Lõpuks ometi! Kartsin, et stress ja pinged söövad mu enne ära, kui puhkus algab. Õnneks nii ei läinud. Viimase kolme nädala pidevad siia-sinna sõitmised hoidsid kontorirutiinist eemal ja see ilmselt aitas stressi leevendada. Ühe kiire-kiire asja sain ka ülemuse nõusolekul veel edasi lükata.

Tänasest algas puhkus ja minu esimene plaan oli magada nii kaua, kui tahan. Tehtud. Teine plaan on täna mitte midagi erilist teha. Isegi jaanitule(de)l käimise jätan vist vahele. Eile juba üht tuld nägin kontserdil “Ütles, Lembitu!”. Kahju, et Dramamamale häbematult vähe aega esineda anti. Ja võib olla teen üldse hullu tüki ja tükin homme Rakverre sealsele jaanipeole. Mis teha, kui ma selline imelik olen!

Jah, eile jälle seletasin, et mina pole juba ammu enam nõus oma soovidest ja tahtmistest loobuma ainult selle pärast, et sõbrad-tuttavad nendega kaasa ei tule. No miks ma peaks üksinda kodus istuma, kuigi mul on tahtmine tantsima minna, ning ükski sõbranna-sõber ei taha/viitsi/saa kaasa tulla? Või kui mul tuleb spontaanne ja hullumeelne idee sõita Eestimaa teise otsa üksinda peole? Muidugi, ma saan aru, et lapse või laste kõrvalt on raske nii äkitsi kuhugi minna või et elukaaslane ei pruugi ideed heaks kiita või et mõni tahabki vähemalt paaripäevast etteteatamise aega. Aga ikkagi – mul pole mahti oodata. Mina tahan praegu elada ja teha mõtted teoks. Kui ma just ise enda takistuseks ei saa.

Seega – pidage Võidupüha ja jaanilaupäeva just nii nagu soovite, aga kui teid kuhugi äkitselt kutsutakse, siis mõelge korraks. Teist korda ei pruugi sellist kutset tulla. Ja nagu pulmas öeldi – alati minge, kui teid kuhugi kutsutakse, sest kunagi ei või teada, kellega te seal tuttavaks saate.

Ehk – kuna viis päeva nädalas on pingelised ja tuju on kehv, tuleb kaks päeva nädalas veeta võimalikult mõnusasti ja heatujulisena.

Pärast hilist ärkamist pakkisin kokku kotitäie riideid, mida ma eriti kandnud pole ning suundusin Loomemajanduskeskusesse. Seal sai oma riided ära anda, teiste toodud rõivastest midagi asemele valida ning ülejäänud asjad jätta heategevuse jaoks. Sedasi kogutakse riideid lastekodudele ja teistele abivajajatele. Tosina seeliku-püksipaari asemele valisin ühe suurepäraselt istuva suvekleidi ning rohelise pluusi.

Edasi viis tee lõppevale Müürilille täikale, kust seekord midagi ei leidnud. Kuna samal ajal avas oma uksed uus baar Vein ja Vine, siis astusin sinna sisse, soovisin omanikele palju õnne ja nautisin klaasikest valget majaveini. See käik ei jää sinna esimeseks ega viimaseks.

Klaasike veini tekitas toreda vine ja isu, seega läksin Mokasse pitsat ja kooki sööma. Ma lubasin seda endale, sest a) kodus pole eriti midagi, b) toidupoodi ei viitsinud minna, c) kodus süüa teha ei viitsinud ega tahtnud (see on omaette teema). Kõht täis, vein/vine sees, tuju hea!

Kolmas riidelaat oli veel plaanis üle vaadata. Nimelt ReUse Republicu uuskasutusdisainiturg Tartu Kaubamaja aatriumis. Kui palju uskumatult lahedaid riideid! Igaüks isenägu. Ma vaatasin kõik stanged oma 3-4 korda üle ega suutnud kuidagi midagi välja valida. Lõpuks proovisin üht pluusi ja tuunikat. Halli-roosa triibulise pluusi ostsin ära. Nüüd on mul disainerpluus. Paari rõiva järele jään ohkama, kuna suurus polnud õige või oli hind kõrge. Kui kuskil veel sama kollektsioon müüki tuleb, siis tasub minna.

Lähen nüüd Volbrimüsteeriumit vaatama. Homme koristan elamise ära :D