Ilusate naiste tragöödia

Posted on by

Sel nädalal toimub Tartus Maailmafilm ehk visuaalse kultuuri festival. Sain oma osa visuaalset kultuuri minagi.

Kell 17.30 alanud seansil näidati dokumentaalfilme “Ilus tragöödia” ja “Saarte naised”.

“Ilus tragöödia”
Rež. David Kinsella, Norra (filmimispaik: Venemaa), 60 minutit.

Lugu algas muinasjutuga, millest sai reaalne tragöödia. Näide elust enesest, kuidas unistusi täidetakse. Iseasi, kelle unistusi. Hind nende eest oli igastahes kõrge. Nii kõrge, et seda ei saa mõista. Tuleb leppida, et Oksana oli nõus ohvreid tooma.

Vanakooli õpetajad kohtlesid noori tüdrukuid halvasti, tegid neid maha, ütlesid halvasti. Tüdrukutel oli seal väga raske: nende tervis ja hing keerati tuksi. Ilusad noored tüdrukud, kuid vaid nahk luudel ja kurvad äranutetud silmad. Ei mingit sära, ei naeru ega kambakesi kihistamist.

Pärast filmi mõtlesin, et ei luba mitte kunagi oma lapsel ega soovita kellelgi balletti õppima minna. See on karm maailm. Ütlemata kurb ja hinge puudutav film.

David Kinsella rääkis pärast filmi selle tegemisest, Oksanast, oma arvamusest dokumentalistika kohta. Mulle meeldisid ta mõtted, ausad ja kuidagi õiged tundusid. Tekkis huvi ka teisi tema filme vaadata.

“Saarte naised”
Rež. Lotta Petronella, Soome, 58 minutit.

Sügavalt mõju avaldanud filmile järgnes “kergem” lugu neljast naisest, kes veedavad suurema osa oma elust üksikult saartel. Igal naisel oli oma lugu ja põhjus, mis neid saarele elama viis. Igal naisel olid oma elukogemused ja sellest tulenevad mõtted, tõdemused, tarkused. Oleks võinud mõne ikka üles tähendada, nüüd juba ununenud. Kuid eks oma elu toob omad tõdemused kaasa.

Kel huvi dokumentaalfilme vaatama minna, uurigu Maailmafilmi programmi.

Ühest lonkavast mehest kesklinnas

Posted on by

Eesti Naise märtsikuu numbris on mõttekoht “Ligimese mure”. Seal kirjutab R. Hiiemäe ühest mehest, kes tuli Tartus tänaval ligi ning väitis, käis just haige jalaga traumapunktis, kuid bussiraha taskust kadunud ja koju ei saa. Naine andis talle raha, tundes ise rõõmu aitamisest.

Olen ka selle lonkava mehega kokku puutunud. Pole kahtlustki. Jutt, mida ta rääkis, on täpselt sama. Umbes paar aastat tagasi tuli ta Vanemuise tänaval hädiselt ja vabandavalt ligi ning hakkas heietama. Et käis haige jalaga traumapunktis, kuid bussiraha pole ja koju ei saa. Ma ei andund talle raha. Isegi ei mäleta, kas mul polnud või lihtsalt ei tahtnud anda. Tundus kahtlane.

Kahtlus sai kinnitust, kui nägin teda korduvalt linnas inimeste poole pöördumas ja sama juttu alustamas. Kui nüüd ajakirjast seda lugu lugesin, otsustasin sõna võtta.

Kui see mees tõesti käis katki kukutud jalaga traumapunktis ja tahab koju sõita, miks ta longib ringi Vanemuise või Laial tänaval? Pole üldse trajektoor traumapunkt-bussijaam. Miks ta ei palu bussiraha inimestelt bussijaamas? Ta ei peaks üldse oma valutava jalaga kesklinnas ringi liipama. Ja vaevalt ta iga nädal või kuu oma jala katki kukub ning traumapunktis käib.

Võib olla on tal tõesti raha vaja. Iseasi, mille jaoks. Kui järgmine kord see onu tuleb oma jutuga, küsin talt, miks ta tegelt raha küsib. Või pakun, et juhatan ta bussijaama ja ostan talle ise pileti. Näis, mis ta siis teeb.

Lihtsalt selline jutt.

Harjub ära

Posted on by

Inimene harjub üllatavalt paljude olukordadega ning üsna kiiresti.

Harjub kesklinnas elamisega.
(Karlovasse sattudes leiab ikka nostalgia mu üles ja vaatan, et puust majade ja aedade keskel on märksa hubasem.)

Harjub lühikeste vahemaadega.
(Varem kõndisin ka jala, kuid tavaline ots oli pool tundi, nüüd 15 minutit.)

Harjub üksinda elamisega.
(Varem ajasin õhtuti ema ja/või õega juttu, arutasime päevasündmusi ja muud elu. Nüüd on internet, MSN, Twitter, blogi… või mõtlen omaette.)

Harjub rahu ja privaatsusega.
(Mis iseenesest peakski olema normaalne seis. Varem ei olnud. Oli pidev ärevus, närvilisus, pinge, keegi kuskil sealsamas, mitte ühtegi oma nurka koduseinte vahel.)

Harjub iseenda eest hoolitsemisega.
(Ei oota enam, et keegi süüa teeks või poes käiks või nõud peseks või muud sellist. Ise teed, enda heaks. P.S. majapidamistööd on mul üsna meelt mööda, eriti pesu pesemine :)

Ja harjub ka singlistaatusega. Vabalt.

Harjub ka paljude muude seisude ja elu paratamatustega.

Kõik on hästi

Posted on by

Kell pool kuus äratus.
Kell kuus viiskümmend rongile, mis suundus Tallinnasse. Nii kui piletid lunastatud, panime nii mina kui A. muusika kõrva mängima ja jäime tukkuma.
Asjaajamine ja trammiliinidega tutvumine.
Hommikueine Pierre’s. Kui maitsvad saiakesed!
Plaadipood, kust E. lahkus kahe CD ja ühe DVD-ga (PSB) ning A. ühe singliga.
Meremuuseum Paks Margareetas. Mõnus tõrvaste köite lõhn! Kes mõtles välja laevade pudelisse panemise? – Keegi, kel oli väga palju vaba aega.
Kohtumine.
Mõned asjalikud ostud, nt etnosokid.
3D-film “My Bloody Valentine” ilusa Jensen Acklesiga peaosas. Ei olnud just hirmsam ega jubedam kui “Reede 13”. Tegelikult üsna sarnased lood olid. J&J teema :D
Ülemiste keskus, veel mõned ostud. Väike eine pingil.
Kell kakskümmend kakskümmend rong Tartu suunas. Vaatasime A. iPodist Take Thati vaimustavat kontsertetendust.

Kõik läkski just nii, nagu läks. Ja väga hästi läks :)

—

Eriti tore oleks, kui ikka saaks enne kella üht magama ka jääda. Ansambel Elumees võiks mitte nii usinalt all keldris tümpsutada.

Viitsimatuse vägi

Posted on by

“Ei viitsi” omab suurt väge. Tahad, aga ei viitsi, ja ei teegi.

Täna sai Tartu salsakultuur tõsise hoobi*. Üks osa sellest oli tund aega lühem pidu. Senise pool kümme kuni kesköö asemel saime tantsida vaid kella üheteistkümneni.

Siin tuligi mängu viitsimatus. Oleksin ju võinud minna kontserdile, mis algas alles kell kümme. Ent “ei viitsi” ja kerge väsimus said minu suurest tahtest jagu. Uskumatu! Et tahtmine millelegi nii tühjale alla võib jääda. Ilmselt home ma siunan end, et ei läinud, kuid hetkel on tõesti “ei viitsi”. Kui oleksin läinud, saabuksin ikkagi öösel koju, ning ei saaks suurt magada. Mitte et ma praegu magaks… Enne veel tuleb teha asju, siis ehk suudan paar tundi magada ning vabatahtlikul kell hirmvara ärgata, et kuus viiskümmend rongile jõuda.

Homse päeva veedame Arabellaga Tallinnas, tähistades tagantjärele meie sünnipäevasid. Plaan nr üks on Jensen ehk 3D-film “My Bloody Valentine”. Mis üllatus, eks ole?! :D

Minu rõõmuks ja hingerahuks selginesid ka muud plaanid. Nii et kõik läheb just nii, nagu läheb :)

—

* Õnneks oli üks selginemise hetk ka :) Veendusin lõbusalt tantsivaid välistudengeid vaadates, et salsa olgu ennekõike tore ja seltskondlik tegevus. Et treener tehnikat ja konnektsionit ja futwöörki pidevalt rõhutab, ei tohiks hinge võtta. Me ei soovi saada profitantsijateks, vaid tantsime oma lõbuks. Nii et tema malli järgi ei pea end teps mitte joondama.

“Yes”

Posted on by

Pet Shop Boysi uus album “Yes” on kuulatav siin.

Album ise tuleb välja 23. märtsil. Paar päeva hiljem peaksime Arabellaga paki saama, kus on nii tava- kui eksklusiivversioon olemas.

Mina olen lugusid juba mitu tiiru kuulanud. Olen täiesti vaimustuses! Nad on uskumatult head!

Kannatamatult ja mitu korda päevas käin kodulehel vaatamas, kas on tuuri kuupäevad juba välja kuulutatud. Kui nad lähemale ei tule, siis Stockholmi küll lubasid tulla. Kavatsen nii väga kindlalt minna nende kontserdile. Aasta muusikaelamus.

Valikud

Posted on by

Reedega on enam-vähem paigas. Varahommikuse rongiga Tallinna, üks asjaajamine, hommikusöök, niisama (nt Suva sokipood, pärlipood, ETMMuuseum), 3D-kino.
Siis tulebki esimene valik: kas tulla tagasi Tartusse või jääda Tallinna.

Kui jään Tallinna, siis laupäeval võiks kellegagi kokku saada. Järgmine valik on ees õhtul.
Kas jääda veel Tallinna või minna tagasi Tartusse?
Kui jään Tallinna, siis kolmas valik: kas salsapidu või plaadiesitlus?

Sama valik on ka neljapäeval, aga Tartus. Kaks variatsiooni ühest kombinatsioonist. Tahaksin minna nii salsapeole (saaks tantsuoskust lihvida) kui ka plaadiesitlusele (hea muusika). Nii et pean valima, mida ja mis päeval, kui üldse. Tahtmised on suuremad kui võimalused.

Mitte et teie peaks midagi arvama. Mul endal vaja mõtelda :)

We all feel better in the dark

Posted on by

Komistasin öiste, tasaste lainete otsa.

The secrets of sexual attraction
The music’s running through me
I’m rushing through the crowd
The sweat is pouring off me
and the beat is dead loud
I want someone to love me
and I know I want it now
These feelings that I’m feeling
must be satisfied somehow
I want it, I want it, you know I really want it
I want it, I want it, you know I really want it

We all feel better in the dark
We all feel better in the dark
My body surges with energy
Shivers down my spine
I look deep in your eyes
and I know that you’ll be mine
And now our time has come
and I’m feeling really horny
You’re with me
and together we’re in ecstasy

Ikka Pet Shop Boys.

Hiljem. Tundub, et tuju kisub raevuka melanhoora playlisti poole.

Ise teen, ise kiidan

Posted on by

Kuna ma möödunud nädalal eriti palju kodus ei olnud, suutsin kiiresti ja korralikult paraja segaduse toas tekitada. Hakkasin seda jupphaaval likvideerima laupäeval. Siis sai puhtaks ja korda kööginurk. Pühapäeval sorteerisin ja koristasin riidekappi, sahtleid ja hoiukasti. Esmaspäeval said korda raamaturiiul, laud, arvutilaud, aknalaud. Täna pesin ära põranda, masinatäie pesu ja pärast enda pesemist saab vannituba ka korda.

Ühesõnaga – ma olen kohutavalt tubli! Koristan puhkuse ajal.

Kevadise suurpuhastuse peaproov sai tehtud. Kui oma ainsa akna ka ära pesen, ongi suurpuhastus tehtud.

Achjaa, külmkapi sisu hetkel on järgmine:
sügavkülmas kolm tillijääkuubikut,
poolik purk tomatipastat,
kuivatatud petersell,
pudel oliiviõli,
pool pudelit Vana Tallinna koorelikööri,
üks avamata ja üks poolik pudel roosat veini,
üks pudel vahuveini.

Suhteliselt sarnane seis on külmkapis olnud juba nädala jagu. Nii et täna peaks toidupoodi ka minema.

Mina sinu maailmas

Posted on by

Kuidas teada saada, et keegi on sind oma maailmast välja lõiganud? Ükskõik, kas meelega või kogemata.

Kas siis, kui endal on tunne, et sa ei kuulu enam selle inimese maailma: ei minevikku, olevikku ega ka tulevikku? Kuigi sa varem kuulusid, isegi väga tugevalt.

Kui inimesega suhted katkenud, kas siis oledki tema maailmast väljas? Aga kui mingisugused suhted on alles, olgu hingitsevad või taastärkavad? Kui inimene sinuga räägib, sinuga koos midagi teeb, kas siiski võid tema maailmast välja arvatud olla? Ja koos olemine on “vanade aegade meenutuseks” või viisakusest või “äkki on mul seda tutvust veel kunagi vaja”?
Kuidas sa siis aru saad? Olles ise samal ajal naiivne ja pime ning hoides isikut veel omas maailmas kinni, lootes, et tema teeb sama?

Ja kas on õigust vihastada, et keegi on sind oma maailmast välja arvanud? Või kui on tunne, et ta on seda teinud?