Kui palju korraga kõiksugu jooksmist ja asjatamist ja rabamist ja tegemist on… väääsitavalt palju. Seda jõuludeni välja nagu mullugi. Ei teagi, mis seis seal leti taga täna toimub ja mis edasi saab. Probleemid-probleemid.
Mul on täna imelik olla, natuke paha ja külm ja kurk on kähe. Bussis oli imelik lõhn. Öäk! Pangas puhus asjandus vastikut jahedat õhku. Niuks…

Ja keegi ei hooli minust…

——-

Hiljem. See hoolimise jutt… tuleb sellest, et ma olen väsinud ja vingun. Loomulik, eks ole? Ja teise tööga seoses on mured ja nii. Et kui saaks abilise. Või kui keegi käiks päeval mulle süüa toomas ja hoiaks silma peal, kuniks heaskohas ära käin. Ja nii.

Elu on ikka paras värd küll. Minu elu. Või olen ma ise? Ma ei saa taaskord hakkama. Mitte millegagi.

Kriitika, mille osaks täna sain, oli mõeldud konstruktiivsena, kuid mulle mõjus destruktiivsena. Ma ei suutnud meenutada, kas kriitika mulle kunagi konstruktiivselt on mõjunud. Kuskil mu peas on lühis, mis mu täiesti apaatseks muudab sellistel juhtudel. Nüüd on mul tahtmist ja energiat asjadega tegeleda veel vähem. Pigem kaoks urgu ja ei tulekski enam välja. Mitte enne kevadet. Aga pean, kui olen ise huvi üles näidanud. Ja tahan ka, tegelikult. Ainult… noh jah, ma ei tea… Ma olen valesti.

Vasak silm, raisk, tõmbleb hommikust saati.

Seminaritööd, referaadid, ettekanded, uurimuslikud töölehed, kontrolltööd.

Tööst ei räägi.

Kehv väljanägemine, magamatus, sissemagamine, istumine päevad läbi, väsimus, tujutus, energiat pole, mõte ei liigu, ei viitsi, raiskan mõttetult aega.

Vähe sedasamust, vaja on jalanõusid (!!!), kreeme ja asju, kampsunit ja teksaseid tahaks ka.

Sõpru näeb harva, suhelda ei oska, meest ei ole, nolife, kallistanud jne pole ammu.

Käin pinda endale ja paarile inimesele veel, vingun, tujutsen, olen morn ja tige ja apaatne ja õel, karma kättemaks ootab mind.

Rääkigu nad mistahes, nodi teeks õnnelikuks.

———

Hiljem: irwitab iseenda üle. Vabandust, et sind ja sind ja neid olen viimasel ajal solgipangena kasutanud.

Kui sa mind lööks, ei teeks ma teist nägugi. Napiks jäänud uneaeg laagris annab tunda. Võimalik, et ma kukus tooli pealt maha ja jääks põrandale magama. Või tõuseks püsti ja istuks tooli peale, nagu poleks midagi juhtunud.

Midagi pole juhtunud, aga ma tunnen end passiivse idioodina, kes ei oska elada. Seda aeg-ajalt ikka juhtub ju. Neid auke, mõõnaperioode, väsimusest tingitud meeleolulangusi, asjade ebasobivaid kokkujooksmisi… Pole vaja lohutama hakata, saan sellest üle, kohe kui magama jään.

Kuidas suudab üks väike, pehme ja muidu armas tegelane minus rahutust tekitada? Sellist, et ma olen midagi täiesti valesti teinud, et miski ei klapi?

Eine kleine peavalu annab mägede tagant lehvitades on teeleasumisest märku. Peaksin võib olla veel rohkem magama. Nagu ma seda ei teeks juba. Võrdselt on nii unetust kui ka liigset uneseisundis viibimist, kuigi mitte just parimas.

Miks hetkel näib, nagu maailm oleks peatunud? Ainult autod sõidavad veel kusagil, aga muidu on monotoonne surin arvutikastist ja kõhklev klahvideklõbin. Keegi just koputas seina sees.

Imelik on.