Kontsert oli parimast parim! Ursula poisid nägid nii šeffid välja, plusspunktid ruudulise ülikonna, kingade ja kaabu eest neile. Dagö oli muidugi õhtu staar, Kõre ja Pang tausta laulmas. Ma isegi imestasin, kui kõik need rõõsad ja roosad noore(ma)d mu ümber neile häälekalt ja energiliselt kaasa elasid. Ma ei tea, mis toimus lava ees olevast massist tagapool, seal istujate seas. Küllap nad istusid ja kuulasid ja plaksutasid. Ma tõesti ei tea. Aga lava ees käis vabaõhukontsertile omane möll. Ja see andis meeletu fiilingu ja erksuse. Mina tundsin end hästi.
Pärast kontserti tegin fänni: läksin autogramme jahtima. Ursula poisid olid kahjuks silmapiirilt kadunud. Saatpalult palusin oma tenniseninale autokat. Ta küsis, kas mul on Hiina kets ja viskas oma nime valmis. Märkmiku tagakaant kaunistavad Kõre, Pange, Rebase ja Vaigla nimetähed. Üks kerekas noormees, kes mult pidevalt pastakat laenas, näitas oma autogrammikogu, mis kõik olid kirjutatud passi. Ja-jaa, isikut tõendavasse dokumenti passi. Seal oli lisaks Ursula sirgeldustele ka Tamme Villu sorgeldis ja eilsest ka dagökate omad. Mõne päeva pärast sõidab too tegelane Hispaaniasse, näis, kas teda Dagö riigi viisadega üle piiri lastakse. Ja minu pastakas osutus menukaks: paljud autogrammid kirjutati just sellega. :D
Kesköö paiku jõudsin laululavalt tagasi kesklinna. Krooksust mööda, seejärel Zavoodist. Ennäe, Mihkel istub seal! Viipasin tervituseks ning läksin sisse, et paar sõna juttu puhuda. Mihklit nägin kontsertil ka, aga kaugelt. Edvistasin oma autogrammidega ning vahetasime uudiseid. Lahkudes jäin ukse ette ummikusse (tavapärane asi seal) ning üks heledate juuste ja habemega noormees hakkas minuga rääkima. Temagi oli kontsertil käinud. Ta ütles, et mul on pikad jalad, kuna mu tenniseninal oli ju autogramm (ja lava oli kõrge). Tõdesime, et kontsert oli superhea, kuigi oleks võinud kauem kesta. Ja olime pettunud, et Dagö kolmandat korda lavale tagasi ei tulnud, kuigi valjuhäälne aplaus ja skandeerimine seda pikalt nõudsid.
Zavoodist viis mu tee mööda Rüütli tänavat Püssikasse. Teretasin Trummarit, istusin ukse juurde lauale jalgu puhkama ning kuulasin paar lugu bändi esituses. Otsustasin mõnusat muusikaelamust mitte rikkuda ning läksin Raekoja platsile. Tegin tiiru ümber purskkaevu ning mu pilk jäi pidama kuule. Istusin sinnasamasse pingile kirjutama. Ilm oli hea, seega lonkisin Emajõe äärde. Otsejoones pontoonidele, kus mõnusasti istet võtsin. Olelesin niisama, üritades tümpsuvat kluubi eirata. Hää oli!
Jahedus imbus läbi ihu, andes märku koju minekuks. Kõrvalepõige bensukasse, et soe viinerisai osta. Kand ja varvas, kand ja varvas kuni koduni. Üksi nagu alati. Mõnusasti üksi. Harjumuspäraselt üksi. Keset sõiduteed. Kuu saatjaks. Õndsus hinges. (:
Luura veel PSB kodukal ringi. Nüüd tuli mul mõte korraldada videodisko. Märksõnadeks futuristlikud kaheksakümnendad, PSB, värvilised ruudud ja triibud.