Category Archives: Ise

Iseendast nii ja naa

Armaskarm Evu, triibulised põlvikud ja lumi

Posted on by

Täna, eile ja üleeile olen usin olnud ja mingi hulga samblaid ära määranud. Homme ja ülehomme jälle. Et see juba ükskord läbi saaks. Edasine töö on vist raskem, aga mitte nii tüütu. Tubli mina!

Saatsin dakile täna oma essee “Mina ja 21”. Mõtlesin, kas panna see ka siia üles või mitte, ei tulnud nagu kõige paremini välja. Võib olla mõne aja pärast saate lugeda. Kui hoog peale tuleb, kirjutan uue või midagi juurde sinna. Sest teema on huvitav ja pani mõtisklema. Ja jään uut kirjanditeemat ootama! (Kooliajal meeldis mulle kirjandeid kirjutada, eks hinded olid ka head või väga head tavaliselt. Aastatega on aga see oskus rooste läinud, oleks hea meelde tuletada.) dakile head lugemist igal juhul, ja et neid teemasid ja kirjandeid veel ja veel tuleks.

Panin täna triibulised põlvikud jalga. (Mulle meeldivad need Suva triibulised põlvikud, varvassokid ka, tahaks hunnikute viisi neid omale osta.) Istun jalad tooli ja laua vahel ning klõbistan klahve. Mõnus on, keegi ei sega. Poole tunni pärast jalutan Emajõe äärde ja vaatan ilutulestikku (kui tahad, siis sinu eest ka, daki :-). Lumi on endiselt maas, see rõõmustab mind. Kelgutama pole veel jõudnud, selleks seltskonda ja sõiduvahendit vaja. Peaks vaatama, kas mõni kelk lapsepõlvest on piisavalt terev, et liugu lasta. Snow – 12 points!

Eurolaule ei ole kuulnud, ei huvita ka, kuna kõik seal naishääled. Ja selle uudisega tänaseks lõpetangi.

Once there was a girl…

Posted on by

MSN vigurdab täna. Minu tervis ka: kord on parem, kord kehvem olla. Nina ikka kinni ja kurk valus, kuigi punane ei ole. Palavikku ka pole. Soe vesi, tee ja sidrun on mu parimad sõbrad.

Muusika on samuti täna üle prahi kaaslane. Kuulasin eile õhtul ja täna päeval jälle oma Collectionit. Mitu korda, edasi ja tagasi, mõnda lugu rohkem, mõnda vähem. Lemmikumad on Crash Test Dummies “Mmm mmm mmm”, Keane “Somewhere only we know” ja “Everybody`s changing”.

Olen märganud, et mu sõnavara kipub kokku kuivama. Pidevalt ühed ja samad sõnad, sarnased laused. Ehk tuleneb see sellest, et kirjutan tihti samadest asjadest? Ma ei mõtlegi, et peaksin keerulisi võõrsõnu või mingit erilist stiili kasutama. Tahaks kuidagi teistmoodi kirjutada. Heh, peaks uudis- ja unarsõnade kogumiku üles otsima, kas või ÕSi lehitsema, et uusi väljendeid ja sünonüüme leida. Näed sa, hetk tagasi kasutasin slängi: pabistama asemel ütlesin pablama. :-P

No nii, Marika soovib teada, millal ma temaga mehi õngitsema lähen. Irw. Vabad ja vallalised neiud ju, mis siis ikka, lähme ja paneme pidu. Ei saa salata, et esmaspäevane vestlus on mu meelestatust vastassoo suhtes mõjutanud. Päeva jooksul jõuan ma kümme kuni sada korda ümber mõelda ja oma meelt muuta, kuid domineerivad pigem negatiivsed mõtted. Et ei taha enam samasse pange astuda ja selle vältimiseks olen veidi tõrjuvas olekus noormeeste suhtes. Samas pole usk, lootus ja armastus kuhugi kadunud. Lootusetu romantik või kes iganes ma olen…

Põdegem koos tervist ja masendust! Me saame sellest üle ju, eks ole!? :-)

Nii äge ilm! :-)

Posted on by

Nädalavahetuse kuumim teema on ilm. Mulle see torm meeldib: rahustab närve, nostalgia on ja muidu mõnus olla. Kuulan taas vanu ja uusi hitte, räägin MSNis sõpradega (Temaga ka :-) ning mõtlen tuulele, mis õues möllab. Saan aru, et torm teeb paljudele paha ja tekitab purustusi jne, aga mulle ikkagi meeldib. Ärge pange pahaks. Tule tuul ja võta ära minu suur hingevalu… Öösel ärkasin suurema kolina peale üles, kuid mühin ja kohin akna taga uinutasid mu taas. Mitte grammigi hirmu pole ma tundnud veel selle möllu ees, pole nagu mõelnudki seda teha.

Jah, ma tean, et mul midagi viga viimasel ajal. Isegi Liika küsis veidi aega tagasi, mis mul viga on. Käitun kummaliselt, ajan imelikku juttu suust välja. Kas olen muutumas või need mingid ajutised tujud? Krt seda teab (kui ikka teab). Ma ju võin vahel natuke ära pöörata? Nagu ma juba eile ütlesin: eneseotsimise aasta on ees (kes ma olen? mida tahan, mida soovin, mida oskan? jne).

Krt küll, ma ikka oskan asju kihva keerata! Peletasin Ta nüüd endast vist valgusaastate kaugusele. Pidin ma seda ütlema! Ma ikka ei oska tunnete avaldamisele õige nurga alt läheneda. Ma olin nii lähedal, aga väljendusin arvatavasti valesti. Või ta lihtsalt ei taha seda teada ega kuulda. Või on ikkagi probleem minus? Spontaansus minu puhul ei ole hea asi, kuna ei oska seda õigel ajal õiges kohas kasutada. Urrr! Ah, las olla. Ei tohi end ärritada, kannatan ise ja kannatavad teised. Tuleb hakata tegema vigade parandust, pean ükskord oma vigadest õppima. Ülessanne aastaks 2005: õpi oma vigadest õppima!

Kell ~22. Jee, Liika lubas, et võtame järgmisel nädalal kaks pudelit veini, ajame juttu ning uurime, mis minuga lahti on. Sõprus ruulib endiselt! :-) Olgugi, et järgmine nädal on juba tegemist täis, leian ma selle aja, et oma parima sõbrantsiga veini juua. Kristel lubas ka välja minna, nii et pidu rohkem kui rubla eest. :-P Koolitöö sekka puhkamist ja mängimist – pole ju paha.

Loodan, et õde Tallinnast kenasti tagasi Tartusse saab.  Ja et Liikal kodus kõik korras on, elekter tagasi ja kiisud-kutsud terved. Ja kui Ta päästetöödele läks, et töö sujuks ja Tema terveks jääks. Ma olen lootusetu, ma tean, pole vaja nina alla hõõruda.

Kena ööd, ja mõnedele head põrumist! (Y)

Väike peavalu päev (täiesti lambist)

Posted on by

Ootasin pool päeva, et Liika mulle helistaks pärast tööpäeva. Muidugi ta ei helistanud. Aga ma annan talle andeks, sest ma tean, et mitte alati ta ei tule ega helista, kuigi on lubanud. Pole hullu, eile sain temaga piisavalt juttu ajada. Tal täna mingi jõulupidu, ei hakka teda segama enam.

barbi, kas sa palun saadaksid selle testi mulle uuesti. Mu postkasti pole seni midagi potsatanud. :-(  Aitäh!

Päeva uudis: Tartus jääb linna poolt korraldatav ilutulestik ära, sest selleks mõeldud raha annetatakse Aasia maavärina ohvrite abistamiseks. Vot nii palju siis aastavahetusest linnas kuuse all. Nüüd ei teagi, mida ette võtta ja kas kesklinna tasub üldse minna. Võib olla teeb mõni klubi vm asutus oma ilutulestiku, saaks sedagi kaeda? Ausalt öeldes ma eriti ei nukrutse seepärast, kuna terve detsembrikuu tehakse igal pool linnas pauku (ära on tüütanud) ja ehk ei ole kesklinnas ka sellist läbustamist nagu varasematel aastatel. Tuleb vaiksem ja rahulikum uus aasta.

Vahva test ütles, et ma olen mango & maracuja: Sinu loomus on nagu pisike pomm – kunagi ei tea, kus, millal ja kuidas plahvatab. Ootamatus on sinu trump ja elumoto. Sa võid seda endale lubada, kuna sul on teistest paremini arenenud intuitsioon, kujutlusvõime ja tundlikkus. Õigel ajal õigesti reageerimine päästab su naha. Sõbra ja elukaaslasena oled hea kaaslane, sinuga ei hakka kunagi igav. Seebiooperite draamatilist käitumist leidub küllaga ka sinu juures. Aktiivne, salapärane, müstiline, äkiline, eksootiline, kirglik, elurõõmus – need kõik on sinu olemuse märksõnad ja avalduvad sinu loomuses korraga ühe-, kahe-, kolmekaupa või kõik korraga. Oled seltskonna hing ja sinu jutustusi on nauditav kuulata nagu väikest emotsionaalset kuuldemängu. Sul on oma arvamus igast asjast, samas pole sa silmaklappidega ja korrigeerid vajadusel omi arusaamu. Aga peaksid meeles pidama, et igakord ei ole oma arvamuse avaldamine vajalik. Kui sa seda siiski eirad, võid saada ka kriitika osaliseks, selleks pead
olema hingeliselt valmis, sest see on küll nüüd üks asi, mida sa kohe kindlasti ei talu.

Ise ma küll 100% sellise kirjeldusega nõus pole (pigem sobiks ka metsamarja variant või metsmango :-P, nagu sõber ütles), aga olgu pealegi.

Heakene küll, soovin teile kõigile mõnusat aastavahetust, rohkem vedamist uuel aastal ning muud head-paremat (mida ise soovite)! Uute kohtumisteni uuel aastal! :-D

Kui näpud sügelevad…

Posted on by

No ei saa kirjutamata jätta, näpud lausa sügelevad. :P  Tegelikult polegi nii väga midagi öelda, aga midagi siiski…

Viimasel ajal uuritakse mu käest, mis ma edasi kavatsen teha. Pärast ülikooli. Juhendaja (vist) tahaks, et ma magistrantuuri läheks; õde soovitab juba praegu tööd otsima hakata; ema arvab ka, et võiksin edasi õppida või korraliku töö otsida. Mina ise ei tea aga üldse, millega ma edasi tahan tegeleda. :( Mingil ajal mõtlesin õpetajakoolituse peale, no nii igaks juhuks võiks ju õpetajapaber taskus olla. Magistrantuuri peale pole ma nii tõsiselt mõelnud, kardan, et see pole minu jaoks, ma ei saaks hakkama. Ja tundub, et bioloogia erialaga seotud töö ikka pole päris see, millega tulevikus leib lauale teenida. Ma ei tunne end 100% bioloogina. Kahjuks ei tunne ma mingi konkreetse ameti, eriala ega valdkonna suhtes nii tugevat tõmmet, et sellega end elu lõpuni siduda. Tahaks veel midagi proovida, katsetada. Äkki oleks minust ikka kirjanik või luuletaja või näitleja saanud? ;-)  Hea meelega prooviks kirjanduse erialale sisse saada, aga selleks peaksin ajaloo riigieksami tegema, ja isegi kui sisse saaksin, pole mul kusagilt õppemaksu jaoks raha võtta. Tuleb leppida haridusega, mis juba peaaegu käes. Või prooviks kutsekas mõnda kasulikku eriala õppida? Heh, ülikoolist kutsekasse, täitsa naljakas pööre oleks.

Kunagi kümme või vähem aastat tagasi kujutasin ma ette, et olen 20-aastatselt abielus ja et saan küllaltki noorelt ka esimese lapse. Ülikooli ma küll ette ei kujutanud, aga ka seda mitte, mis tööd ma teen. Nii palju siis sellest unelmast. Aga praegugi on hingepõhjas väike soov noorelt abielluda ja emaks saada. Minul seostuvad mõlemad sündmused just noorusega, 20. eluaastatega. Ja praegu olekski viimane aeg tulevase abikaasaja laste isaga kohtuda. No näed sa, jälle saab mul diagnoosida kroonilise unistamise. :P 

Kogu seda värki kaaludes jõuan taas tagasi sinna, kuhu alati: karjäär pole minu jaoks oluline, pigem mu päris oma perekond. Ja seal vahel muidugi Mina Ise ka. :)

Nõnda läheb, kuidas lükatakse?

Posted on by

Viimastel päevadel pole midagi erilist toimunud. Enesetunne on üllatavalt normaalne, kuigi nohu on taas mu üles leidnud. Ei tohi liiga endasse tõmbuda, peab vahepeal ikka sõpradega suhtlema või siis linna peale patseerima minema.

Mida külmemaks ja pimedamaks läheb, seda enam vajab inimene enda ümber teisi inimesi, ma arvan. Ideaalne oleks muidugi, kui need oleks oma perekond, parimad sõbrad, kallim. Aga kui perekond pole nagu peaks olema, kui sõbrad elavad kaugel või on pidevalt hõivatud, ja kui kallimat ei ole – mis siis teha? Uus pere ja sõpruskond soetada? Kahjuks ei saa me valida perekonda, kuhu me sünnime ning vahetada pole seda ka võimalik. Aga kes tahab sõbraks muredes siplevat tütarlast, kes ei tea ise ka, mis ta on? Veel enam – kes sellist kallimaks tahab? Kuigi minu kaubanduslik välimus ei ole kõige kehvem (ja see pole minu isiklik luul :-P), ei tähenda see kahjuks, et sisu täiuslik oleks. Võib olla ka seepärast ei julge ma endale ühtegi noormeest ligi lasta, et ma olen teadlik oma (praegusest) probleemsest sisust? Samas – keegi meist pole ideaalne. Ja jõuabki mu jutt sinnani, et äärmisel juhul leiad sõbraks/kallimaks ideaalilähedase inimese, kuid tihti tuleb leppida saadaoleva variandiga.
Heakene küll, teen natuke asjalikku tööd kah. Ja pärast lähen poode kammima, et endale vahvat mütsi leida. Siis ei leia nohu mind vast üles. :-)

Ei me ette tea….

Posted on by

Ma ei tea veel, mis tänasest saab, aga peaks hakkama biokeemiat õppima. Veidikene rahustas mind uudis, et kursatöö esitamise tähtaeg on 20.november, mitte oktoober. See on hea, annab lisaaega. Saab ehk selle biokeemia nüüd kaelast ära. Teen seda juba esimesest kursusest saadik. Minu suurim komistuskivi. 

————— 

Tahaks kedagi kallistada ja et keegi kallistaks mind. Tahaks, et keegi pühiks mu pisaraid, kui ma nutan (kuigi nutan harva – isegi ei tea, miks). Tahaks, et keegi võtaks mind öösiti kaissu, kui mul külm on. Tahaks, et keegi saadaks mulle lihtsalt niisama sõnumi “Igatsen sind…”. Tahaks kellegagi käest kinni õhtuti jalutada. Tahaks, et keegi peaks mind kõige kallimaks inimeseks maailmas.

Otsides ennast

Posted on by

Pühapäevane horoskoop Kaladele (Everydayst): Segadus, mis viimastel päevadel su peas valitses, hakkab selginema. Kuu seis mõjutab soodsalt nii isiklikke suhteid kui tööasju.

Just seda mulle vaja ongi: selginemist. Mõnikord tunnen, et hea oleks, kui mõni pauk käiks, saaks asjad enda jaoks selgeks mõelda. Võib olla viimasel ajal vaevav masendus oligi see pauk? Eile jõudsin igaljuhul järelduseni, et inimene elab enda ja siis teiste jaoks. Nüüd tuleb see kuidagi realiseerida. Tuleb hakata endale elama, iseennast armastama, siis on ka teistele inimestele midagi pakkuda. Eks ju?! :-)

Jälle sinine esmaspäev … :-(

Posted on by

Mu tuju on taas samasugune nagu ilm: pilves ja sombune. Pea ka natikene valutab.

Eile rääkisin Jannoga MSN-is. Ta suutis jälle mulle omapäraseid komplimente teha. Tema suust kuuleb neid alati. Millegipärast. Leppisime kokku, et lähme koos 26.jaanuaril Saku suurhalli REM-i kontsertile. Vähemalt üks liitlane mul nüüd on.  :-)  Ta ütles, et seda reklaami nähes oli ta kohe mõelnud, et minuga koos oleks tore sinna minna. 

Tegelikult kogu see Janno-värk hirmutab mind pisut. Mis siis, kui ta ongi minusse päriselt armunud? Ma ei taha, et ta oleks, sest mina ei taha temasse armuda. Ja kas see üldse võimalik oleks, sest ta pole selline poiss, keda ma vaataks. Aga kui kedagi paremat ma ei saa, kas ma tõesti pean tema valima? Ei taha, ei taha, sest Janno on mulle ainult sõber. Loodetavasti on see siiski kahepoolne sõprus, ei midagi enamat.

Ja veel – raske on koolitöödega tegeleda, kui isikliku elu mured ja rõõmud pidevalt mõttes on.

Vaat, mis põnevat mulle selleks kuuks ennustatakse. Joonitud lõik jäi mind kohe eriti kummitama.

Kalad. Vooluga kaasa minemine on alati olnud sinu stiil ja see pole kunagi olnud nii kerge kui praegu. Selleks, et saada, mida tahad, ei peagi sa rohkem teadma. Kui see kõlab liiga hästi, et olla tõsi, pead endaga tõsiselt vestlema. Mis ajast oled sa nii skeptiline? Eraelus on sul põhjust mõelda sellele, mida oled 2003. aasta märtsist saadik õppinud. Oled meeletult arenenud, kuid pidanud üle saama ka kohati ületamatutena paistnud raskustest. Tänu kõigele sellele oled praegu paremas seisus kui kunagi varem. Nüüd pole muud, kui otse edasi. Ära imesta, kui sel kuul antakse sulle õppetund armastuses. Õppetund, mis õpetab sind eelarvamustest lahti laskma.

Andke mulle kogu maailma Aeg … ja ma kulutan selle unistamiseks

Posted on by

 

Nädalavahetus möödus küllaltki asiselt: tegin ära selle tabeli, mis juhendaja soovis, ja lugesin taas artikleid oma töö jaoks. Sinna vahele mahtusid mõned laiskuse-hetked ja söögipausid. Eile õhtul kulutasin üksjagu aega ka teleka vahtimisele. ETV näitas üht soome mängufilmi (pealkirja ei mäleta), see mulle meeldis.

Reedel leidis õnneliku lõpu ka “Vaba miljonär”. Kuigi selline lõpp võis ka saate produtsentide korraldatud olla, andis see mulle palju lootust juurde, et päriselus võib ka imesid juhtuda, mitte ainult filmides. Ja et armastus on siiski olemas.

Hetkel tunnen, et koosnen 90% unistustest. Kogu aeg tahaks lihtsalt kusagil logeleda ja unistada, mitte koolitööd teha. Ma elan vist tõesti rohkem oma unelmates, kui reaalses maailmas. Vahel maksab see mulle valusalt kätte, aga kus sa sellega, et ma oma vigadest õpiksin! Ma olen alati tagant järgi tark. Unistada on lihtsalt nii hea! :-)