Mõtted, faktid ja küsimused

Posted on by

On see normaalne, et ma kuulen keset päeva Raekoja platsil kabjaplaginat, kui seal ühtegi hobust pole?

Kakskümmend meetrit metallketti oli häbitult väiksem kogus, kui ma arvasin.

Laboratoorsete tööde kogumiku vahel oli hambatikk.

Plaasterdamist vajavad mõlemad kannad ja kolm varvast.

Ilm on liiga palav, et olla kevad. Kes suve välja lasi? Mulle meeldis see kevad, kui sai punase mantliga linna vahel ringi leekida. Kasvuhoones oli veel palavam, aga see ei loe.

Kusagil poes olid ühed ilusad kõrvarõngad, kuid millises? Või kujutasin seda ette? (Päev hiljem tean, et oli üks ilus ettekujutus mitte nii ilusatest kõrvarõngastest.)

Kui kuu lõpp elatakse niikuinii võlgu, tekib tahtmine osta riideid, ehteid ja ihuhooldustooteid.

Kui vastu tulevad noormehed poleks pobisenud, oleks eile keegi Riia tänavalt valge kampsuni leidnud. Minu kampsuni.

Kaubamaja ees laval laulis bändis lokkis peaga poiss. Ei saanud niisama mööda kõndida ju.

Suurema osa Tartu noormeestest tunduvad tuttavad, nagu oleks igaüht juba näinud. Kas on võimalik, et olen iga tartlast kunagi vähemalt korra näinud?

Kas oleks vaja avada paanikaosakond seoses tuhatnelja lähenevate eksamite ja tähtaegadega?

Kas on vaja selgitada?

Täna sain Patsylt teada, et ta lasi mind ükskord üle tee, lehvitas ja signaalitas, kuid ma ei teinud välja.

Ja nii ta läkski…

Posted on by

Keegi ei teadnud, mis toimuma hakkab. Ainult Birx teadis, sest tema ajas seda rida. Et asi Zavoodis lõppeb, selles olin juba enne enam kui kindel. Teekond Pargist Zavoodi pakkus ootamatuid seiku. Neid jagus ka sinna kõigi tänavate lõpp-punkti.

Daki küpsetas šokolaadimuffeneid, mis pigem šokolaadisaiakestena välja kukkusid, kuid maitse oli vaieldamatult hea. Ta müüs kõik maha, nii muffinid kui ka vahvad pakikesed, mille jaoks igaüks midagi kapi- ja sahtlinurkadest otsinud oli. Ostjaid oli seinast seina: kohalik jörss, kahtlased tegelased Kalevi tänaval, paar välismaallast. Proua Turisti viimased viis krooni leidsid tee Daki taskusse heade soovide saatel.

Daki oli väga tubli pruut, täites kõik määratud ülesanded. Mõni ülesanne sai isegi rohkem kui kaks linnukest, näiteks muskleid sai Daks parasjagu katsuda. Tantsud ja telefoninumbrid ja muu – kõik sai eeskujulikult korda saadetud.

Esimeseks ootamatuseks ja spontaanseks teoks oli avalik karaoke laulmine. „Saaremaa valssi” leelotasime kui tõelised professionaalid. Arvamust võiks kinnitada asjaolu, et kaks toredat paarikest tiirutas sealsamas tantsidagi.

Kaks korda öeldi mulle „Ma tean sind.” Mulle ei öelda seda peaaegu kunagi, igal juhul mitte võõrad inimesed. Mõlemad kutid näisid ka mulle tuttavlikud, kuid kokkupuutepunkti ei ole siiani suutnud tuvastada. Ühel neist, V.-l, õnnestus minu telefoninumber välja meelitada. Tema jutu järgi võisin järeldada, et oleme kusagil tantsinud ja ka juttu ajanud, sest ta teadis mu nime ja muusikaeelistust. Kunagi ehk kuulen, kust ja mis asjaoludel ta mind teadis.

Telefoninumbrit ütlesin kokku kaks korda. V-le ja K.-le, kes on Daki, Birxu ja minu uus sõber. Tore, jutukas, viisakas ja miskõikveel noormees pealinnast. Sõidutas meid kojugi. Väga viis pluss.

„See on Eva-Liisa ehk Evu. Ta on kõige armsam tüdruk, keda ma tean,” tutvustas Daki mind järjekordsetele uutele tuttavatele K.-le, portugali poisile ja veel kellelegi. Mulle ei jäetagi võimalust midagi muud olla. Oeh, armsaks olemise raske koorem! (:)

Ja muidugi – Daki on kõige ilusam.

Loe ka Birxu ja Daki meenutusi.

Kuidas nad ometi kõnnivad?

Posted on by

Aru ma ei saa, kuidas on võimalik kontsadel Tartu tänavail tippida! Ei ole ju. Auguke on augukeses kinni, iga hetk on oht jalg välja väänata või käntsa käia. Kõnnitav on vaid seal, kus (uus) täiesti sile asfalt või korralikult laotud kivitee. Kõige parem on astuda hoopis siseruumis, kus jalg ei põru vastu maad.

Või on asi selles, et ma lihtsalt ei os-ka-gi kontsaga käia? Eelistan juba aastaid madalaid jalanõusid kontsadele. Kingad panen jalga vaid väga pidulikul puhul. Iga päev ringi tippida ei suudaks. Tahaks ja võiks, aga ei suuda.

Täna panin ju oma uusimad kingad jalga, et harjutada natukene pulmapeoks. Veerandtunnine teekond andis tulemuseks natuke hõõrdnud varbad ja teadmise, et tänavad on väga kehvas seisus. (Haa, või on minu naiselikud oskused kehvas seisus?) Kolm korda võid arvata, kas mul on isu homme sama trikki teha, kui varbad annavad tunda ja ees veel pikem kõndimine. Kingad on muidu kenad ja mugavad ning sugugi mitte kõrge tikk-kontsaga, aga väljaspool siseruume on pikema maa läbimine üsna tülikas.

Kuidas õppida kontsadel käima?

Kevad 2

Posted on by

Istun õõtsuval paadisillal. Päikesest sillerdav  ja sogane vesi loksub hääletult mu all. Ma ikkagi kardan vee sügavust, päris servale pelgan astuda ja istuda. Ja sinna kitsamale purdele ei söandanud juba mullu minna.

Sõnu pole palju vaja, kui üldse. Mu kõige lemmikum (aasta)aeg. Maikuu. Soe, valge, värske, lõhnav, erk, mahe, värviline, hinge pugev. Naeratusi ja kohmetuid ristuvaid pilke on vaat’ et igal sammul. Tema, tema ja tema…

Kas keegi teist soovib minuga kõndida jõe ääres, Toomel, unustatud ja avastamata tänavatel? Kõlgutada jalgu pargipingil, kiigul, käsipuudel? Lugeda päikeselaigus, juua kaasa võetud kohvi, piielda linnukeste askeldusi, nuusutada õisi, olla meelitatud ja imestunud?

———
jri @ cambridge / EBI (False Discovery Rave for 5% level) says: mm värske suvevihm

Urr, you know ;)

Kevad

Posted on by

Paari viimase päevaga on suur toomingas valgesse õierüüsse mähkunud. Möödudes sulgen silmad ja hingan sügavalt sisse, et uimastavat aroomi nautida. Miski pole kevadisem kui öine toomingalõhn.

Kasedki on salamahti helerohelise kuue selga saanud. Mulle meeldib see värv. Võililled on vallutamas vabasid muruplatse, need pisikesed päikesesilmad on saladuskatte all ühed mu lemmikud. Toome nõlvadel toretsevad imepisikesed kannikesed ja jänesekapsas. Loodus õhetab nagu noor neiu kallima käte vahel.

Hetk #62

Posted on by

Kõigega tuleb ise hakkama saada. Mõnikord palub keegi abi ning aitadki. Kui endal on midagi käsil ja tundub, et päris ise hakkama ei saa, kas sa palud abi?
Ei.
Miks?
Sest ei ole harjunud abi paluma või et keegi end appi pakuks. Vahel ikka lähed ja räägid, et see on vaja teha, kas sa saaksid… Kuid need on pisisasjad. Kuid suuremat sorti abi… Ikka tundub, et ise saad teha just nii, nagu vaja, kuigi see võtab sult rohkem aega ja vaeva.
Ainult asjad, millega ise tõesti hakkama ei saa, mis ei kuulu isiklike teadmiste-oskuste hulka, nende puhul küsid konkreetselt.

Mitu korda sa oled kellegi eest kirjutanud referaate? (Rohkem kui korra või paar.)
Mitu korda on keegi sinu eest referaate kirjutanud? (Mitte kordagi.)
Mitu korda oled sa aidanud infot otsida, raamatuid leida raamatukogust, plaate kõrvetanud, kirjavigu parandanud, kellegi eest meelde jätnud ostunimekirja, koera eest hoolitsenud, aidanud laudu värvida ja peenraid rohida, meenutada midagi olulist, asju tassida…

Need näivad pisikeste asjadena. Kuid mitu väikest annab kokku ühe suure. Pluss pidevalt, aeg-ajalt pidevalt.

Millal sulle viimati abikäsi ulatati?

Idülli kolmainsus?

Posted on by

Maailm on ilus koht. Sest on olemas raamatud ja kohv ja muusika.

Ostsin lõunapausi ajal Epu ja Daki raamatu. Õhtul ei suutnud vastu panna ning astusin veel ühest raamatupoest läbi, et niisama ringi vaadata (tegelikult oli see juba kolmas raamatupood tänase jooksul). Tundsin, kuidas hinge puges rahutus; käed hakkasid sügelema; tekkis kihk see, teine või kolmas raamat, mida juba ammu olen uudistamas käinud, koju viia. Hinges on rahutus, aga rahakotis on ähvardav rahatus. Natuke piirab kihku raamatuid osta ka ruumipuudus. Raamaturiiul on asju nii täis, et sinna ei mahu lihtsalt midagi. Raamatukapid on ka üsna täis. Tõsi küll, väga suur osa sellest kirjandusest on ostetud enne mind või minu lapsepõlve ajal. Ära visata ka ei raatsi ju, mitte kõike. Päris ausalt tunnistades leian tavaliselt aega lugeda suvel, sest siis pole vaja süveneda loengukonspektidesse ega muudesse asistesse paberitesse. Ma eelistan pigem pikalt ja süvenenult lugeda, kui viie minuti kaupa kuskil järjekorras seistes. Seega jääb põhiline lugemine suvesse. (Tead küll, üks raamat, üks pink ja umbes nii.)

Kohv(i). Jah, ma olen saamas/saanud igapäevaseks kohvijoojaks. See algas Saaremaal: seal jõin iga päev kaks tassi. Nüüd on maitse nii tugevasti suus, et kui soojast joogist mõelda, siis on selleks sagedamini kohv kui tee. Tänane skoor on samuti kaks tassi. Päris iga päev ma ei joo, eelistan suhkru ja koorega/piimaga kohvi mustale tökatile, hommikuti “käimatõmbamiseks” ei vaja, üle kahe tassi päevas ei joo. Sõltuvust ei tunnista, sest seda pole. Pigem maitse pärast joon, koorene kohv näeb kena välja ka. Ja Liisi tehtud kohv oli eriti maitsev.

Muusika. PSB-st pole ikka veel küll. Kodus kuulan kas raadiot või arvutist PSB-d. Netis kolades mängib taustaks juutuubist PSB. Tunde ja tunde ja tunde järjest võin kuulata, isu otsa ei saa. Tänaval laulan omaette lugusid, mis parasjagu kummitavad. Ma tean, ma olen lootusetu. Kohati tunnen end kui teismeline fänn, kuid see on lõbus.

Miski poleks idüllilisem, kui üks raamat, üks tass kohvi ja mõnus taustamuusika ühel päikselisel päeval.

Mul vist ongi fetiš

Posted on by

Neljapäeval resümeeris Liis minu järjekordse vaimustuse (kelleks ei ole keegi muu kui Nathan) sõnadega “Sul on vist mingi fetiš lokkidega poiste suhtes.” Nii ongi. Sobrasin pisut oma peas ja avastasin sugugi mitte nii üllatuslikult, et viimasemaid meeldimisi saab kirjeldada “Tal on lokkis juuksed.”

Krussis lokid, suured lokid, laines juuksed, õrnad lokid, pikad ja lühikesed, “mikrofon”…

Nathani tumepruunid kohevad lokid.
Selle Poisi (keda ma enam kahjuks kohanud pole) pea õlgadeni lokkis pahmakas.
LR-i õrnad lokid, kui tal juuksed pisut pikemad olid.
Mõned isikud, keda ei avalikusta.
Erisuguste lokkidega suvalised kutid tänaval, kellele järele vaadatud.
Too kunagi-ei-kammi-pead soenguga tüüp Zavoodist.
Jason Take Thatist (Arabella süü, ta saatis mulle hunniku pilte).
…

Jaaah, kui inimesel peaks olema fetiš, siis vabalt võiksin lokkis peaga poisid enda omaks kuulutada. Sest lokid on ju nunnud. (Mul endal on ka lokid, kui juuksed on lühemad.)

PSB konsert minu pilgu läbi

Posted on by

Järgnev lõik on kirja pandud 3.mail ühes väga igavas seminaris.
Ma pean midagi tegema, näiteks kirjutama, et ma näoli lauale magama ei kukuks. Uni murrab. Hea väsimus, sest kontsert oli meeletult lahe. Need laulud, mehed, tantsupoisid (oh, see lokkis peaga tantsupoiss!), taustalauljad, valgus, show. See oli show. Neil Tennant oli šikk ja väljapeetud, Chris Lowe hoidis tagasi nagu alati. Laulud kõlavad seni mu peas, kord üks, kord teine, kord kõik koos. Ma ei kuula PSB-d vanamoodi, muusika sai uue hinguse, värskenes ja elavnes igas mõttes. See oli elamus. Wiii!

Mis sest, et PopIdiot ei suutnud rahvast soojendada, PSB sai sellega sekundiga hakkama. Nad astusidki lavale ootamatult, nagu ma arvasin pika pausi ajal eel- ja põhibändi vahel. Samal hetkel täitus saal hüüete ja plaksutamisega, mis järgnevalt üha valjemalt kõlasid. Publik ja meie Arabellaga seal hulgas elasime kaasa esimest hetkest viimaseni, mil PSB laval oli.

Pet Shop Boysi kontsert oli petshopboysilik show ehk siis minimalistlik, kuid efektne. Väikesele lavale suutsid end hiigelsuure ekraani taustal ära mahutada Neil Tennant, Chris Lowe, kolm tantsivat taustalauljat ja kaks tantsupoissi. Ekraanil jooksis videopilt, mida täiendasid kihvti liikumisega tantsupoisid ja taustalauljad. Mulle tohutult meeldis loo „Rent” esitus: ekraanil vahetusid sujuvalt punakad-sinised värvid, Neil Tennant istus ja laulis, tema selja taga tegi tantsupoiss teatud sõnade ajal kirjeldavaid liigutusi. Ma arvan, et kärts-mürts show ei pruugigi alati nii elamuslik olla kui minimalitslik. Pealegi, see sobib PSB stiiliga.

Neil Tennant nägi välja šikk, elegantne ja britilik. Just nii ja mitte kuidagi teisiti oligi kõige õigem. Ei saa salata, Neil oli lausa nii atraktiivne, et kuulutasin Arabellale, et nüüdsest on ta minu kenade meeste topis. Chris Lowe peitis end suurte päikeseprillide ja nokatsi varju, kuid oli siiski nähtaval. Valguspulkadega kaunistatud süntesaator ja värvilised pusad Chrisi seljas moodustasid omaette kompositsiooni lava paremas nurgas. Kenade meeste topi etteotsa aga tõusis lokkis peaga tantsupoiss, kes lihtsalt oli suurepärane. Ta nimi on Nathan ja ta liigub fantastiliselt ja on väga nunnu! Vahepeal oligi mu tähelepanu ainult temale suunatud. Kui ta laulu „Where the streets have no name (I can’t take my eyes off you)” ajal ilmus lavale kuldses kauboi kostüümis, oli see korraga tobedalt naljakas ning ahvatlevalt seksikas.

Häid ja veel paremaid, kui mitte öelda, et ainult parimaid laule tuli riburada pidi. Olin pidevas vaimustuses, et nad just seda või toda lugu esitasid. Kõik kõlas värskelt, kõrvu jäi muusikalisi nüansse, mida seni märganud pole. Nii palju, kui sõnu teadsin, laulsin kaasa. Kadestasin kahte kõrval fännavat kutti, kes kõiki lugusid peast kaasa laulsid. Ja arva, kas ma olen iga päev pärast kontserdi tundide kaupa PSB-d kuulanud? Ikka, sest veel ja veel on vaja.

Arabellega leppisime varem kokku, et päris lava ette ei trügi, aga väga kaugele ka ei jää. Nii saimegi koha ees keskel, kahjuks pikkade inimeste tsoonis. Tuli vaadata ühelt poolt ja teiselt poolt eesseisvate noormeeste kaela ja pead, kontserdi jooksul leidis nii paremaid kui kehvemaid vaatenurki. Arabella, kes seisis alguses minust paremal, jõudis lõpuks ringiga minu kõrvale vasakule. Mul on hea meel, et publik suutis viisakaks jääda ja ei hakanud meeletult seljas elama ega trügima. Oli piisavalt ruumi, et natukene tantsida, kätega vehkida ja kaasa hüpata. Sest mis kontsert see on, kui ei saa kaasa elada?! (Ma ei kujuta ette, kui rokk-kontserdil peaks istuma.)

Peaaegu kaks tundi ülivõrdes meelelahutust päädis ühislauluga „Go West”. Olin varem lootnud, et nad seda lugu ei mängi (natuke tüütuks juba muutunud) või et vähemalt see ei oleks lõpulugu. Tegelikult olin selleks hetkeks nii ekstaasis, et elasin täiega kaasa. Natuke kurb, et Neil ja Chris lavalt nii ruttu ja märkamatult kadusid. Ühtegi lisalugu nad ei teinud, näitlejate kombel kummardama samuti ei tulnud. Lõpp oli väga konkreetne, kuid see ei kahandanud sugugi mu vaimustust.