Mõnikord on kõik hästi.
Vein, pitsa, viinamarjad, soolapulgad.
Filmide ja sarjade blooperid.
Kõhulihaste ilusaks naermine.
“Supernatural”.
Jensen ja Jared.
Now I’m possessed of “Supernatural” and J&J.
Veel kõhulihaste ilusaks naermist.
Silmarõõmu kah.
Kell kesköö paiku Mäkis käik.
Veel “Supernaturali”.
Ää, mis kell me alustasime? Kell 18? – Mhm. – Ja nüüd on kell… pool kaks? – Mhm.
Lisa: Arabella tunnistab ka, et me pole päris normaalsed.
Rohkem pole vaja lisadagi.
Ärgata siis, kui ärkad.
Lugeda blogisid, ajakirja otsast lõpuni, meelelahutuslikke portaale.
Vaadata eriti jaburaid videoklippe.
Avastada ja kuulata vana-uut muusikat korduvalt, järgemööda, vaheldumisi, korduvalt.
Vaadata-kuulata ilusaid muusikavideosid.
Lesida voodis rist-rästi.
Suikuda õhtupoolikul poolunne.
Ärgata teist korda sel päeval.
Süüa, kui kõht on tühi. Või lihtsalt näksida võileibu, viinamarju ja šokolaadi.
Juua kohvi ja kogemata natuke liiga kanget saanud teed.
Vaadata ilusat filmi. Näha seal seda, mida näha tahad.
Kuulata veel head muusikat.
Minna magama, kui uni tuleb…
Sest ma saan ja tahan ja võin. Ja tegingi.
Eile oli nii tegus ja huvitav päev!
Koolitusel oma osade läbiviimine läks edukalt.
Lõunat sai süüa tasuta.
Mõned kirjaread tegid tuju kohe väga heaks.
Trennis ei löönud ma ühel tantsupartneril küünarnukiga silma alla nagu teisipäeval, vaid keerutasin end täitsa kenasti ta juhtimisel.
Lõpetuseks sai varaööni Raja tänaval salsat tantsitud. :)
Ja mis sellest, et hommikul telefon muudkui lärmas “Ärka üles, ärka üles!” ja see vaevaliselt toimus. Siin ma olen – veidikene väsinud, aga rõõmus ja rahul.
—
Päeva laul on Singer-Vingeri “Ma pean sambat tantsida saama” Tanel Padari & The Suni esituses. Sõna samba asendada sõnaga salsa.
Täna linnast koju tulles mõtlesin ja tundsin, et nüüd on kogu aeg kõik hästi. Veel mõned kuud tagasi oli kõik kogu aeg halvasti. Taustsüsteem oli paigast ära ja rikkus sellega ka mõned head asjad ära. Nüüd on taustsüsteem stabiilne ja kindel, nii et kehvastiminekud ei morjenda enam nii väga. Pidev rahulolu on saabunud.
Vat, kuidas oma elu peale saamine on mõjunud! Oma tuba, oma tegemised, ainult oma mured. Ja ma saan täiesti kenasti hakkama!
Isegi kui tööd-tegemised kasvavad natukene üle pea, ei tunne end murdumas. Lihtsalt lõpetan tööpäeva, tulen koju ja olen niisama. Järgmisel päeval tagasi tööle ja võtan asja uuesti käsile. Kuidagi on sujunud, midagi nagu pole väga ripakile jäänud. Vist…
Tegelikult tahtsin hoopis muudel teemadel hõisata, kuid see omaette ja tööelu lihtsalt meenusid kaaskomponentidena.
Ma veetsin täna mitu tundi kesklinnas noorteüritusel (töökohustus, meeldiv) ja laadal (meelelahutus). Olgugi et ilm on võikalt külm septembri alguse kohta (kus on vananaistesuvi, ah?), sai inimestele rõõmu ja kommi pakutud ning edasi-tagasi uudistatud.
Avastasin, et minust on saanud laadasõltlane. Mida kõike kokku ei ostaks! Täna ei suutnud ma vastu panna Suva triibulistele põlvikutele (kaks paari), lambavillast padjale (sest uut patja oli juba ammu vaja) ja mustale sviitrile (sobib täikalt ostetud kleit-tuunikaga).
Suutsin seekord loobuda seepidest, villastest keepidest, sokkidest, kinnastest, kõrvarõngastest, lapitekist, hirvevorstist ja muust hüvast toidukraamist, igasugustest meetoodetest (õnneks emme tõi purgi mett)…
Homme on plaan hüpata Taskust läbi ja soetada üks hall soni, mis täna võtmata jäi. Emme sai vähemalt uued kindad sealt. Ja kas mainida siinkohal, et eile tõin raamatupoest kaks raamatut oma Pegasuse väikese sarja täienduseks? Õudne, milline ostutibin on minust saanud! (Üht suurt voodilina oleks veel vaja… ja presskannu… ja üldse…)
Homme loodetavasti ei saja mingit ollust taevast alla ega puhu vingelt, vaid külmetab võimalikult vähe ning ehk paistab isegi päike. Sest homme askeldan ma vähemalt 5 tundi pargis. Meil on sünnipäevapidu nimelt. Ma täitsa elevil. Sest saab laulda ja ehk tantsida ka. Oi, kuidas ma tahan proovida salsat tantsida! Ma ülirahul, et end pärast aastatepikkust kaalumist ikkagi tantsukursutele vedasin. Salsa on väga mõnus seltskondlik tants ka. Õnneks saab igal neljapäeval kaks korrust allpool tantsupõrandal puusa keerutada.
Jeerum, kui hipsadi-hopsadi postitus! :D Ma teen uue tassi karamelliteed ja võib-olla veel ühe pähklivõisaia ja mõnulengi just nii, nagu eelmises postituses mainisin.
P.S. Postitust üle lugedes tundus, et sellise asja võiks parooli alla panna. Muidu veel kaetab keegi ära või miskit… Aga muidu ole lahke ja võta endale siit üks tükk rõõmu kaasa. :)
I did’nt have a plan and it was an absolutely fabulous weekend!
Elu on kirju lill.
Plaaniväline reede õhtu, muusika, jutuajamine varahommikuni, väga hea tuju, plaanisisene külaskäik, sõbrad, uued näod, väike jaur…
Kui meenutada möödunud suve ja valida lemmikhetk, siis variante on mitu. Aga ma tean, mis ikkagi on kõige meeldejäävam. Ja sarnaselt eelmise aasta lemmiksuvehetkele see lihtsalt juhtus.
:)
Laupäeva hommikul ärkasin varem, et Siljale rongijaama vastu minna. Uskumatu, et varahommikuse rongiga nii palju rahvast sõidab!
Kasutatud riiete poodides tuhnimine andis saagiks ühe hõbedase tuunika, Silja kasuks. Mina sain teada, et paar huvitavat poodi asub enam-vähem ümber nurga. Tasub edaspidigi külastada.
Turul käimine oli meile mõlemale edukas: astelpaju-kohupiimakreem, astelpaju leivajogurt ja karbitäis mune, lisaks kahekroonised kohukesed. Nämm!
Pärast jalutasime pikalt-laialt kesklinnas. Toomemäel tegime kohustuliku fotoringi Kristjan Jaagu juures. Nägime kolme (!) pruutpaari, ühte pruutidest ma natuke teadsin ka.
Toomelt laskusime mööda uut, ent siiski mühklikku munakiviteed pidi Laiale tänavale ning põikasime botaeda. Imetlesime kirevavärvilisi õisi ja muidugi ei jätnud kasutamata võimalust spetsiaalset fotorežiimi kasutada. Nägime veel kolme (!!) pruutpaari, üks neist abielluski sealsamas botaia saarekesel.
Ilmselt me nägime ära kõik sel päeval Tartus abiellunud pruutpaarid. Lisaks kuulsime kolm korda pulmarongi signaalitamist. Seega kuus pruutpaari pluss kolm pulmarongi (eeldusel, et need ei olnud nende pulmaliste omad), kokku üheksa. Ma pole elus nii palju pulmi korraga näinud!!!
Pärast lõunasööki oli aeg paras bussi peale istuda ja sõita Lõunakeskusesse. Et osa saada elamusest! 4D elamusest! Kosmoseralli! Wiii! See oli äge! Kuid oleks võinud veel rohkem üles-alla loksutada ning vasakule-paremale raputada. Tõeliselt kihvt elamus oli!
Lõunakeskuse poodidest õnnestus Siljal endale veel nipet-näpet vidinaid leida, nii et ta lahkus lõpuks ühe kotiga rohkem, kui saabus. Pannkooke süües vaatasime suurelt ekraanilt öölaulupeo ülekande kordust ning Silja jagas ka muljeid, mis ta kohapeal oli saanud. Kahju-kahju, et ikkagi ei läinud.
Tagasiteel saime veidi vihma, kuid soe tee, enda teki sisse mässimine ja õdus filmiõhtu peletasid selle kiirelt meelest. Vaatasime keelatud “Magnust” ja tordiks kirsi all “P.S. I Love You”.
Pühapäeval ärkasime Pauluse kirikukellade peale. Ska Faktori muusika saatel valmis hommikusöök, mida sõime aknast rohelist vaadet uurides. Veel üks nunnu film “My Blueberry Nights” , väike tiir ümber nurga poodi ja taas oli jalge all tee rongijaama, et Silja Tallinna poole lähetada.
Aitäh toreda nädalavahetuse eest sulle, Silja! (:
Täiendus: Silja ka meenutab lähiminevikku.
Armastus on selleks korraks läinud…
Kui eile temaga viimasele kohtumisele läksin, värises hing ja sipelgad jooksid kõhus ringi. Silmad kippusid pisaraisse. Pisut nukker oli. Ent mind lohutas ja rõõmustas teadmine, et ta naaseb aasta pärast. Jõin tema pakutud kohvi, seadsin end ta süles istuma ja hüppasin ülepeakaela temasse.
Ta pakkus mulle mõtlemist, nalja ja naeru, rõõmu, muusikat, värve, sügavust, armastust mitmel erineval moel. Ma sositasin talle lembesõnu, ma tervitasin teda iga päev, kui tööle läksin. Ma andusin talle hea meelega, lasin tal end hellitada.
Veetsime kuus suurepärast õhtut-ööd sumeda augustitaeva all. Nägime pilvi üle taeva kihutamas, nägime tähti sillerdamas, nägime sputnikuid vasakult paremale ja paremalt vasakule kihutamas. Tundsime karget jahedust, öösooja ja õrna vihma. Armusime ja armastasime.
Armastan tARTuFFi.
… lebada voodis, uneleda. Kahekesi. Suleks silmad ja laseks õrnalt temal oma käsi, nägu, huuli, juukseid paitada. Mõnuleks.
Nii-nii helluse igatsus on. Ei oska seletadagi…
Laupäeva õhtu, kell on 22 midagi. Kõnnin Riia mäest alla kaubamaja poole, et sõbrannaga kohtuda. Antikvaridaadi juures möödub minust romantilise olekuga noormees, kes nuusutab punast roosi. Ta vaatab mulle otsa, nii et ma ei saa muud moodi, kui tallegi silma vaadata. Hetk hiljem mõtlen, et ta justkui otsikes kedagi, kellele see roos kinkida.
Jõuan Riia-Kalevi nurgal asuvale ohutussaarele, kui kuulen, et keegi järele jookseb. Pööran ümber. Seal seisab sama noormees. Vaatab oma tumedate silmadega mulle silma, sirutab roosi minu poole ja lausub vaikselt: “See on sulle.”
“Miks? Oled sa kindel?”
“Lihtsalt.”
Võtan roosi vastu: “Aitäh! Keegi võõras pole mulle lihtsalt niisama lille kinkinud. See on nii armas.”
“Ma arvan, et see sai õigele inimesele kingitud.”
Noormees räägib, et sai roosi võõralt mehelt, kes oli oma eluarmastusega lahku läinud ega suuda temaga ära leppida. Ta soovitab mul roosi nuusutada. See lõhnab magusalt. Üks kinnine õienupp veel küljes.
Tänan noormeest ja soovin talle head õhtut. Ta kõnnib oma teed edasi, minagi jätkan teed, ise imelises hämmelduses olles. Ma loodan tõesti, et olen õige inimene, kellele see roos kinkida.
Aitäh sulle, võõras noormees! (:
Joon peaaegu Gilmore’i tüdrukute tassist hommikukohvi, olgugi et kell on 14 saamas. Makis mängib kassett, millele olen pealkirjaks pannud “Erinevad esitajad. Lemmiklaulud aastast 2004”. Kohe võtan ette blogid ja postkastid, et viimase paari päeva asjadega kurssi saada :)
Nädalavahetus möödus meeldivas perekondlikus õhkkonnas. Perekonnaks oli sõbranna pere ehk tema, ta elukaaslane ja pisipoeg. Käisime Võrtsjärve ääres üritusel, kesköö paiku sõitsime tagasi Tartu poole. Öö veetsin sõbranna ja pisikese kuti juures, sest issi jäi edasi pidutsema. Hommikul olin tubli tädi ja tegelesin poisiga, et ta emme saaks rahulikult askeldada.
Ei tea, kas asi oli titaga tegelemises, aga pärast oli väga mõnus olla. Nagu oleks sisemiselt mingi rahulolu saavutanud. See õrn ja kergelt uimastav tunne kestab praeguseni. See laps on kõige omam laps siiani ja ma olen uhkusega ta tädi. :)
Eile hilisõhtul sain kokku ka teise sõbrannaga ning me ajasime poole ööni pargipingil juttu. Kuni kella ühene vihm meid koju peletas. Nii hea, et nad mõlemad taas olemas on ning ma saan nendega vabalt olla.
Täna on viimane puhkusepäev. Õues on kohe selline ilm, mis soodustab hoopis toas olemist ja annab põhjuse ette võtta suurem koristamine. Õhtul ikka jalutama ka, muidu ei ole õige lugu.
Pärast kirjutan veel ühest eileõhtusest seigast. ;)