Category Archives: Muu maailm

Külma ilma mõtted

Posted on by

Daki postitus Külmunud roheline tõstatas ka minu jaoks olulise küsimuse, millele polnudki neil pakastel päevadel ise mõelnud. Hakkasin meenutama oma tavalist päeva eelmisel talvel ja sel talvel enne suurt käredat külma. Ja kuidas saaks selle karmi ilmaga oma rohelist südametunnistust kiusamata hakkama saada.

Oma tavapärastes tegevustes ei suutnud ma muid suuri muutusi tuvastada, kui iga päev bussiga tööle ja koju sõitmine, soojemalt riietumine ja mingil määral ka rohkem söömine. Kahjuks ei tulnud ühtegi erilist säästunippi pähe. Midagi uut lisaks teada-tuntule on raske soovitada.

Tavaliselt lähen tööle jala või viskab Bobik mind autoga ära. Nüüd olen hakanud rohkem bussiga sõitma. Kui bussi tuleb 10 minutit või kauem oodata, siis eelistan kiires tempos jala minna. Ei taha pikalt seistes külmetada. Kuna viimasel ajal on tööpäevad 10-tunnisteks veninud, siis koju eelistan bussiga sõita.

Mitte ainult külma ilmaga, vaid ka muul ajal võiks küüti pakkuda oma naabritele, tuttavatele või töökaaslastele, kellega igapäevased marsruudid kattuvad.

Kütet ma siin korteris ise reguleerida ei saa, seega tuleb vastavalt vajadusele kanda villaseid sokke ja kampsunit ning magada kahe tekiga. Kirjutuslaua nihutasin radiaatorist kaugemale, et soe õhk paremini ringlema pääseks. Küünlaid ka põletan tihti. Plastikakende servadest kaob veerant ja toa õhk tundub ka soojem. Muidugi tuleb ka talvel tuba tuulutada!

Need, kes saavad ise kütet reguleerida, võiks selle keerata optimaalseks ning kanda kodus soojemaid riided. Ei pea küte maksimumi peal olema ja poolpaljalt ringi lippama. Ja vannitoa põrandaküte ei pea ka kogu aeg huugama. Ühikas elades lülitasin põrandakütte sisse natuke aega enne pessu minekut ja pärast välja. Polnud häda midagi.

Elektrit tarbin vist enam-vähem sama palju nagu ikka, kui mitte vähem. Esiteks pole mind mingitel perioodidel eriti koduski, teiseks vaatan osasid saateid, sarju ja filme viimasel ajal Bobsiga koos (kahe teleka asemel mängib üks).

Soojemalt riietumine on vist nii tavaline, et sellest pole mõtet rääkida. Küll aga tahan öelda, et põhimõtteliselt olen otsustanud edaspidi oma riided hankida taaskasutuspoodidest ja täikadelt. Mitte 100%, kuid nii palju kui võimalik. Mingeid riideesemeid ja jalanõusid eelistan siiski uutena soetada. Suurem osa kleite ja kampsuneid on mul just nimelt taaskasutusest.

Veendunud omnivoorina söön talvel vist veidi rohkem liha kui tavaliselt. Jah, see pole väga keskkonnasõbralik tegu, kuid arvan, et põhjamaises karmis kliimas saab just segatoidust vajalikud ained kätte. Pluss mu kalduvus madalale hemoglobiinitasemele on see, miks liha vajalikuks pean.

Mida pakasel talvepäeval teha, et oma rohelist südametunnistust rahustada? Mõned mõtted.
Et sooja saada, tuleb keha liikumises hoida. Kui talisport ei ahvatle, siis askelda toas. Tee suurkoristuspäev (mida muud ma soovitada oskan, eks?) või keksi muusika saatel mööda tuba ringi. Kui sa tervet kodu maast laeni koristada ei viitsi, siis tee vähemalt oma riidekapid ja -sahtlid korda. Ehk leiad midagi, mida talvel hea kanda. Eraldi pane need riided, mida sa enam ei kanna, kuid saaks pakkuda kellelegi teisele. Ses osas leiad rohkem infot siit.

Põleta küünlaid. Kasuta tühje pudeleid, vanu tasse või klaase küünlajalgadena. Natuke annab sooja juurde ja on romantiline ka. Ja võib olla pole siis elektrilampi vajagi ;)

Kui askeldada ei viitsi, siis poe tekkide alla sooja ja loe raamatuid, mis ammu riiulis oma järge ootavad. See aasta on kuulutatud lugemisaastaks.

Külma ilma pluss on samuti see, et viirused ja bakterid ei levi nii usinalt.

Turistina kodulinnas

Posted on by

Miks turistina kodulinnas? Sellepärast, et ma ei satu just tihti kohtadesse, kus täna koos tüdrukutega käisin. Nii et “tunne oma kodulinna” ja “turisti” mängimine on täitsa vahva ettevõtmine.

Käisime Jaani kiriku vaateplatvormil. Ronisime 30 meetri kõrgusele torni mööda 134 trepiastet. Väga hea trenn, naised ;)

Iga kord, kui mõnes vanas kirikus, kindluses, lossis või tornis käin, mõtlen, et kuidas nad ometigi selle kõik ehitanud on ning kuidas seal elatud-toimetatud. Palju suursugusemad ja ahhetamapanevad kui praegused klaas-teras-betoon kõrghooned. Sajanditetagustel ehitistel on mingisugune oma aura, mis mõjub.

Vaateplatvormil uudistasime vaateid igas ilmakaares, otsisime tuttavaid hooneid ja tõdesime, et Tartu on vägagi roheline linn ning et ülevalt alla vaadates näib teistsugusem. Minu jaoks kuidagi huvitavam, uudsem, lausa võõramaine. Seda põnevam on pärast all tänavail jalutada.

Jalutasime edasi Mänguasjamuuseumisse. Esiteks polnud me keegi seal (ammu) käinud. Teiseks on seal augusti alguseni avatud Barbie-näitus. See nimi paneb vist iga tüdruku kasvõi natukenegi kõrvu kikitama :D

Mänguasjamuuseumi maja näeb juba iseenesest nii armas ja kena ja kutsuv välja, et patt oleks seda mitte külastada. Sisse astudes avaneb täiesti omaette, imepärane ja hämmastav maailm. Kes soovib seda ise kaeda, siis – oma silm on kuningas. Lisaks imekenale majale, sisekujundusele ja mõnusale õhkkonnale pakub muuseum rohkesti äratundmisrõõmu. Soovitan külastada!

Kusjuures, samal ajal oli muuseumis üks seltskond, kes oli samas majas kunagi elanud. Nii nad kõndisid koos ühe muuseumitöötajaga mööda maja ning meenutasid, kus mingi tuba oli olnud. Muuseumitöötaja arvas, et võiks lausa seal elanud inimeste kokkutlueku teha, sest neid on külas käinud rohkesti. Mõelda – kellegi kunagine kodu on nüüd tuhandete nukkude ja mänguasjade kodu.

Korralike turistidena käisime ka kohvikus söömas. Ses osas erilist elamust ei olnud. Kõhu sai täis ja tuju oli hea edasi :)

Pärast käisin linakaubamajast läbi. Kahjuks tikanditega linast kleite seal polnud. Kunagi tahtsin hansalaadalt osta, kuid kallis oli. No näis, ehk seekord ikka ostan laadalt ära, saaks hansapäevade vääriliselt riides olla.

Ostsin hoopis ingveri-apelsini lõhnaküünla ja kimbu rukkililli. Iseendale. Kui keegi lilli ei kingi, siis tuleb ise seda teha.

Ongi üks puhkusepäev toredalt õhtusse veeretatud.

P.S. Küünal lõhnab isegi põletamata väga tuntavalt.

Heategu

Posted on by

15. juunil käisin Käsmus Jaan Tätte kontserdil. (Väga tore üritus oli.) Pärast kontserdi leidsin tee pealt naistekäekella. Korjasin selle üles, kuid ei osanud kellegi kätte anda ega midagi teha. Niisiis reisis kell koos minuga Tartusse. Panin internetis paaris kohas teate üles leitud kella kohta, sest tahtsin kella omanikule tagastada.

Aeg möödus. Juba arvasin, et ei leiagi omanikku. Ent täna sain kirja, kus kella kaotanud naisterahva telefoninumber. Helistasin ja omanik oligi leitud! Hurraa! Nii et homme sõidan Tallinnasse ja tagastan kella õigele inimesele.

Hea tunne on :)

Keda ma meenutan?

Posted on by

Seoses eilse jutuajamise ja Mr. Bigi videoga tekkis uudishimu, keda ma siis oma 80ndate soenguga meenutada võisin. Nii et väike kõrvalepõige tööasjadelt mõistatuse lahendamisele.

My Heritage abiga sain järgmised võimalikud variandid:

http://www.myheritage.com/collage
http://www.myheritage.com/collage

Aastaid tagasi sain korduvalt vastuseks Mariah Carey. Kusjuures, mõned inimesed on seda niisamagi maininud :D
Eks see tulemus oleneb enda pildist ja võrdlusmaterialist. Lõbus ajaraiskamise meetod igal juhul.

Ühest lonkavast mehest kesklinnas

Posted on by

Eesti Naise märtsikuu numbris on mõttekoht “Ligimese mure”. Seal kirjutab R. Hiiemäe ühest mehest, kes tuli Tartus tänaval ligi ning väitis, käis just haige jalaga traumapunktis, kuid bussiraha taskust kadunud ja koju ei saa. Naine andis talle raha, tundes ise rõõmu aitamisest.

Olen ka selle lonkava mehega kokku puutunud. Pole kahtlustki. Jutt, mida ta rääkis, on täpselt sama. Umbes paar aastat tagasi tuli ta Vanemuise tänaval hädiselt ja vabandavalt ligi ning hakkas heietama. Et käis haige jalaga traumapunktis, kuid bussiraha pole ja koju ei saa. Ma ei andund talle raha. Isegi ei mäleta, kas mul polnud või lihtsalt ei tahtnud anda. Tundus kahtlane.

Kahtlus sai kinnitust, kui nägin teda korduvalt linnas inimeste poole pöördumas ja sama juttu alustamas. Kui nüüd ajakirjast seda lugu lugesin, otsustasin sõna võtta.

Kui see mees tõesti käis katki kukutud jalaga traumapunktis ja tahab koju sõita, miks ta longib ringi Vanemuise või Laial tänaval? Pole üldse trajektoor traumapunkt-bussijaam. Miks ta ei palu bussiraha inimestelt bussijaamas? Ta ei peaks üldse oma valutava jalaga kesklinnas ringi liipama. Ja vaevalt ta iga nädal või kuu oma jala katki kukub ning traumapunktis käib.

Võib olla on tal tõesti raha vaja. Iseasi, mille jaoks. Kui järgmine kord see onu tuleb oma jutuga, küsin talt, miks ta tegelt raha küsib. Või pakun, et juhatan ta bussijaama ja ostan talle ise pileti. Näis, mis ta siis teeb.

Lihtsalt selline jutt.

Elust enesest

Posted on by

Kuulan BBC Radio 2, hetkel eetris Dermot O’Leary saade. Ta vestleb Ladyhawke’iga. Tuleb välja, et tal on allergia viinamarjade vastu ja seetõttu ei saa ta ka veini juua. Milline kolehirmus allergia! Aga ta joob õlut veini asemel.

(Mina eelistan iga kell siiski veini.)