Tulen just Sadamateatrist tänaseid filme vaatamast. “Üksildased” (“Solas”) ja “Salamina sõdurid” (“Soldados de Salamina”). Filmitutvustused leiate Sadamateatri kodulehelt, vt ka üle-eelmist sissekannet.
“Üksildased” tõi palju äratundmist, nii isiklikult kui ka üldises plaanis. Nii ema Rosa, tütar Maria, Maria isa kui ka naaber olid üksildased. Läbi ja lõhki üksildased. Isegi ema ja tütar ei suutnud teineteise üksildust peletada, niivõrd kaugeks olid nad jäänud. Ema küll proovis oma tütrega lähedasemaks saada, kuid Maria ei lasnud teda oma südamesse. Salamisi küll, aga mitte avalikult. Kui ema suri, leidis Maria lõpuks endale kaks lähedast: pisitütre Rosa ja adopteeritud vanaisa, kelleks oli tema naabrimees. Armastus leidis ka nemad üles. Maria käis välja huvitava mõtte: inimesed võiksid sündida kaks korda – korra rikkana ja korra vaesena. Mida sina teeksid, kui selline võimalus oleks?
My eyes are red like hell but I want to see some more. It`s raining out there. Obwohl, I`m wet already. It`s too damn hot. Inside and outside. [Tekstis võib esineda vigu. Kirja pandud vahetult enne kella 21 filmi.]
Kuna väljas sadas meeletult, jäin ka teist filmi vaatama. “Salamina sõdurid” jäi mulle kohati arusaamatuks, sest mu english pole nii hea. Film rääkis nii sõjast kui ka üksildastest inimestest (mingil määral). Peategelane Lola on kirjanik, kes hakkab uurima tõestisündinud lugu Hispaania Kodusõja päevilt, nimelt ühe kirjaniku pääsemislugu. Ta ei tea isegi, mis ta kogutud andmetega ja asjaga seotud inimeste mälestustega peale hakkab. See, kuidas ta kõige selleni jõuab, on nagu õnnelike juhuste jada. Aga ta ei saa siiski kõike seda teada, mida ta tahtis. Miks see nooruke sõdur, kes laagris laulis imekena lugu, laseb kirjanikul Mazasel põgeneda?
Ja veel: mõlema filmi peategelannas oli natuke melanhoora. Võib olla isegi rohkem kui natukene. Täna on vist melanhoorne õhtu.
Kui Sadamateatrist väljusin, oli vihm lakanud. Õhk oli nagu ikka vihma järel: niiske, puhas, lõhnav. Kõndisin Pläskust mööda, hingasin sügavalt sisse ja välja, kandes endas just nähtud pilte, lauseid, tundeid. Tead, see oli liiga … kaheksa, et seda mitte tunda. Kas sa saad umbkaudugi aru, mida ma selle all mõtlen? Aasta tagasi olin vaid minamina, st Evu. Nüüd olen minamina ja kaheksamina, osa minust vanast minast ja osa uuest minast, kes elab kaheksas. Kummaline, aga tunnen, et see koht mõjub mulle. Ma mõtlen mõtteid, mida võib olla varem ei mõelnud. Ma mõtlen, arvan, näen asju natuke teisiti kui varem. Küllap oled sina või sina see, kes mu maailma niimoodi avardab. Aitäh sulle! :)
