Ma nägin Seda Poissi taas. Eilsel Genialistide kontsertil. Oli äratundmist, naeratusi ja noogutamist, isegi samal ruutmeetril tantsimist, aga… mitte ühtegi “Tere”. Ei minu ega tema poolt. Ma kirun end jälle, et julgust kokku ei võtnud, ja võimalust, kusjuures suurepärast võimalust, ei kasutanud. Nagu näha, magav kass šampust ei joo. Neljas kord on kohtuseadus?

Kontsert ja klubiõhtu olid muidu lahedad. Lõbus rahvas oli koos, välja arvatud mõned natuke liiga joobes isikud. Retro oli hea, tantsisin nagu suutsin. Sisekliima oli kui saunas. Kui lõpuks Genialistid lavale astusid, avastasin end Selle Poisi selja tagant. Ta rokkis sajaga. Ta oli armas ja lahe. Ma olin talle lähemal kui kunagi varem… ikka ei midagi. Mõtlesin kümmet ja üht moodust, kuidas temaga jutule saada. Vahepeal tuli tahtmine teda lihtsalt kallistada. Ent see oleks ta ära hirmutanud, kindlasti kohe. Ah, ma ju tahtsin peost kirjutada!

Noh. Retro tuletas natukene kaugemaid aegu meelde, seal hulgas Püssikas käimisi ja Foxiga rokkimisi. Genialistid olid endiselt head. Lühikeseks jäi nende etteaste, kuid kaifi sai kätte. Head teile, poisid! Mul pole ikka veel kõrini, kuigi see oli juba (või kõigest?) neljas kord neid sel aastal kuulamas käia. Pea ööpäev hiljem ma ümisen ainult nende viisijuppe.

Mis veel? Läbi kesklinna koju lonkides tegin peatuse kuuse juures. Lugesin laste jõulusoove. Hinge läks üks väikese printsi teemadel kirjutatud soov. Ma käin seda pea iga kord lugemas, kui kuuse alla satun.

Keset Küüni tänavat lasin liugu (3.30 am). Tead ju küll seda valget joont, mis eraldab kõnniteed rattateest? Väike härmatis oli selle piisavalt libedaks muutnud, et ma seal pikki vastlaliuge teha saaksin.

Seda ka, et kaotasin kõrvarõngataguse ära. Õnneks mitte ehet ennast. Ja lava ees rokkides kargas üks meesisik nii hoogsalt, et maandus kaks korda mu paremale jalale. Valusasti. Tulemuseks on natuke paistes ja sinine suur varvas. Aitäh siis, eks ole!

Selline ma siis nüüd olen: natukene torisev õnnelik ja Selle Poisi järele õhkav. (: