Kust see ime tuli, et ma täna varem üles suutsin ärgata ja õppejõu juures enne loengut ära käia? Ju oli hirm tema suhtes see, mis mu ärksamalt liigutama pani. :-P Nüüd pean täna-homme käbedalt näppudel käia laskama ja andmed sisse lööma, sest ta tahab oma märkmikku neljapäevaks tagasi. Aga oh Juudas küll(Juudas on viimasel ajal mul tihti huulil; tavaliselt ikka öeldakse “Oh issand küll!” jms, aga ma kummardan viimasel ajal Juudast), mis käekiri tal on. Mul läheb selle lugemiseks sama kaua, kui muu töö tegemiseks.

Jep, keku, pühapäeval on mul sünna. Ise ka ei saa aru, miks seda tänavu nii väga  reklaamin. Edevaks läinud? :-P  Juba eelmisel aastal ei olnud mul miskit sünnatunnet, ei ole ka antud hetkel, aga midagi nagu on teisiti küll. No vaatab, mis pühapäeval saab. Kolm päeva varem on nooremal õel kah see tähtis päev, ei saa teda enda varju jätta. Ja Jannol on kaks päeva enne mind. Märtsijänkud.

Muide, Janno käis Slovakkias suusatamas veebruari lõpus ja tõi sealt mulle koguni kaks kingitust. Ma ei tea veel, mis need on, sest pole kätte saanud. Aga alkohol (juua ma niikuinii ei saa) ega punanae pesu (algul lubas selle mulle tuua) ei ole. Ta on nii tuus mees, et päris mis ma sünnipäevaks tahan. Ma vastasin, et sa ju tõid mulle juba kaks kinki, rohkem pole vaja. Võiks ju tema erakordset ja harva esinevat lahkust ära kasutada ning midagi veel soovida, aga ma parem mitte. Saab veel valesti aru ja siis tunnen end tema ärakasutamise pärast halvasti.

Plirts-plärts, käes on märts! Ma ei saa aru, kust pärapõrgust need meeletud miinused tulevad? Viimastel aastatel on märtsi algus ikka soojem olnud, lausa sula. Minu mäletamist mööda sadas kolm aastat tagasi sel ajal vihma, mingit lund ega pakast polnud. Eh, eks külmetame üle selle aja. Ega kevad kah taeva jää! ;-)

… ütles Kristel koerale, kes ootamatult aia taga haukuma hakkas ja meid ehmatas. Kusjuures oleks tore küll, kui kiisudel-kutsudel kellukesed kaelas oleks. Eriti praktiline oleks aga helkur oma lemmikule kaela riputada.

Eile õhtul käisime Kristeliga Püssikas piimakohvi joomas ja juttu ajamas. Lihtsalt kõndisime linnas ja tee viis iseenesest sinna. Tuleb tõdeda, et koht on oma esialgse võlu kaotanud ja suhteliselt alla käinud: rahvast oli meeletult vähe ja bänd mängis igavaid lugusid. Aga huvitavad olid see-eest meie jutud: vahetasime uudiseid, arutasime suhete-teemal (seekord teoreetilisel plaanil, tuues näiteid elust enesest; nagu psühholoogiatund oleks olnud) ja rääkisime elust üldse. Mõnus õhtu oli.

Täna käisin dekanaadis asju ajamas. No on bitch`id ikka meile seal tööl, alati nii pahurad ja kurjustavad. Tudeng ei ole tõesti inimene. Mida vähem sinna asja on, seda parem. Õnneks on instituudis lahedad inimesed, eriti sekretär K., kes on hästi abivalmis ja rõõmsameelne inimene. Temaga saavad kõik tudengid väga hästi läbi, ta teab meid kõiki nimepidi ja meie muredest ja tegemistest. Ainult kiidusõnad talle.

Ega`s midagi, nautige päikesepaistet ja rõõmsat vabariigi aastapäeva kah! :-)