Täna oli kaks blogituttavat AK-s. Tublid olete!
Category Archives: Muu maailm
Hiiumaa
Käisin nädalavahetusel Hiiumaal. Esimest ja teist korda käisin seal 11 aastat tagasi, nii umbes paarinädalase vahega. Nii et täitsa tore oli sinna uuesti sattuda ning külastada kohti, kus eelmistel kordadel ei käinud. Ja neid kohti on seal veel üksjagu, kuhu minna.
Reedel, 16. septembril põrutasime esmalt otse Kalanale, kus tegime paaritunnise retke mere-äärses metsas. Ristna RMK punktis uudistasime “Merekaubamaja” ehk merest leitud esemete väljapanektu. Päris kole, kustkaugelt ja mida kõike merre satub! Palun ärge visake oma prahti maha ega lennutage õhupalle taevasse! Kogu see kraam satub lõpuks merre või mujale loodusesse ning teeb lõputult kahju.
Kui sa oled sattunud Hiiumaale, siis ei saa jätta käimata Kõpu tuletornis. Kuigi ametlik turisimihooaeg oli lõppenud päev varem, tuldi meile vastu ja lubati hunnitut vaadet nautima ronida. Tuletorni tipus oli tuul, päike, näha metsalaamad ja suured pilvevarjud nende kohal.
Õhtul otsisime üles Hiiumaa suurima rändrahnu – Kukka kivi. Peidab teine end metsas. Tema väiksem vennakene on lähedal põllul.
Laupäeval, 17. septembril käisime ära Kassaris. Matkasime Orjakul, vaatlesime linde, lõpuks tegime retke ka Sääretirpu. Olgugi et kohustust polnud, kõndisid paljud lapsed läbi vee päris lõpuni välja ja tegid oma jalad-tossud märjaks. Täitsa arusaamatu – suurema osa ajast nad ei kuula ega saa aru, mida teha vaja, aga siis, kui kohustust pole, teevad nad kõik läbi. Pahandasid ka, aga tundus, et suurem osa jäi ka märgade jalgadega rahule.
Kassari muuseumis osutus suurimaks tõmbenumbriks tuletorni lamp (see suur klaas, mis tule ümber on). Kuna oli võimalus sinna klaasi taha ronida, siis kasutati seda. Ja kuna klaas on suurendava efektiga, said väljapool seisjad naerda kõverpiltide üle. Vähemalt miski pakkus huvi kauem kui 10 minutit.
Õhtul tutvustasid kaks kohalikku naist meile Hiiumaa kombeid, rahvariideid ja rahvamänge.
Pühapäeval, 18. septembril veetsime paar tundi Suuremõisas, kus tehti meile põhjalik tuur mõisa härrastemajas, räägiti legende ja kummitusjutte, lubati ringi uudistada pea kõikides nurgatagustes ning ka presidendi kiituse pälvinud aias.
Iga päev käisime söömas Soera talumuuseumis, kus samuti vanaaja elu, töid ja tegemisi tutvustati. Pererahavas oli äraütlemata lahke ning meie seltskonda toideti kui kõrgeid külalisi. Tähelepanu pälvisid ka kiiged, omapärased tööriistad ning vanade kommete tutvustamine (nt pandi ammu aega tagasi külaline magama söögilaua peale).
Päris tore oli, kui pidev kantseldamine, tuul ja nohu välja arvata.
Muljeid Soomemaast
Nüüd olen ka õige eestlane – käisin esimest korda Soomes 29. maist kuni 3. juunini. Meri-Poris toimus keskkonnalaager, millest koos kolleegi ja nelja noorega osa võtsin. Mõned muljed Soomemaast.
Soomes on…
… ilus loodus. Üldmulje on sarnane Eestiga, kuid mulle meeldivad Soome metsades, teede ääres ja isegi rabas siin-seal välja turritavad kivirahnud.
… meri! Vähemalt seal, kus meie olime, vahutas meri.
… valged ööd. Kell 2 öösel oli palju valgem kui meil siin samal ajal.
… jahedam ja tuulisem ilm. Ilma ja ka looduse tärkamise poolest on Soome meist ehk 2-3 nädalat tagapool. Kuna oli väga tuuline, siis polnud õnneks ka sääseprobleemi.
… maitokaakaojuoma ehk kakaomaitseline piim. Maitses hea!
… viisakas ja sõbralik teenindus traumapunktis.
… puhtamad tänavad ja teeperved. Tundus, et on puhtam, kuigi Yyteri liivarannas lendas veidikene prügi ringi.
… viisakas ja rahulik liikluskultuur. Ei mingit edasi-tagasi nõelumist nagu Tartu-Tallinna maanteel kogeb.
… saun. Ööbisime kämpingus, kus majakestes oli sees väike saun ja lisaks suur üldsaun. Viiest Soomes veedetud õhtust käisin saunas neljal õhtul. Nii hea oli!
Soomes ei ole…
… head (kooli)toitu. Einestasime enamasti kohalikus koolis. Ka teised eestlased ütlesid, et toidud on imeliku maitsega, pisut magusad, menüü oli üksluine ning maitsetuvõitu. Palju pakuti võileibu ja hamburgereid, eriti hommikusöögiks. Oleksime putru eelistanud.
… korralikku liha. Kõige lihasemad asjad olid ehk miskid vorsti- ja singiviilud. Kotletid, hakkliha ja lihapallid maitsesid nagu… mitte midagi. Kahvatu välimusega ja kahtlase konsistentsiga liha moodi tooted olid pigem sojamass, ma arvan. Grillvorsti pakendilt lugesin soomekeelsest tekstist välja, et liha on seal 18%…
… wifit. Eestlased on nii harjunud, et peaaegu igal pool on traadita internet olemas ja me olime pettunud, kui avastasime, et kämpingus internetiühendus puudub.
Hoolimata sellest, et toit polnud suurem asi, ühe noorega tuli traumapunkti külastada ja ma ise nohu sain, oli reis tegelikult hea puhkus igapäevasest kontoritööst. Homsest tuleb tegemata töödele valu anda, et siis kolme nädala pärast ka päris puhkust nautida.
Ahjaa. Esimeste kordade hulka lisandub ka Sachtlebeni keemialabori ja Olkiluoto tuumajaama külastamine. Tuumajaamas käisime maa-aluses tuumajäätmete hoidlas. Saba veel ei kasva :D
Lätimaa
Eelmisel nädalal veetsin neli päeva (8.-11. märts) Lätimaal. See oli tööreis, päevad olid pikad ja intensiivsed. Samas jõudis ka natukene meelt lahutada ja olla eemal kõigist muudest töökohustustest. Mõned killud reisist.
Tee Tartust Riiga kulges magusalt magades. Und katkestasid vaid Lätimaale jõudmine (kehvemad teed, jätkuvalt) ning bussijuhi ootamatud pidurdamised.
Riias on ilm märkimisväärselt kevadisem ja tuulisem.
Lätis ei jäänud silma nii suuri lumekuhjasid kui Eestis. Riias olid tänavad lumest puhtad. Lumevallide asemel olid erinevas suuruses lombid.
Riias näeb võrdselt palju nii kole- kui kaunisarhitektuuri.
Selgus, et lätkased söövad normaalset ja väga maitsvat toitu ka, mitte kahtlaseid pooltooreid või maitsetuid asju (esimesed maitseelamused Lätis aastaid tagasi olid tekitanud eelarvamusi).
Riias on igal pool ja igal kellaajal justkui tipptund: inimesed ruttavad siia-sinna, samuti voorib igas suunas palju autosid, tramme, trolle ja busse.
Riias saab vabalt ilma kaardita ringi käia. Linn on küll suur, kuid eksimisehirmu siiski polnud.
Läti loodusmuuseum Riias on kõige ägedam muuseum, kus ma käinud olen. Soovitan külastada! Läti keelt pole vaja osata, seal saab juba vaadates ja katsudes asjadest aru.
Riia vanalinnas asub Leningrad. Meie rahvusvaheline seltskond vallutas selle lausa kahel õhtul.
Hotell, mis väljaspoolt erilist muljet ei avaldanud, avaldas muljet sisekujundusega.
Spa Läti moodi: kaks sauna, neli erinevat dušši, mullivann ja väike bassein. Sellegipoolest jagus mõnulemist paariks tunniks ning kõige kõvemad saunatajad olid muidugi eestlased.
Värviliste tuledega massaažidušš meenutas rohkem lifti kosmosesse.
Karud, metssead, ilvesed, huikavad kakud ja teised metsaloomad askeldasid Ligatne loodusrajal.
Riga balsam’iga kommid Laima poest. Nämm!
Esimest korda Lidos lõunat söömas. Fast food in Latvian style.
Suursugune Läti ülikooli peahoone on nagu labürint: koridorid ja korrused looklevad sajas suunas.
Jumala ökojalajäljed kiriku juurde viival jäätunud teel.
Niisugust vaadet, nagu Gauja jõe oru ääres näeb, meil siin pole kuskil. Vägev!
Tagasitee Riiast Tartusse möödus regilaule ja rahvuslikke laule leelotades.
Tõin isegi mõned suveniirid seekord kaasa, paraku ka kerge nohu.
Seoses külma ilmaga
Kõht läheb ruttu tühjaks ja kogu aeg tahaks süüa. Näiteks seapraadi kartulipüreega, toorjuustukooki ja kohvi.
Pidevalt tahaks voodis teki sisse mähitult või kuuma duši all või saunas olla.
Kui sa oled mitmesse riidekihti mässitud, ei panda su väljanägemist pahaks. Külm on ju!
Põlved hakkavad tunda andma. Loodetavasti ei ole ilm väga külm nii pikalt, et valutama hakkavad. Põhjus teadmata.
Kassid otsivad ka pidevalt sooje peesitamiskohti: lambanahaga kaetud kontoritoolis, radiaatorite peal, kirjutuslaual (sest radiaator on laua all), teki ja voodile jäetud riietusesemete all, süles ja öösiti kaisus.
Kuna magamistoa radiaator seni tuvastamata põhjusel sooja ei kiirga, on seal märkimisväärselt jahe. Seetõttu magan diivanil ja kassid poevadki öösel kaissu. Enne seda jooksevad üle minu. Ja hommikul ei lase mind teki alt välja, täiega blokeerivad mu liikumisvabadust.
Nii, nüüd sai hinge pealt ära öeldud.
Mitte enam nii noor
Vaadates tänavust MTV Euroopa muusikaauhindade saanute nimekirja, tunnen, et olen vanaks jäänud. Suurem osa artisti- ja ansamblinimesid ega laulu pealkirju ei ütle mulle mitte midagi. Hea, kui nime kuulnud olen. See on juba aastaid nii erinevate maailmakuulsate auhindade puhul. Nii et ainuke järeldus – ma pole enam nii noor, et praegust popkultuuri teada.
Kuidas ma Taanis käisin
Eelmisel nädalal veetsin viis päeva töö asjus Taanis. Minu jaoks oli tegu esimese, teise, kolmanda ja neljanda lennureisi kogemusega ja seni kõige kaugema reisiga.
Start kell 11: Tartu-Tallinn buss (2,5 h).
Tallinna lennujaamas reisikaaslaste ja pardale pääsu ootamine (umbes 2 h).
Lend Tallinn-Riia (1 h).
Järgmise lennu ootamine Riia lennujaamas (umbes 2,5 h).
Lend Riia-Kopenhagen (1 h kopikatega).
Kopenhagenis jalutasime rongi oodates (1 h)
Rong Kopenhagen – Sonderborg (4 h).
Saabumine sihtkohta kell 1 öösel.
Külastasime Sonderborgi, mis on linn Saksamaa piiri lähedal. Nägin merd, huvitavaid maju, vanalinna, koole ja hostelit, kust oli raudne eesriie läbi käinud. Ilm oli tuuline, vihmane, ka päikseline ja soojem kui siin. Jalgrattaid ja rattaparklaid oli igal pool just nii palju, kui Bobs jutustanud on.
Tagasitulek algas hommikul kell 6.
Rong Sonderborg – Kopenhagen (4 h).
Kopenhageni vanalinn ja lennuki ootamine (umbes 2,5 h).
Lend Kopenhagen – Riia (1,5 h).
Riia lennujaamas järgmise lennu ootamine (2 h).
Lend Riia-Tallinn (1 h).
Tallinn-Tartu buss (2,5 h).
Tagasi Tartus kell 23.
Ärge küsige, miks me ei läinud otselennuga Tallinnast Kopenhagenisse või hoopis Tartu-Riia-Kopenhageni lennuga. Mina pileteid ei valinud.
Lendamist ei osanud ma karta, sest varasemat kogemust polnud. Kui juba Fokkeris istusin ja lennukimootor hirmsat häält hakkas tegema, siis kiskus seest õõnsaks, peopesad läksid higiseks ja väike hirm hakkas kõri nöörima. Õhku tõusmise ajal ei julenud aknast välja vaadata. Hullult imelik oli. Oleks tahtnud karjuda “Keerake pilt otseks! Palun keerake pilt otseks!”
Teine lend läks kergemalt, sest aknast välja ei näinud (pime oli), ning suurem lennuk tõusis-maandus stabiilsemalt.
Kolmanda lennu ajal juba julgesin aknast välja vaadata. Maandumisel aga raputas ning mul jälle küüned tooli käetoesse surutud. Neljas maandumine oli veel hullem, sest raputas veel rohkem. Süda läks pahaks ja hirmuhigi kattis otsaesist.
Nii et esimesed lennukogemused polnud just kõige meeldivamad. Kui juba õhus olla, siis aitab vähemalt Jeremy Clarksoni raamat rahu säilitada. Õhkutõusmine ja maandumine see-eest on üsna kõhedust tekitavad kogemused.
Lendamine üldse on sama kahtlane ja arusaamatu tegevus nagu ujumine. Ma ei ütle, et ma enam kunagi ei lenda, kuid ma ei saa aru, miks mõned seda naudivad. Võib olla tuleb mul veel harjutada.
Kui “Meie Meel” oli tegija
Juhtusin ETV pealt vaatama saadet “55 – mis siis”, kus tänaseks teemaks olid laste- ja noortesaated. Mis mulje mulle jäi? Sel ajal, kui mina laps ja teismeline olin, oli erinevaid lastesaateid märksa rohkem eetris kui nüüd.
Tegelikult see pole mulje, vaid tõsi. Vähemalt kodumaiseid laste- ja noortesaateid jäi mingil perioodil järjest vähemaks või kadusid sootuks. Pole vist mõtet üles lugeda kõiki klassikalisi saateid ja telelavastusi, mille saatel minuealised, ka vanemad ja nooremad üles kasvasid. Peast käis läbi mõte, et kasvasin parimal ajal, mis puudutab just teismelistele suunatud meediakanaleid. Minu kasvamise ajal olid lisaks mitmetele telesaadetele (“Kooli TV”, “Seitse vaprat”, ka “Vigla show” ja palju muud) olemas ka sellised eluliselt olulised ajakirjad ja ajalehed nagu “Põhjanael”, “Noorus” ja “Meie Meel”. Nooremana sai muidugi “Tähekest” ka loetud.
“Meie Meel” oli üks ütlemata tore ja oodatud ajaleht meie peres. Sealt sai lugeda intervjuusid nii Eesti kui välismaa staaridega, KiKuMuFiTe uudiseid laiast maailmast, leida kirjusõpru ja muidugi igasuguseid nõuandeid, mis noorele inimesele eluks vaja. Küllap murekirjade rubriik ja muud sarnased kirjatükid mind kõige enam teatud valdkondades harisidki. Kooli terviseõpetuse tunnid olid üsna pealiskaudsed, samuti ei mäleta ma erilisi jutuajamisi emaga delikaatsematel teemadel. Kõik sai kuskilt loetud (ja kooliajal lugesin ma ikka metsikult palju).
Ilmselt on vanas kodus siiani alles mitu pakki “Meie Meeli”, osad terved, osad auklikuks lõigatud. Värvilised postrid sai kõik kausta vahele kokku kogutud ning neid aeg-ajalt seinale riputatud. Põnevamad uudised lemmikartistite ja -näitlejate kohta leidsid samuti oma koha paksus kaustas. Niisamuti põnevamad nõuanded ja artiklid. Ka see kaust peaks kuskil alles olema. Mäletan, et ühte väiksesse märkmikusse kleepisin luuletusi ja joonistusi, mida lugejad olid saatnud ja leht avaldanud. Kusjuures, ka ühe minu lühijutu ja paar luuletust on “Meie Meel” avaldanud :)
Kui vaadata, mida praegustele teismelistele pakutakse, siis olukord teeb nukraks. Kuidagi pole ühtegi sarnast, piisavalt mõistlikku ja kasvatavat meediakanalit. Kõik on kuidagi… kommertslik või ma ei osakgi öelda… Küllap on nüüd internetil suurem roll praeguste noorte harimisel, ent seal leidub palju prahti. Ma ei oskagi öelda, kas seis on parem või halvem. Igal juhul ma tunnen, et mul vedas, et sain just 1990ndatel üles kasvada, sest siis oli nagu kõik vajalik olemas, et normaalseks nooreks saada :p
Hm, peaks ehk need kaustad ja märkmiku uuesti välja otsima?
Taksosõit
Mul oli vaja täna taksoga sõita. Läksin taksopeatusesse ja istusin viisakalt esimesse taksosse, mis ootas. Juhiks osutus noor vene rahvusest poiss. Ütlesin, kuhu sõita soovin ja hakkasin turvavööd kinni panema.
“Miks sa turvavöö kinni paned?”
Vaatasin hämmeldunult taksojuhti ja vastasin, et panen alati turvavöö autos sõites kinni.
“Sa ei pea panema, taksos pole see kohustuslik.”
“Ei, ma panen ikka alati turvavöö kinni.”
“No olgu, kui sul nii mugavam on.”
Sinna see jutt jäi. Venisime mööda remondis olevat tänavat edasi, jõudsime sihtkohta ja… lõpetuseks kasseeris taksojuht sõidu eest 80 krooni. Selle otsa eest kahtlaselt palju. Oleks võinud kaubelda, aga kuna oli kella peale minek, siis lõin käega ja kadusin oma teed.
Mul tekkis küsimus, et mis imetakso see tal siis oli, et see avariisse ei või sattuda.
Otse elust
Neiu #1: “Muide, masu on kirjandis lubatud!”
Neiu #2: “On või? Huvitav, kas täpe ja pupu ka?”
Pealt kuuldud 21. aprill 2010 Tartu Raekoja platsil.