Olen sel nädalal kodus olnud ja end ravinud. Juhtus nii, et septembri keskel saadud külmetust ei ravinud korralikult ja see tuli paaripäevase pausi järel hullemini tagasi. Jah, ma olen end viimasel paaril kuul natukene hooletusse jätnud. Väga vabandan. Iseenda ees.

Nohu, punane ja paistes kurk, palavik. Õnneks põskkoopa põletikku pole. Võtan antibiootikume, köha- ja nohurohtu. Juba on parem kui nädala alguses. Ainult et jätkuv köhimine paneb aeg-ajalt pea valutama. Köhin pärast ärkamist. Köhin enne uinumist. Eile köhisin vahelduva eduga kella 4ni öösel. Ja kui nägin politseiautot akna all manöövreid sooritamas, ehmatasin ära ja kontrollisin, kas uks on ikka lukus.

Kodust väljas pole käinud alates teisipäevast, kui käisin arsti juures. Selle aja jooksul olen silmast-silma näinud vaid üht inimest, ignoreerinud mõnda telefonikõnet, kuid ikkagi tundnud seda lollakat kohusetunnet ja natukene tööd teinud.

Olen lugenud raamatut ja unustanudki end lugema. Joonud palju teed. Maganud. Tegelenud ka asjadega, millega ei oleks mõistlik tegeleda, näiteks internetis kolada. Praegu kuulan juba ühikaajal koostatud (talve)õhtuteks mõeldud playlist’i. Hämar valgus, vaikne ja rahulik olemine. Või noh… mõned mõtted ikka ei anna rahu. Aga ma olen rahulik.

Ja millegipärast mulle ikkagi meeldivad hilised õhtutunnid ja oodata veel miskit head.