatu, mis lahkudes kahjuks keemiaklassi aknalauale ununeski. Kursaõde võitis sobiliku varustuse uueks aastaks: värvilise mütsi, viled jms. Teised õnnelikud said omale tatart, kiirnuudleid, kapsapea ja muud toredat. Pidu kõige paremas mõttes.
Kui kursaõde & Co. lahkunud oli, jäin ma kursavenna I. seltsi. Rokkisime bändi ja hiljem plaadimuusika saatel kella 4ni hommikul. Ma polnud nii ammu tantsimas käinud, et nüüd sai kohe kuhjaga tasa trallitud. Nahk oli seljas märg, põlved ja hüppeliigesed on siiani valusad ja omadega läbi. Kuna I. tantsustiil on niisama lahmimine (muud ma ei oska selle kohta öelda, ta ise ka tunnistab, et ei oska tantsida nagu teised), siis uhasimegi nii nagu jumal juhatas. Ühest saali otsast teise, libedama põrandaga saali otsast kleepuvama põrandaga saali otsa. Vahepeal keerutas ta mind niisama süles ja vahepeal hüppasime kui põrkepallid. Lahe oli tegelikult, lõbus oli. Saalist lahkusin ma tudisevad jalad all.
Mulle polnud vahepeal märkamata jäänud, et öö otsa oli lund sadanud. Sadas ka meie lahkudes. Maa oli paksult valge vaibaga kaetud. Võrratu vaatepilt. Olin õnnelik kui väike laps, olgugi et pikal koduteel jalad läbimärjaks said. No nii ilus oli! Saad aru? Ma ei saa… :) Kodus tõmbasin oma toas kardinadki akna eest, et magama jäädes lumeimet silmitseda. Päris esimene lumi!
Magasin rohkem kui lõunani, ärgates oli kurk kähe, ma isegi ei proovinud ühtegi sõna öelda, enne kui suur tass teed joodud. Tuju oli super, siiani on. Käisin kaubamajas, ostisin ürdisaia, kartulisalatit, Aura mahlajooki ja värske Värske Rõhu. Jalutasin Rüütli tänaval ja tundus, nagu oleksin pildi sisse sattunud. Ahhetamapanev vaatepilt!
Nüüd istun instituudis. Esimese asjana juhtusin lugema Tema kirja. Kui armas sõber oleks kaugelt-kaugelt kirja saatnud. …. Teie blogid said kah loetud. Sealtki sattus minusse nii palju head, et ma ei tea, mida sellega pihta hakata. Täna on idüll.