Septembrikuuga algas mu viies aasta õpetajana. Ise ka ei usu. Ent mu (vähemalt teiste silmis) eduka töö tunnistuseks on koostöö edasiarendamine ühe kooliga ja ka veidi suurenev õpilaste arv. Tuleb pingutada, et sellist tunnustust ka väärt olla.

Esimene september möödus Tarkusepäeval Madagaskari sisiprussakaid demonstreerides ja julgematele pihku pistes, digiluubiga elusloodust uurides, mänge juhendades ning 51 meetri pikkust torti valmistades ja süües.

Tollele päevale heitis paraku varju ootamatu uudis, et võib olla üsna pea tuleb taas asjad pakkida ja kolida. Läks luhta mu kaunis plaan praegusesse korterisse pikemaks ajaks elama jääda. Mul on kahju siit minna, sest see on täitsa kena ja mõnus koht. Hetkel tundub, et paremat ja sobivamat kohta leida on keeruline. Igal juhul võtab see aega.

Nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi või midagi, oleks tore leida kena kohake, kuhu kauemaks ajaks ankrusse heita.

Eks näis, mis ja millal tegelikult saab. Pidetu tunne on lihtsalt.