Tunti huvi, kuhu ma kadunud olen. Et oli inimene ja äkitselt enam ei ole. Olen ikka olemas veel. Natukesel määral. Ikka otsas, kuid mitte lõplikult.

Täna oli aasta 2006 viimane koolipäev. Ainult üks artikkel on vaja veel kirjutada ja õppejõule saata, siis on kooliga täiesti ühel pool. Tööd on aga kuhjaga. LM-is sai ka töö otsa, sest lapsed on nii hõivatud muude tegemistega, et isegi väikest jõulutee joomist ja piparkookide nosimist ei toimu. Aga letitööd jagub jõululaupäevani. Homsest pühapäevani peangi Duracelli jänesena klientide soove täitma ja neile sadu kordi samu asju seletama ja nende pahameelt kannatama ja musta raha puutuma ja… Klienditeenindajad pole inimesed, vaid robotid. Nad ei saagi muud olla.

Jõulud ja aastavahetus on minu jaoks kauged ja võõrad teemad. Ei jõulutunnet ega plaane ega midagi. Väikesed ideekesed kuskil ajutagatoas keerlevad, kuid igaüks neist vajab oma seltskonda ja kohta. Kumbagi pole hetkel. Mind on üsna ära unustatud ja kõrvale jäetud. Või olen ise eemale triivinud. Sõpru mu ümber ei ole. Nad on kaugemal ja omavahel on neil toredam kui minuga koos. Nii mulle näib. Sel teemal ma rääkida pikalt ei suuda… Nutune lugu.

Teie ikka toote rõõmu ja tunnete pisut huvi. :) Eriti südamesse läks mulle Foxi tegu möödunud nädalal. Kell 1 öösel olin poolunes, järgmisel päeval ootas 10tunnine tööpäev leti taga. Järsku põrises telefon. Fox helistas. Ta kurtis natukene elukest ja nii. Mis siis, et ta hoidis mind 20 minutit kauem üleval, ma kuulasin suurima rõõmuga teda. See oli lihtsalt nunnu! Teadmine, et keegi usaldab mind nii väga, et julgeb isegi keset ööd helistada… nii hea. Tunne on nüüdsest vastastikune.

Eile sain Mannuga kokku. Tunnike teetassi kõrval oli lõõgastav, kuigi mitte väga pikaajalise mõjuga. Muud mured sõitsid juba õhtul sisse.

—–

Sinusoidne kõikumine toimub minutites ja tundides, mitte päevades ega nädalates.