PSB kontsert teiste pilgu kaudu

Posted on by

Esmalt muidugi teise kaasosalise Arabella unustamatud muljed. :D

Parasiil kajastab oma kontsertielamusi siin.

Marca kirjutab ka oma muljetest.

Sipsic arvab nii.

Kirjatsura meenutas sedasi.

SLÕL kirjutab PSB-st.

Postimees kirjutab ja kirjutab ja näitab pilti.

Eesti Päevaleht näitab ja kirjutab.

Pet Shop Boys esitas järgmisi lugusid (mõni võib puudu olla):
We’re the Pet Shop Boys
Left to My Own Devices
Suburbia
I’m With Stupid
Can You Forgive Her?
Minimal
Dreaming of the Queen
Shopping
Rent
Heart
Opportunities (Let’s Make Lots of Money)
Integral
Paninaro
Se A Vida É/Domino Dancing
Flamboyant
Home and Dry
Numb
Always on My Mind
Where the Streets Have No Name (Can’t Take My Eyes Off You)
West End Girls
The Sodom and Gomorrah Show
So Hard
It’s A Sin
Go West

Teist korda

Posted on by

Ma olen kuulanud PSB-d viimase paari nädala jooksul; uurinud välja kõikvõimalikud bussi-, trolli- ja rongiajad; otsinud kindlast kohast välja pileti; saanud Arabella nii kaugele, et ta samuti pileti ära ostis :).

Mul on olemas T-särk kirjaga Pet Shop Boys (ise kujundasin); meil on olemas öömaja ja tuju.

Ja nad on juba siin!

Ma arvan, et me oleme valmis. Ja nemad ka.

Wiiiiii!

Hetk #61

Posted on by

Ma ei taha olla takjane tüdruk. Kardan iga kord, et haakun liiga kõvasti, muutun kiiresti tüütuks, ei suuda lahti lasta. Lahti ja minna laskmine on keerulised teemad. Väidan küll, et olen üle ja ei tunne enam midagi, aga kuidagi suudan selle tahtmise tahtmise taastekitada. Või võlub ta mind vaid füüsiliselt? Kevad pluss noor veri pluss suurepärane keha…

Pole hullu, pole hullu*

Posted on by

Ma pole kindel, kas tegutsen adekvaatselt (ma pole hetkel kindel isegi selle sõna tähenduses ja sobivuses siin). Pilt, mis mu silmade kaudu ajju jõuab, tundub olevat midagi muud kui tegelikkus. Silmad nagu näeksid üht, aju teist ja tegelikkus oleks hoopis kolmas. Taju on kuidagi kehaväline ja võõras. Ei, ma pole teab-mida sisse joonud ega söönud ega tõmmanud ega midagi sellist. Lihtsalt väsimus on. Maganud olen justkui normaalselt (ajaliselt), kuid silmad ei püsi päris lahti ja mõte ei liigu rohkem kui millimeeter. Paganama kiire aeg peaks selle nädalaga läbi saama, võimalik, et pingelangus tekitab kummalise olemise. Lõpuks ometi saan ehk tervisekeskusesse mõnulema minna…

Peaasi, et kolmapäeval sära silmis ja naeratus suul.

* Pealkiri laenatud LR-ilt.

Muidu niisama

Posted on by

Pisut tuulised tudengipäevad annavad juba tunda. Tuulised nii otseses kui ka kaudses mõttes. Tormi ju polnud. Möödunud ööl oli kesklinn väga vaikne ja rahulik, liikumist peaaegu polnudki, kui kojuminejad välja arvata. Meie ka.

Zavood, noh. Ikka need samad, kes alati sinna satuvad, olid ka seekord seal. Melu nagu ikka. Üksmeelne laulmine käis ka, koguni püsti tõusti. Zavoodikas oli ühesõnaga.

Väsimus murrab juba kell üheksa õhtul. Tahaksin täna veel korraks linna jõuda toredat muusikat kuulama. Kas viitsin minna, ei tea, pealegi külm on. Paadiralli ajal hakkas isegi salli, mütsi ja kinnastega mul jahe. Ei-ei, ma ei rallitanud, vaatasin nagu alati.

Reedel oli ju Alaska Kalan täiega hoos. See oli selle aasta kõige tudengipäevasem õhtu. Ülikooli kohvik, tükike kooki ja odavam kohv, parim blues.

Tegelikult on päris tore olnud. Lihtsalt ei viitsi kõigest rääkida :)

Öised sõnumid, saatmata.

Posted on by

Ma saan aru, et vanakool on hea, aga kas on vaja mängida/kuulda lugusid sõnadega /…/, kui /…/? [Tsenseeritud isiklikel põhjustel.]

Kassid jooksevad alati ära, kui ma neid kissutan.

Öisest kimavast paadist jäi maha loksuv jõevesi.

Poolik kuu on kasvanud peaaegu täis.

Millegipärast kategoriseerin head asjad unenäolisteks. Muidu und ei näe.

Miks kõnnime käes taskus, mitte käsi käes? Individualistid?

———

Ma nägin täna öösel und. Kell 5.36 ärkasin, sest nägin und. Tol hetkel ma mäletasin seda, lõuna paiku uuesti ärgates mäletasin vaid, et oli midagi eriti õrna ja armast. Mäletan ka seda, et nägin unes, et vihma sadas. Sadaski. Sadas ju?

Kuid mäletasin ka hilisemat unenägu.
Oli õhtune aeg, viibisime kummalises kohvikus, kus lauad asusid omaette nurgakestes ja nende kohal seinal olid köögikapid, täis nõusid ja toidukraami. Teisel pool lauda istus Pet Shop Boys. Chris Lowe lösutas vastu seina, suured päikeseprillid ees ja nokats peas. Tema kõrval istus Neil Tennant, kes oli märksa jutukam ja ärksam. Istusin nende vastas. Lisaks meile istus lauas veel paar inimest, kuid ma ei tea, kes need olid (Peeter Rebane? Imre Sooäär? Suvalised tegelased?). Laud oli kaetud tühjade ja täis ja pooltäis klaaside ja taldrikute ning toidu ja joogiga. Ajasime juttu, naersime, Neil seletas midagi kätega vehkides. Mingil hetkel soovisime kohvi, kuid sealses kohvikus vist puudusid teenindajad. Läksin kõrvallaua juurde, kus istus peenem seltskond. Palusin luba nende köögikapi juurde minna. Turnisin pingil, otsisin kapist välja paki kohvi ja presskannu. Arvatavasti keetsin meile kõigile kohvi. Chris lebotas ja vahtis ei-tea-kuhu tumedate klaaside tagant, tema ütles harva midagi, vahel irvitas. Neil rääkis, kiirelt ja kirglikult.

Nii see õhtu unenäos mööduski.