Eelmisel nädalal oli kaubamajas avatud ReUse Republic uuskasutusdisaini turg ning selle raames toimus ka keskkonnasõbralik stiilimuutus. Huvi pärast võtsin sellest osas. Stilistiga koos otsisime välja sobiva rõivakomplekti, seejärel tehti meik Dr. Hauschka toodetega ning kelmikas soeng. Lõpuks tuli fotograafile poseerida. Nüüd on ka tulemus Delfi ja Femme’i lehel.
Category Archives: Ise
Iseendast nii ja naa
Ilus udupea
Kõik saab korda
Kõik saab korda.
Lase lahti halvast, et hea saaks asemele tulla.
Meenuta ainult magusaid hetki.
Ära mõtle, mis oleks võinud teisiti olla.
Mõtle, mis head on ees.
Tegutse!
Naerata.
Mõned ütlemised
Täna (21.juunil) kümme aastat tagasi käisin esimest korda Püssirohukeldris ja keerutasin tantsu Püssika houseband’i pilli järgi. Uskumatu, et sellest on kümme aastat ja ma ikka veel käin seal aeg-ajalt tantsimas. Kodukõrts. Ahjaa, samal päeval lõpetasin gümnaasiumi ka. Prioriteedid, eks ole :D
Ma olen õnnelikult vallaline. Juhuks, kui keegi veel tunneb murelikku huvi mu perekonnaseisu vastu.
Laste saamise ehk emaks saamise teemal ma rääkida ei soovi. Kust kurat ma peaks teadma, millal see juhtub?!? Iga asi omal ajal ning aega on selle kiire asjaga. Juhuks, kui keegi selle teema vastu huvi tunneb.
Nädalavahetusel käisin pulmas. Abiellus töökaaslane, pulmabändiks oli Püssika houseband ehk Sleepwalkers. Maailm jooksis kokku ja laiali ja…
Ja ma sain teada, et ühe endise sõbra naine ei saa ka aastaid hiljem minust üle ega ümber ja peab mind mehemurdjaks. Tore, kui minust räägitakse, kuid antud juhtumi puhul ilmselt mitte terakestki tõtt.
Elu on huvitav ja järgmisel nädalal algab puhkus.
Teraapia mõttes
Kas ma peaksin tundma süümepiinu, et ma nädalavahetusel mitte midagi erilist ega kasulikku ei tee?
Ma ei taha tegeleda paari pooliku tööülesandega. Ma ei viitsi väga koristada. Ma ei viitsinud kodus sooja toitu teha ja raiskasin jälle kohvikus söömisele raha. Ikka veel pole ma üle vaadanud oma kulusid ega teinud konkreetset plaani kokkuhoiupoliitika kohta. Ma võiks ju päris palju nipet-näpet asju nädalavahetusel ära teha, aga… ma ei viitsi eriti ja tunnen seepärast natukene kohusetundlikke süümepiinu.
See pole muidugi sugugi hea, sest selline enese suhtes liigse perfekstonismi ja tubliduse nõudmine tekitab lisapingeid. Ja lisapinged pole praegu üldse soovitatavad, sest neid jagub niigi.
Nädala pärast peaksin Soome minema tööasjus. No üldse ei taha, jälle. Ajan igale välisreisile sõrad vastu, sest need on viimne kui üks tööreisid. Ja alati on samal ajal Tartus midagi palju huvitavamat toimumas. Ma ei viitsi. Samas – tagasi tulles on tihtilugu hea meel, et ikka käisin. Aga ikkagi… see on kuus päeva vastutamist. Oehjah! Või siis on ikka hea minna, saan kontoritööst eemale ja jääb igapäevane sebimine ära. Mina ja mu imelikud tahtmised-mittetahtmised.
Täna käisin jalutamas. Mõnus ilm ja mõnus on kõndida. Õhtul vaatan filmi ja püüan seekord päriselt ka enne keskööd magama minna.
Mina ja Maire
Loen Arterist (14. mai 2011) intervjuud Maire Aunastega. Juba esimese küsimuse vastuses tunnen ära, et näed… me oleme sarnased. Olgugi et Aunaste suhtes on mul olnud vastakaid arvamusi. Jah, ma vaatasin lapsena meeleldi saadet “Reisile sinuga”, mille juht ta oli. Jah, minagi pole aru saanud, miks tal sellised soengud olema peavad ja tema hääl pole ka alati kõige mõnusam kuulata. Kuid need on detailid.
Nüüd ma loen ja mõtlen, et oleme sarnased mingites teistes detailides. Tema unistuseks on olnud kohvik, kus tantsitakse. Ka mina unistan mõnest sellisest kohast. Mitte et ma ise tahaks või peaks selle rajama, selline koht võiks olemas olla. Just selline, nagu Aunaste kirjeldab. Ka väljas käin ma sageli üksinda, mitmel setmel põhjusel. Ja ma olen jõudnud samuti arvamusele, et inimene võiks ise hakkama saada. Saamatut inimest on näiteks raske aidata, sest mida sa ikka aitad, kui inimene ise end ei aita…
Ma ei imestaks, kui ka ise 57-aastaselt endiselt üürikorteris elaksin. No mis siis sellest? Ma ei pea järjekordset pangalaenu võtma, kui ei taha. Ainult et erinevalt Aunastest ma saan ise konservid lahti ja oskan kruvikeerajat kasutada.
Tervitan väga tema ideed hakata Emajõe kaldal kirbuturgu korraldama. Kujutan ette ja loodan, et see tuleb selline peenem kirbuturg, mida olen näinud Stockholmis. Ootan suve!
Ma olen…
… walking-talking märkmik.
Kompliment saadud 2. mail 2011.
Mida sina arvad?
Sain pulmakutse. Kutse kehtib kahele. Üldteada fakt on, et ma olen kogu aeg (välja arvatud 7 kuud aastaid tagasi) vaba ja vallaline olnud. Nii et mul tekkis kohe küsimus, kuidas toimida.
Variant A: lähen üksinda ja rokin täiega.
(Tean, et pulmabändiks on üks hea bänd, kelle saatel saab korralikult rokkida – ja istuma jääda ma kohe kindlasti ei kavatse.)
Variant B: kutsun mõne sõbra kaasa, kellega tantsida saaks.
Ainult et tekib suur küsimus – millise sõbra?
Kas võtta kaasa keegi, kes teab noorpaari ja keda teab noorpaar?
Kas võtta kaasa keegi, keda mina tean, aga noorpaar mitte?
Kas võtta kaasa keegi, kellel on oma neiu/naine olemas, aga kellega kindlasti tantsida saab? (Ma tõesti tahan vaid tantsupartnerit!)
Kas võtta kaasa keegi, keda ma eriti ei tea, aga äkki saab tantsida?
Ühesõnaga – mul tekkis terve ports küsimusi kaaslase koha pealt. Sest tantsida tahaks ja tore oleks tantsida koos partneriga, kes oskab tantsida. Teisalt saan aru, et on üsna sobimatu kutsuda kaasa kedagi, kellega saaks tantsida, kuid kelle perekonnaseis on “hõivatud”. Niisama suvalist tegelast on ka mannetu kaasa võtta, et lihtsalt kaaslane olemas oleks.
Tundub, et kõige parem on ikkagi üksinda minna, rokkida sajaga, nautida pidu ja noorpaari rõõmupäeva.
Või mida sina arvad?
Kes on saamatu?
Mõni mammi võib ju arvata, et naised ei peaks “meestetöid” oskama, kuid siis saabki sinust saamatu naine.
Lisaks kruvide keeramisele, lambipirnide vahetamisele ja torude puhastamisele sain ka tolmuimeja parandamisega hakkama. Kaks nädalat tagasi lakkas tolmuimeja lihtsalt töötamast ja ma ei osanud arvata, miks. Vahetasin tolmukoti ja puhastasin filtreid, kuid masin ikka tööle ei hakanud. Täna otsustasin asja lähemalt uurida. Seekord masin läks tööle, kuid ei imenud. Natukene uurimist ja puurmist ning vastus oligi käes – voolik oli kitsamas üleminekukohas kassikarvu ja muud sodi täis. Natuke grilltikuga urgitsemist ning masin imeb nii, et lausa lust tolmu võtta!
Nii et saamatu kohe kindlasti mitte ei ole.
Ma näen!
Reede, 17. detsember 2010 oli üks tore päev. Paar tundi toreda arsti, rahuliku opiõe ja kohusetundliku assistendi M. seltsis ning ma näen taas. Prillideta.
Esialgu on veel pilk kohati udune, sest silmadel tuleb õppida uuesti fokuseerima, ning kaks nädalat tuleb ettevaatlik olla. Aga ikkagi – ma näen täitsa ise! Pärast 17 aasta pikkust prillide kandmist on see ikka väga äge! Küll silmad õpivad uuesti nägema ja aju saab aru, mis värk on. Taastumine käib ikka opi juurde. Aga… ma näen! Ma näen! Ma näen! :D