First final

Mind rõõmustas täna uudis, et Phil Collins annab Tallinnas lisakontserti. Kuid oh häda: piletihind on minu jaoks liig mis liig. Ja lootust, et keegi selle pääsme mulle niisama kingiks või annaks või midagi, on olematu. Oh, pean endiselt plaadilt kõlava Collinsiga leppima. Ent siiski jääb rõõm muusikast.

:)

Semisonic – Secret Smile

Nobody knows it but you’ve got a secret smile
And you use it only for me
Nobody knows it but you’ve got a secret smile
And you use it only for me

So use it and prove it
Remove this whirling sadness
I’m losing, I’m bluesing
But you can save me from madness

Nobody knows it but you’ve got a secret smile
And you use it only for me
Nobody knows it but you’ve got a secret smile
And you use it only for me

So save me I’m waiting
I’m needing, hear me pleading
And soothe me, improve me
I’m grieving, I’m barely believing now, now

When you are flying around and around the world
And I’m lying alonely
I know there’s something sacred and free reserved
And received by me only

—–

—–

Kohv ja muusika

Mängib raadiojaam The Coffeehouse ja joon kohvi. Ja jutt jookseb. Mikuga, uue virtuaaltuttavaga (vt ka linkide juurest). Täiesti tühistel teemadel. Ja nii on hea. :) On jah nunnu praegu.

Minä en puhu suomea hyvin says: a meid sääski oli liiga palju

Sain veel seda teada, et kõige imelikum koht, kus haava kinni õmmelda, on varvaste vahel. Kõdi on, kui õmmeldakse. Et Mikk on vastu kappi jooksnud; et ta on hargi oma varbasse löönud, kui ta hark käes jooksis; et lehm on teda kõhtu löönud. :D On tegelane!

Save As…

Kell 23.23.Kõlarites REM. Enne kajasid Phil Collins, Sting & The Police.

Laual formattimist ootavad flopid, märkmik, kiri.

Eelnevalt on loetud Andrise ja Arni blogisid (Save As…). Et järjele saada.

Seljas helebeeZ fliispusa, mille esisel valge 8.

Kaheksa. Elu. Sõbrad. Bittides, molekulides, häälena, sõnumitena.

Päeval sadas. Jõe ääres, mina ja Kristel. “Oi, kui nunnud pardid!” Sõbrannajutud.

Koos on mõnus taustapilt mu kuvaril. Koos ongi mõnus.

Sõbraga. Sinuga. Temaga. Nendega. Meiega koos on mõnus.

I feel good

James Brown – I feel good

Whoa-oa-oa! I feel good, I knew that I would, now
I feel good, I knew that I would, now
So good, so good, I got you
Whoa! I feel nice, like sugar and spice
I feel nice, like sugar and spice
So nice, so nice, I got you

{ sax, two licks to bridge }

When I hold you in my arms
I know that I can’t do no wrong
and when I hold you in my arms
My love won’t do you no harm

And I feel nice, like sugar and spice
I feel nice, like sugar and spice
So nice, so nice, I got you

{ sax, two licks to bridge }

When I hold you in my arms
I know that I can’t do no wrong
And when I hold you in my arms
My love can’t do me no harm

And I feel nice, like sugar and spice
I feel nice, like sugar and spice
So nice, so nice, well I got you

Whoa! I feel good, I knew that I would, now
I feel good, I knew that I would
So good, so good, ‘cause I got you
So good, so good, ‘cause I got you
So good, so good, ‘cause I got you

Keegi sai täna kelleltki kirja :)

Trükivärvised rajad

Mul on kotis lõpuks ometi Dostojevski “Märkmeid surnud majast”. Ootab lugemist. Täna enne und siis. Taasavastasin õhtused lugemised enda jaoks. Oh, kui ammu pole sedasi teinud! Paljud head raamatud on ülikooli-aastate jooksul minust puutumata jäänud, kuna aeg kulus kontsude ja muu eksamite jaoks vajaliku kirjanduse peale. Lugemine on mõnus ja rahustav ajaviide, kuhugi mujale minek. Kooli ajal lugesin ma ikka suht palju: olenevalt vanusest muinasjutte, kriminulle, seiklusjutte, niisama lastejutte, romaane, tuntuid ja tundmatumaid autoreid…

Ma loodan, et mu teekond trükivärvistel radadel jätkub. :)

Lihtsalt…väsinud?

Ma olen väsinud. Tunnen, et uni tuleb peale. Kas magamata tunnid tuletavad end meelde? Hm, tegelikult mul neid tunde ei tohiks olla. Magan need kõik ju hommikul ära, nii et mu ärkamine venib laisalt päeva. Endal kah juba häbi… Et magan nii kaua. Aga no mis ma teha saan, kui hr Mati Uni mind õigel ajal ei külasta?

Hea küll, katsun täna paar tundi varem silma kinni saada. Väga püüan. Tahan ka. Aga nagu Barbigi, olen ka mina hädas une-eelsete mõtetega. See on jah vastik. Ja oi kui raske sest lahti on saada. Võib olla mõni väga hea raamat aitaks? Tegelikult mul plaan uuesti Dostojevski “Märkmeid surnud majast” kätte võtta ja läbi lugeda. Kunagi gümnaasiumi ajal lugesin ja kirjutasin selle põhjal isegi kirjandi, aga tookord jäi pooleli. Nüüd on aega rohkem, et lugeda.

Ma lõpetan täna varem, palju varem oma päeva. Vähemalt plaan on. Minekud ja käimised ei kao kuhugi, nad tulevad veel. Õhtut!