Külmapühad
Kolmapäev, 18. jaanuar 2006.
Teisipäevane jutukas ja seltskondlik puhkepäev Foxiga lõppes ühes Annelinna korteris Bacardi Blacki ja Coca-Colaga. Ma ise arvasin, et kolmele tüdrukule oleks ka veinist piisanud, kuid umbes kell kesköö tuli välja, et Bacardist jäi ikka väheks, ning Fox suutis isegi võõrustaja Gaabrieli (joogi siis, mitte inimese; võõrustaja oli hoopis naissoost) kallale minna. Vastikult purjus polnud keegi, lõbusalt lärmakad natuke olime.
Vaatasime „Nannyt” ja „C.S.I: Miamit” ja natuke subtiitriteta „Uhkust ja eelarvamust”. Kuna mina ja K. pidevalt Foxilt tõlget nõudsime (tema on seda 2x juba vaadanud), otsustasime muud vaadata. Muuks osutus loosi tahtel „100 tüdrukut”. Sellest filmist on mulle nii mõnigi tuttav rääkinud ja soovitanud vaadata. Kui film nähtud, kuulutasin, et tahan omale ka seda saada. No veel ei saanud. Filmi siis. Muidu tegu komöödiaga kolledžinoortest ning meeste ja naiste vahelistest erinevustest. Laias laastus, sest alati leidub ju erandeid (mis kinnitavad reeglit). Nüüd mulle tundub, et kõnealust filmi sobiks ehk koolilastele õppefilmina näidata. Aga see võib ka vale tunne olla.
Kell 1 sai lahe olemine läbi, sest üks meist pidi hommikul tööle ja üks hommikul bussi peale minema ja üks pidi lihtsalt koju kobima. Väljas oli umbes 17 külmakraadi (nagu ma koju jõudes tuvastada suutsin) ja tuul ja libe ja mul polnud taksoraha ka. Ja bussid enam ei käinud. Nii siis mässisin salli tihedalt ümber kaela ja näo, võtsin julguse kokku ja vudisin kiiresti üle Turu silla, üle Aura-taguse kõnnumaa, mööda Karlova uniseid tänavaid kodu poole. Hirmkülm ei hakanudki. Tea, kas see oli joodud rummist või kiirest tempost? Iga mõne aja tagant praksus, naksus, kukkus või tont-teab-mis häälistes midagi. Oli see külm või vaimud?
Zeppelini juures kostus katusele viivate treppide juurest kolin. Silme ette kerkis pilt, kuidas seal trepist tuleb alla räbalatesse riietunud, vere ja mustusega määrdunud näo ja mustade hammastega meesolend, kes mind taga hakkab ajama. Ma hakkaks eest jooksma, aga libiseks jäätnunud teel ja kukuks ja olend saaks mu kätte. Või jookseks meeletesegaduses Zeppelini maa-alusesse parklasse, selle asemel, et üle tee joosta. Vaatasin tagasi, kuid ühtegi mõrtsukaliku välimusega olendit ei paistnud. Sellegipoolest lisasin sammule hoogu juurde. Koju jõudsin tervelt, kuigi pisut külmavõetult. Vajusin kohe magama. Öösel või varahommikul ärkasin korra, kuna kuu paitis liiga eredalt aknanurgast mulle silma. Tõmbasin kardinad ette ja magasin päevani, mil päike taas Lõuna-Eestisse jõudis.
Päike tõi kaasa sooja asemel krõbeda külma. Otsustasin, et ei välju kodust enne, kui temperatuur pole tõusnud vähemalt -15ni. Parem kui talviti oleks pidevalt -5 või nii. Ja kevade saabudes sulaks kogu lumi nädalaga, mitte poleks sula-külm-lumi-sula segamini ja vaheldumisi. Oh, kahjuks pole ilm meie teha!
Kolmapäevased koolitööd ehk siis bakatöö jälle käsil. Kohad, mis liiga palju täiendamist või mõttetööd nõuavad, jätsin sujuvalt vahele ja paremaid päevi ootama. Ehk siis päevi, mil ma pole nii loiu ajutegevusega. Šokolaadi ka majas ei leidu, kaokaod saaks teha, kui viimane tassitäis piima poleks pudruks moondunud. Mitteharivaks kirjanduseks ja vaheajaks lugesin Daki ammuseid sissekandeid, neid päris algusotsa omasid. Õhtu jooksul sai Dakit isegi liialt loetud, hakkasin juba vaikselt digidakistuma oma peas :D (kui see üldse võimalik on!). Vaatsin veel „Sõbrad” ära ning oligi aeg end teki sisse kerra mässida.
Reede, 20. jaanuar 2006.
Külm pole endiselt järele andnud. Lausa nii külm on, et pliiti-ahjusid peab kaks korda päevas kütma, koridoris seisev külmkapp on välja lülitatud, et toiduained ei jäätuks, ning kempsu saaks liuvälja teha. Arvan, et õues võib praegu hästi ilus olla, karge ja selge, aga kavatsen külmalaine lõpuni toas püsida, kuna ei taha uuesti haigusega lõpetada.
Baka on natuke edenenud, peamiselt vorpisin jooniseid ümber teha ja sõnastust parandada. Linnukese saab teha ka pesu pesemise, raamatu lugemise, väikese koristamise, ahjukütmiste, kolm korda päevas söömise (oojaa, olen korrapäsemalt sööma hakanud külma ja kodus püsimise tõttu), kaua üleval olemise ja kaua magamise, soojade sokkide kandmise, rohtude võtmise, PMi lugemise, „Sõprade” igaõhtuse vaatamise, My Music kausta korrastamise, mõtete mõlgutamise, muusika kuulamise ja muude pisiasjade kohta. Kui sulle tundub, et ma usin olnud, siis eksid. Üsna laisk ja mugav enda meelest. Aga arva, mida tahad. Kui tundun usin, siis las olla :P
Nende päevade jooksul, mis külma tõttu koduseinte vahel olen veetnud, tunnen end kohati maailmast ära lõigatuna. Jah, ma saan televiisorist uudiseid ja filme ja sarju vaadata, raadiost muusikat ja saatejuhtide juttu kuulata, ajalehti lugeda (=maailmas toimuvaga kursis olla), kuid see pole ju sõprade-tuttavatega suhtlemine. Just suhtlemisest tunnen puudust. Ma võiks, isegi peaks nii mõnele helistama, sest pole ammu kuulnud-näinud, kuid olen vist liiga laisk. Tobe ju?! Ja internetti tahaks ka pääseda. Teie blogisid ja postkasti potsatanud e-kirju lugeda, MSNis paar sõna vahetada… Ma pole sõltlane, aga see on lihtsalt osa tavapäraseks saanud suhtlemisest, end puudutavate asjadega kursis olemisest, silmaringi avardamisest. Ühel õhtul läks lugu nii kaugele, et mõtlesin arvutis iseendaga väljamõeldud vestlust pidada. Kui juba nii, siis sellega seoses mul üks idee kirjatüki jaoks… Kes teab, kes teab.
Kõlisevat külma jätku!