Minge te ka kõik… õue!
Mina ise ja mitte
On päevi-perioode, mil ma pole päris mina ise. Mõnikord avaldub mu okkalisem, pahelisem, kurjem, eemaletõukavam, kuutõbisem pool. Endal on paha ja kui juhtun teistega kokku puutuma, siis neil samuti. Mõtlen mõtteid, mis tekitavad ilmselt karmavõlga. Pillun sapiseid märkusi endamisi või ka väljaöeldes. On piinlik, häbi ja ebamugav olla.
Kas tõesti on loodus rütmi seadnud nii, et muidu kenad ja armsad naised on vahel kui mürgised maod? Või et mida toredam, seda mürgisem? Selles valguses ei imesta ma sugugi, kui vanadel kadunud aegadel naisterahvad teatud perioodiks pagendati.
Loen päevitades Fitzgeraldi raamatut “Sume on öö”, mille tegelased ongi meespsühhiaatrid ning skisofreenilised ja neurootilised naised. Võib olla see mõjutab mu mõttekulgu?
Elu polegi nii lihtne nagu 1990ndatel tundus, mõtlesin täna ühes suvalises ostukeskuse kohvikus istudes. Taustaks mängis see lugu.
Korraks töölainel
Imelik on keset suve tööl olla (lühikese puhkuse viga). Igasuguseid vastutusrikkaid ja otsuseid vajavaid ülesandeid on täita. Olin juba unustanud, kui palju see võib füüsilist ja emotsionaalset energiat võtta. Peaasi, et end tühjaks ei lase pigistada.
Jah, üks veider päev. See unenägu ja argipäev…
Vahel olen öösiti ärkvel
Kui väljas on hämar
Ja maja on vaikne
Miks ma ei maga?
Just und on ju vaja!
Midagi puudu, midagi häda?
Oh, mõtlen vaid ilmast
Ja sinust ja minust
Ja pooleli töödest
Ja nendest öödest
Mis akna taga
Mööduvad minuta
Tõsilugu
Väljavõte ühest foorumist.
Küsimus: Kuidas leevendada igatsust?
Vastus: Igatsust ei leevenda minu meelest mitte miski.
Öös on rahutust
Ma ei maga. Mõtlesin küll, et puhkuse ajal püüan unerütmi korda saada, kuid sellest plaanist pole asja saanud.
Ma ei maga, sest suur rahutus närib hinge. Hing kisub siit minema, tahaks olla kuskil mujal kui üksinda siin kivises toas. Millegipärast näen vaimusilmas Käsmu randa. Kisub kuhugi metsa ja mere äärde. Mitte turistina, lihtsalt jalutama, mõtisklema, miks mitte ka midagi looma. Kas peaksingi minema, et tõeliselt puhata?
Kommst du mit?
Ma igatsen Midagi.
Äratundmine
Mu elu ongi nagu Erica Strange’il.
Ootamatu tänu
Tänasel Tartu linna muuseumitöötajate tänuüritusel juhtus selline ootamatu lugu.
Sain alles siis teada, kui linnapea minu nime ütles. Olen siiani jahmunud.
Aitäh!
Vahekokkuvõte
Aprill ja mai on möödas. Kaks kuud projektijuhi rollis, kaks kuud palju vanu ja uusi ülesandeid, kaks kuud rohkelt tööd. Eelmisel reedel sai üks etapp läbi. Sain nädalavahetusel puhata ja magada, kuid täna tunnen, et väheks jäi. Täna ei suutnud eriti asjalik olla ega end aktiivselt töölainele häälestada. Nüüd on aga vaja hakata tegelema kõikide nende pisiasjadega, mida edasi said lükatud.
Hea meelega kukus kodus voodisse pikali. Ootaks, kuni pesu end ise ära peseb ja parandab, aknad end ise ära pesevad, mööbel end ise ümber tõstab, kola ise jäätmejaama jõuab ning paberid end ise ära sorteeriks. Söök võiks ka igal õhtul ise valmis saada.
Oeh!
Jaa, ma tean, et kellegi silmis olen ma ikkagi hirmus tubli, isegi kui mitmed ülesanded tegemata on. Tahaks lihtsalt end ise ka hirmus tublina tunda.
Orav-rattas olekust väljasaamine võtab aega.
Igapäevane väljaelamine
Et nagu… möh? Kas mina ei oska seletada või ei saa teine aru? Oleksin saanud selle lihtsa paranduse ise oluliselt väiksema ajakuluga ära saanud teha. Vestluses kaduma läinud… Kõiki probleeme siiski ei saa e-posti või vestlusprogrammi teel lahendada.
Loodetavasti juunis taastub mõistlik ja mõtlemisvõimeline seis.