See poiss, kellega ma teisipäeval tuttavaks sain, helistaski neljapäeval uuesti ja tuli ka Püssikasse, kus ma sel nädalal juba teist korda õhtut veetsin. Oi-oi, kuis mu suur Just Me, Myself And I välja lõi! Mul polnud erilist huvi ta vastu ning leidsin kohe kümme asja, mis mulle tema juures ei meeldinud. Samas on ta kena välimusega, viisakas ja ei joo nagu siga. Mis mul viga on? – peaks küsima. Ma pole kindel, mis õige vastus on: a) mu tunded on kellelegi teisele reserveeritud (kuigi näen Teda nagu kuuvarjutust); b) olen alati üksi olnud ega tahagi kedagi endale ligi lasta, c) olen lihtsalt väga valiv???? Uus mõtlemisaine mulle järgnevateks aegadeks.

Kui ma loen teiste kasutajate sissekandeid, tundub, et neil on palju rohkem öelda kui mul. Enda sissekanded tunduvad hiljem lugedes nii mõttetud ja mittemidagi ütlevad. Miks teiste mõtted ja elu tunduvad palju huvitavamad? Kas mina ise olen nii igav? Kas minu elu ongi nii üksluine? Või ei oska ma end ikkagi piisavalt vabalt väljendada? Või lasen ma end liiga palju mõjutada sellest, mida teised teevad, läbi elavad, arvavad? Olen ma hakanud elama teiste järgi?

Ma tean, et ma pole väga enesekindel ega tugev isiksus, ma ei oska end maksma panna. Ma ei oska alati “ei” öelda, ma olen küllaltki mõjutatav (eriti siis, kui mul pole tuju või kui ma pean kiiresti midagi otsustama). Ideaalsed omadused saada ja olla teiste sabas jooksja. (irw) Samas teen ma vahel seda, mis ma ise tahan, hoolimata teiste arvamusest. Mul on omad arusaamad, põhimõtted, arvamused, mida ma ei pruugi alati välja öelda, aga ei lase neid ka muuta. Kas see on kahepalgelisus? Kõige parem ütlus minu kohta on “Vaga vesi, sügav põhi”. Ma ei tea isegi, mis seal päris “põhjas” on, mis siis veel teistest rääkida. Kas ma sinna “põhja”  ka kunagi jõuan? Eks elu näitab.

Kuna praegu sajab õues vihma ja puhub vinge tuul, siis veedan natuke aega arvuti taga. Koju sellise ilmaga minna ei taha, ootan natuke paremat hetke.

Pesin eile õhtu pead ja tõdesin taas, et suudan väga edev olla. Ma ikka pean oma poolde selga ulatuvaid juukseid imetlema ja neid igatpidi sättima ja kammima ja peegli ees keerutama. Minu juuksed on minu ehe. Mõnda aega pole nad just kõige paremat värvi, aga siiski on uhke neid üle õla visata. Ma lasin veebruari lõpus kiharad tunduvalt heledamaks värvida ja nüüd käin väljakasvamiserandiga ringi. Mitte kunagi enam ma ei värvi oma juukseid, käigu sõbrannad nii palju peale kui tahes! Olen täiesti rahul ka loomuliku värviga: varem oli see pigem kartulikoorevärv, nüüd on hakanud tumedamaks minema. Lühikeseks ka ei lõika, sest siis tunneks ma end justkui alasti. Juuksed annavad mulle enesekindlust juurde. Ja naiselikkuse sümboliks on nad ka. Poisipea sobib pigem võimukatele või muud moodi tugevatele naistele, aga mitte mulle. Nii et ärgu tulgu keegi midagi kobisema või moosima, et tee seda või toda! Minu juukseid ei puutu keegi (muidugi otsi tuleb vahel ikka lasta juuksuril lõigata)!

Paistab, et vihma hetkel ei saja, seega saan koju minna ning taas õppetöösse sukelduda. Adios!