Tunnen, et ei tea isegi. Ma ei ole enam/jälle (?) kindel, mida ma elult tahan. Või millist elu ma tahan.
Ma ei tea, kas ma tahan või ei taha sarnast elu nagu suurem osa tuttavaid, eriti naistuttavaid järjest valinud või elama hakanud on. Ma ei tea, kas ma tahan seda või arvan tahtvat. Ma ei tea, kas ma ei taha seda või arvan mitte tahtvat. Ma pole absoluutselt kindel, mida mina ise, täitsa ise soovin.
Võib olla mu (arvatavaid) tahtmisi ja mittetahtmisi mõjutab ikkagi see nähtamatu surve väljapoolt. Surve, mida otseselt, kuid peamiselt siiski kaudselt avaldatakse. Surve, mida arvan avaldatavat. Võib olla on see kõik minu peas kinni ja pole mingit survet, ei otsest ega kaudset? Lihtsalt paljud teised elavad nii ja see ongi justkui norm, mida järgida.
Võin ju öelda, et tahan stabiilsust, et taustsüsteem oleks paigas. Möödunud aastat meenutades võiks öelda, et taustsüsteem on kordades nihkunud. Aga… ebastabiilsus ja püüd stabiilsuse poole peakski ju tegutsema panema? Tooma muutusi, soovitatavalt positiivsuse ja selguse suunas.
Et siis tegutseda? Jah, kui mõelda tulevikule, mitte sugugi kaugele, siis kasvõi igaks juhuks tuleks tegutseda. Praegune pilk tuleviku suunas on hägune ja veidi hirmutav, tahaks selgemat ja konkreetsemat pilti. Nii et tuleb tegutseda! Võib nii kaotada kui võita, kuid kui ei proovi, ei juhtu võib olla mitte midagi.
Nii et tegutseda ja seekaudu saada selgemaks oma tahtmisi või leida selgust? Jah!
Aga mis siis, kui ma olengi juba siin, kuhu oskasin end soovida, ja see, kelleks soovisin saada, ja nüüd on unistused otsakorral? See oleks ilmselt kehvem variant, kui mitte teada, mida ma tahan, ning püüda sinna jõuda. Või kuidas?
Ma ei tea, mida ma tahan, ja ma ei tea, kas see ongi üldse probleem.