Väikesed rõõmud

Posted on by

Eilse päeva suurim ja üllatuslikum üllatus oli mu sõpsilt Jannolt: ta saatis mulle kimbu roose. Tegelikult küll sain lilled Kristelilt kätte, sest Janno palus tal vahendaja olla (Janno ei ela ise Tartus). Mul ei meenu, et keegi oleks mind sõbrapäeval niimoodi üllatanud. See oli päris armas temast. Tuba nüüd roosilõhna täis, ilus vaadata kah. :-)

Ma söön praegu Jänksi küpsisekohukest. Oi, kui hea! Minu arust võiks paljuräägitud ja otsitud Eesti Nokiaks olla kohuke. Kohuke on maitsev, tervislik, armas (toidu kohta seda veider öelda, aga nii see on) ja igaüks leiab suurest valikust kindlasti oma lemmiku. Nämm!

Rõõmu teevad ka tänane päikseline ilm, sillerdav lumi, täitsa hea tuju, Everyday horoskoop :-P, kaduma hakkav nohu ja ees ootav päev (kõik on veel võimalik). Smile! :-)

Sõbrapäeva! :-)

Posted on by

Ma soovin kõige paremat sõbrapäeva oma toredatele virtuaalsõpradele andrisele, barbile, bobsile, dakile, kekule ja maiale! Mul on ääretult hea meel teie olemasolu üle siin.  Kallid! Ja tervitused teistelegi, kes seda loevad! :-D

Kuna täna on mu päev möödunud asjalikult ning kõndides (arsti juurde, tiir Lõunakeskuses, siis botaanikaaeda samblaid määrama), pole mul mahti e-kaarte ega sõnumeid saata olnud. Sellest hoolimata on kallimad sõbrad oma tervitused kätte saanud. Kusjuures, avastasin, et mu kõige-kõigem Liika on mu sõber juba 11 aastat olnud. Pool minu elust! Päris vinge ju. Ja neid aastaid tiksub veel palju-palju juurde. Kristel on mu kõrval olnud ligi 6 aastat. Nemad ongi mu parimad sõbrad, tänu neile olen see, kes olen. Aitäh ja kalli neile! :-)

Ja aitäh ka kõigile sõbrapäeva soovijatele!

Tarkusetera (?)

Posted on by

Täna on tsipa parem kui eile ja see on hea. Ahju küttes jõudsin tõdemuseni, et nii kaua, kui leidub mingit tegevust, ja ma mõtlen asjalikku ja edasiviivat tegevust, siis ei tule ka masendus ega kahevahel olek nii kergelt kallale. Seega – tuleb rohkem teha. Et midagi teha, tuleb end kätte võtta ning tegutsema asuda. Lihtne, kas pole? Teoorias jah, praktikas… eks saab varsti teada. Kivi kotti mulle!

Kiikudes kuristiku kohal

Posted on by

Hajevil – sõna, mis minu olemist täna eriti hästi iseloomustab. Jälle ei suuda ma keskenduda, jälle ei ole mu peas ühtegi mõistlikku mõtet ja samas on mõttekillukesi mustmiljon, aga ühtegi neist ei suuda lõpuni mõelda. Ma ei oska kusagil olla, istusksin nagu kuristiku kohal kiigel. Ootan, et keegi mu sealt ära viiks, kuid ei tea millal päästja saabub. Kui teaks, et tal läheb veel kaua aega minuni jõudmiseks või et ta ei tule üldse, naudiksin vaadet ega kardaks sugugi. Aga praegu on selline kahevahel olek, ei nii ega naa. Tahaksin seltskonda, kellegagi kohvitassi taga istuda ja maailma asju arutada või niisma jalutada. Samas ei taha kedagi näha ega rääkida, ei jaksa. Teeks üht, teist ja kolmandat (nt peseks pesu, koristaks tuba, õpiks füüsikat), kuid ei viitsi. Ja tervis ka paremaks ei lähe: ikka veel on nina kinni, kurk valus ja muidu löts olla. “Mis toimub?!” küsib Evu taneltatterlikult. Kes vastust teab, jagagu seda minugagi. Tänan! :-)

Ta on hea, väga hea sõbranna. Ohh, kui hea on temaga rääkida, kergem on olla. Ma peaksingi rohkem rääkima, asju endast välja saama. Kui vaid oleks võimalik ükskõik, mis ajal tema juurde minna ja rääkida. Aga ta elab linnast väljas ja arvuti taga ka alati pole võimalust olla. MSNis rääkimine pole ka päris sama, mis silmast silma. Ent hetkel sobib ka nii. Ja ma täiega loodan sellele, et homne päev on alati parem kui tänane. Lootust peab ju olema, muidu pole mõtet ollagi. On ju?! Homme paistku päike või möllaku tuisutuul, kuid rõõmsamaks saagu mu meel! 

Reede, nad ütlevad. Kas tõesti?

Posted on by

Pai mulle, sest käisin täna samblaid määramas. Järgmisel nädalal võtan turbasamblad ette, oh kui keeruline neil on vahet teha. Aga pean tubli olema ja kärmelt liigutama end selles osas. Aeg jookseb maru ruttu. Lõputöö tuleb 20. mail ära anda. See päev pole nii väga kaugel.

Jee, lund langeb! Midagi ilusat mu vaevatud hingele. Olen väsinud, nukravõitu ja tunnen end taas üksikuna. Mitte kogu aeg, aga vahepeal natukene. Sõbrapäev ka tulemas, eks siis näeb kas ja kui palju mul sõpru on. Ei tahaks esmaspäeval veekalkvel silmadega uinuda. Mul tekib aeg-ajalt vajadus teada, et mu sõbrad ikka mu sõbrad on, et nad ikka hoolivad minust. Et kui pole ammu kohtunud ega suhelnud, siis võetakse minuga lõpuks ikka ühendust. Miks peaks alati mina olema see, kes helistab?

Midagi rõõmsat ka: minu sünnipäev ka läheneb. Ja mu peas on tekkimas kingisoovi nimekiri. Ja kui ma pidu hakkan pidama, siis tõesti ainult nende inimestega, kes mulle rõõmu teevad. Olgu neid siis 15 või 5, aga tujurikkujaid ja teisi selliseid ei taha ma enam oma sünnal näha. Aitab küll juba negatiivsetest sünnipäevahetketest.

Siinkohal ka õnnitlused dakile!!!! :-D

Reklaamipaus

Posted on by

Täna märkasin ühe puksiiriauto peal vahvat reklaamteksti: your crash is my cash. Pani ikka naerma küll. :-D

Kui Laia ja Rüütli tänava nurgal olevat maja renoveeriti, seisis seal tihti santehnika firma auto, millel oli tekst: Et saaks pesta, et saaks kusta. Lahe, kui niisuguseid lõbusaid reklaamlauseid välja mõeldakse.

Teel kesklinna nägin, kui tuul rebis füüsikainstituudi ees olevalt reklaampostilt (selline vanaaegne, teate küll) ühe sinise plakati ning lennutas selle kenasti lähedal oleva kase otsa. Sinise reklaamplakati lend.

Kui reklaamiks juba läks, siis.. Leidsin ühe endise õpetaja blogi. Seal on hulganisti põnevaid viiteid ja tundub ka muidu huvitav lugemisvara olevat. daki, soovitan kiigata, kui kooliajal oled Postiga kokku puutunud, ehk pakub huvi. ;-)

Valgust teilegi!

Posted on by

Täna algas Tartu Valguse Festival. Mõned lustakad sambarütmis lood Tünniansamblilt, seejärel tossupilvete tekitamine Raekoja platsile ning lõpuks ometi sai nautida lasershow`d ja väikest ilutulestikku. Lasershow oli äge, aga mulle meeldivad need alati. Esiteks on taustamuusika hea ja laserkiirte mäng iseenesest on vinge. Peast käis läbi mõte, et see on disko, kus ma tahaks tantsida, tõesti kohe. Ma olin vist üks vähestest, kes seda õiget laserite vaatemängu nägi: umbes 98% inimestest vahtis raekoja poole, kus laserid paiknesid, kuid tegelikult oleks pidanud vaatama teisele poole, sest kogu mäng käis majade seintel ja platsi kohal. Rumal rahvamass :-P

Viimase semestri esimene koolipäev

Posted on by

Olen endiselt nohune ja näen välja nagu kuivale jäänud kala, kes õhku ahmib. Sest ma ahmingi vahepeal suu kaudu hingata, ninast ei taha häste läbi tulla. :-P Aga see selleks.

Täna tundus, nagu tuleksin esimest korda loengusse. Nii kaua pole ühtegi loengut olnud, et väike närv tuli sisse. Õnneks jõudsin õigeks ajaks (ma ju krooniline hilineja). Varsti liigun Tiigi tänavasse, et suhtlemispsühholoogia loengut kuulama minna. See on midagi mu enda jaoks. See kukeaasta on üldse ainult mu enda jaoks. Ma pole kukeaastal sündinud, kuid üritan selle aasta endale pühendada. Sest nii kui nii tuleb mul iseendaga kõige enam vaeva näha. Väike ego upitamine.

Vastalasõit jääb vist ära (minul endal), sest külm ilm ei meelita sugugi liugu laskma. Kuklid on küll plaanis. Huvitav, kas liu ärajäämine tähendab, et järgmisel visiidil juuksuri juurde lasen jälle pika patsi maha lõigata? Mitte poisipeaks, aga märgatavalt lühemaks? Tont seda teab…

Pikka liugu (loodetavasti peapõrutusteta) ja vist head kukeaastat ka! :-D

Esmaspäevad on tõesti vahel sinised

Posted on by

No jah, mu eelmine sissekanne läks kõige kaduva teed. Las olla siis. Lühikokkuvõte sellest:

Mul on endiselt nohu, täna eriti kohe. Juba kolmandat nädalat, lahti ei saa. :-(

Homme algavad loengud. Viimane semester ülikoolis. Raske, tegemisterohke, otsustav. Täna veel saan luuserdada. :-P

Homme vastlad ja mul pole mingeid plaane. Tahaks uisutama minna. Kelgutama võib ka, aga siis külmetamise oht nagu suurem või nii. Ja –  kellega, kuhu, millega? Eks näeb, mis homne päev toob.

Natuke nukker täna ja kuidagi üksi jälle. Väsinud ka, magaks kogu aeg, kui saaks. Pean oma unerütmi korda saama, praegu täitsa sassis. Täna öösel nägin nõmedat ja vastikut und, ärkasin mitu korda. Pole ju normaalne, kui näen unes mingeid indialasi või mis iganes rahvusest inimesi, kes karjakaupa endal mõne kehaosa nagu muuseas küljest lõikavad või end roojaga kokku määrivad, et jumalatele meelepärane olla. Öäk! Puhka end siis välja…

Homseks kõigile head liugu! Et pikad linad tuleksid või juuksed kasvaksid! Ja mugige vastlakukleid mõistlikes kogustes. Hõissa vastlad!

Nii järsku, kui tuli, nii järsku ka läks

Posted on by

Reedeõhtune haigusepuhang oli laupäeval ärgates möödas: palavikku polnud, enesetunne oli normaalne, midagi ei valutanud. Uni on tõesti parim rohi, sest magasin laupäeval kella 14ni. Ainult nohust pole veel lahti saanud, kolm nädalat juba nina kinni.

Õhtul käisin koos Liikaga siiski meie vana sõbra H. sünnal. Kohal olid ka moosinäod M. ja A., ülejäänud rahvas oli suht võõras. Vahetasime uudiseid, pärisime teiste moosinägude ja karvajalgade tegemiste järele, lubasime edaspidigi kokku saada ja vanu aegu meenutada. Huvitavad, lõbusad, naljakad, kurvad, ägedad mälestused on nendega seotud, need aastad olid superlahedad. Jeah, juhuslikult huviringi sattumine andis meile palju juurde. Oh kooliaeg, oh kooliaeg, kahju, et sa möödas oled… :-)

 

Täna on mu vanaemade Linda ja Hilja surma-aastapäevad. Samal päeval, kuid kolmeaastase vahega kaotasime nad. Nüüd on nad tähed öises taevas. Linnavanaemal Linda-vanal (nii me vanaemasid kutsusime) käisime pühapäeviti külas. Ta tegi meile lõunasöögi ja alati küpsetas ta mõne koogi või piruka sel päeval. Kohupiimakook, porgandipirukas, rabarberikook….. nämm-nämm! Mina jõin seal kohvi, ikka rohke piima või koorega. Mõnikord punus ta meile patse, õdedega vaatasime tema vanu fotosid ja postkaarte, tema kudus meile soojad kindad ja villased sokid. Hilja-vana oli maavanaema. Tema juures käisime suviti. Temagi vaaritas meile head ja paremat, kui kõige enam on meeles, kui jõime värsket piima ja sõime kõrvale sooja leiba, millel või hetkega sulas. Temaga käisime aiamaal kaasas, jõe ääres mängimas, kohalikus poes. Hilja-vana oli vahel tõre, kuid alati armas. Mul ja mu õdedel olid head, toredad ja kallid vanaemad. Kalli-kalli teile mõlemale! Täna ma lehvitan tähtedele…