Jah, rikun ilusat eesti keelt. Elusegadus või segadus elus, ma ei teagi, kumb variant õigemini mu seisundit edasi annaks.

Kevadel ponnistasin, et saaks lõpuks ometi ülikooliõpingutega ühele poole. Saingi! Lootsin, et sügisest algab stabiilsem periood, sest:

• ülikool on lõpetatud ja vajalik haridus käes,
• (erialane) töökoht on olemas,
• elukoht on olemas.

Muu elu (hobid, sõbrad jne) sinna juurde, muidugi. Mis siis viga, eks?!

Võta näpust!

Novembriks on vaja leida uus elukoht. Hetkel pole midagi sobilikku leidnud. Tahaks juba kauemaks kuhugi paigale jääda. Iga kolmveerand aasta tagant kolimine on tüütu.

Tööd veel jagub, vähemalt selleks hooajaks on projektid olemas. Loodan, et ka järgmisel aastal suuri projekte on, et inimlikku tasu teenida.

Lisaks mõningane arusaamatus inimsuhete tasandil. Mitmel rindel on ilmnenud inimeste eriarvamusi ja seetõttu ka teistsugust käitumist, mis tekitab natukene pahameelt ühel ja teisel pool. Jah, võiks juba nii elukogenud olla, et olla teadlik inimeste erinevustest ja sellega arvestada. Ent me kõik teeme vigu. Tore on, kui nendest õpime, mitte neid ei korda. Ma püüan, tõesti püüan oma vigadest õppida, kuid näib, et kõigist vigadest korraga üle saada pole võimalik.

Segadus oli ka mu töölaual. Täna jäingi kauemaks kontorisse ja sorteerisn paberid ära ja püüdsin nad ka tähtuse alusel järjestada. Loodan, et vähemalt tööasjadega tegelemine nüüd edeneb. (Mhm, jälle tööjutt. Paraku pole mu töö lihtsalt kellast kellani töö, vaid teatud mõttes elustiil.)

Veel üks asi – tulge laupäeval, 25. septembril latiinotantsu workshop’i! Täpsem info www.danceandtravel.ee. ;)