Iseendast nii ja naa
Tänasest olen uuel ametikohal – projektijuht. Juhin nüüd projekti, millega ma viimased poolteist aastat tegelenud olen. Tuleb end kokku võtta ja asi purki panna. Palju õnne mulle kõigi poolt!
Kui sina ei aja karjääri taga, hakkab tema sind taga ajama. (Evusõna)
Minu 30. eluaasta saabus variant A järgi: oli ansambel ja tantsupidu. (Variant B oli ei mingit pidu.) Sünnipäeva tähistasin koos Marianniga, kel on 30. sünnipäev täpselt 3 nädalat pärast mind. Märtsitüdrukud :)
Meie ühisel peol olid kohal pereliikmed ja parimad sõbrad.
Oli lookas toidulaud, mis oli esimeseks vasikaks oma toitlustusfirmaga alustavale neiule. Olid head joogid. Oli väga maitsev astelpaju-toorjuustutort Anna Edasi kohvikust.
Oli palju-palju kollaseid tulpe (minu suur salaunistus sai tõeks).
Oli meeldivaid üllatusi nii külaliste, kingituste kui ka komplimentide näol.
Oli ansambel, tants ja trall.
Oli vahva viktoriin, mis selgitas välja, et meie sõbrad teavad meid täitsa hästi.
Oli rõõmus, vahva ja intensiivne pidu, mida tahaks uuesti kogeda.
Aitäh, sõbrad!
Sain täna 30. Täitsa huvitav, mis edasi hakkab juhtuma.
Kuidagi sattus väga sümboolselt nii, et veetsin tänase päeva ajajuhtimise koolitusel. Viskasin nalja, et nüüd hakkan eesmärke seadma ja koostan viisaastaku plaani. Ja-jaa. Tegelikult ma pole seda tüüpi inimene ja lasen vist ka edaspidi, võib olla mingi kriitilise hetkeni, end suurel elumere lainel kanda. Mitte et ma ise üldse mingite eesmärkide nimel ei tegutseks, aga ma ei tea isegi, kes või mis või kus ma näiteks viie aasta pärast tahaksin olla. Peaasi, et enesega rahul olen :)
Või peaks moe pärast paanitsema? :)
Mõtlen, et võiks filmi- või kultuuripäevikut pidama hakata.
Mõtlen, et võiks igal aastal ühe autori teosed läbi lugeda. Sel aastal näiteks Hemingway raamatud.
Mõtlen, et võiks koormustesti teha ja selle tulemuste põhjal trennid välja valida.
Mõtlen, et võiks aknapaled soojustada.
Mõtlen, et peaks(!) lõpuks remondimehe tellima ja laskma segistid vahetada.
Mõtlen, et võiks lõpuks kõik paberid ära sorteerida ja arhiveerida.
Mõtlen, et võiks õmbleja juurde minna.
Mõtlen, et võiks korktahvli osta ja kõik meelespead jms sinna panna, et need laua peal segamini ja kaduma ei läheks.
Mõtlen, et võiks veel paljugi teha.
See mu häda ongi – ma mõtlen vahel rohkem kui teen.
No mis teha, kui ilu ületab postkasti limiidi.
– – –
R 26. okt: Lõpetame siis nädala limiiti ületava iluga.
Pildistas Sepp.
Mul on mure. Ma tunnen, et ma muretsen liiga palju. Muretsen probleemide pärast, mida ei saa kohe lahendada või mida ma ei saagi lahendada. Muretsen ja… lükkan probleemide lahendamist edasi. Selmet asjaga tegeleda, ma muretsen.
Muretsen ka asjatult sündmuste pärast, mida pole toimunud, mis on vaid minu peas, ja mis üldse ei peaks isegi mu peas olemas olema. Muretsen pisiasjade pärast, kuigi tegelikult pole vaja, sest küll kõik sujub.
Ma olen nagu mingi muretsejanna, muretsemise kuninganna. Ma tõesti peaksin igasuguse asjatu muretsemise maha jätma.
40% meie muretsemisest puudutab sündmusi, mis kunagi ei juhtu.
4% meie muredest puudutab sündmusi, mille suhtes me saame midagi ette võtta.
100% pingutusest, mis me muretsemisele kulutame, on kasutu.
Psühholoogiaajakirjast lugesin neile faktidele lisaks ka prokrastinatsioonist ja hakkasin mõtlema, et mis siis, kui mul see on… Mind küll!
Millal ometi tükid õigesse kohta kukuvad?
Millal ma jõudsin sellesse faasi, kus kahtlen endas nii palju?
Millal ma saan (jälle) enesekindlaks ja oskan enda eest seista?
Millal ma teen endale head, mitte teistele?
Millal lõpevad need rasked hetked, õhtused nutmised ja ragistamised teiste inimestega?
Millal ma saan une korda?
Viimasel ajal, võiks lausa öelda viimasel aastal, on mu pea tihti pulki täis ja mõtted koosnevad peamiselt küsimustest ja kõhklustest. Ma pole ikka veel suutnud aru saada, kas peamised küsimused tulevad tööalasest elust või isiklikust elust. Või ründavad mõlemad mind korraga.
See sisekaemuslik või eneseotsimise periood, mis on jälle alanud, kulgeb kuidagi vaevaliselt. Palju on küsimusi, kuid vähe vastuseid. Kahtlen palju oma soovides ja tahtmistest, ka tunnetes. On mitmeid vastuolulisi arvamusi. See on väsitav ja ma ei tea, kas kõik selgineb või jään lõksu. Võiks ju juba teada, kes ma olen, mida ma siin elus teen ning kuhu soovin välja jõuda.
Õues vist sajab? Ohjah, mul on kaks päeva järjest õueretked ees…
Iseenesest oli mõnus reede ööl õhus vihmalõhna tunda – värske ja kevadine. Superkuud ma ei näinudki. Eks neid öid tuleb veel.
Päike tõusis täna vara, tegi ilma ilusaks…
Päev oli tõesti päikseline ja hea, ka väga tegus ja edasi-tagasi askeldamist oli rohkem kui muidu. Otsus sel aastal tagasihoidlikult sünnipäeva (mitte)tähistada oli hea otsus. Muidu oleks mul stressitase kõrgem olnud (viimasel ajal on natukene olnud). Kes siiski teadis õnne soovida, see sai kommi.
Hommikul peeglisse vaadates ma kortse ei lugenud. Hoopis paar vistrikku jäi silma. Oo, noorus! Vanuse üle ei hädalda. Jätkuvalt arvan, et olen parimas eas ja parimas vormis. Ei mingit “parim enne” või “kõlblik kuni” tähtaega.
Otsus aeg maha võtta ja massaaži minna oli väga õige. Pühapäeval külmast tuulest kangeks jäänud kael muditi korda ning füüsiline pingesolek lahtus. Lisaks sain tunnikese mõnusasti kvaliteetaega veeta. Tegelikult isegi rohkem, sest paar tundi restoranis sõbrannaga juttu ajada oli ka väga mõnus.
Jah, kõik on hästi. Elu on ilus ja kevadkuu käes.
Ma olen iseenda parim sõber, sest ma ei mölise endaga kunagi, kui voodis terve tahvli šokolaadi ära söön.