Tänasest ei kuule enam Tartus sagedusel 103,0 raadiojaama Uuno Pop, vaid selle uut formaati U-Pop. See on minu jaoks suur kaotus, kuna Uuno Pop oli mu lemmikjaam. Parim muusika 24/7. Kõige minulikum muusika. Retrohittide asemel kuuleb nüüd urban-muusikat, igasugust moodsat kraami. Mu noorem õde sai omale nüüd lemmikjaama. Kas see oligi nii mõeldud? Mida mina nüüd kuulama hakkan? Jah, Star FM on alles, aga pole päris see. Pealegi pole tal levi nii hea, sahiseb tihti. Olen kurb :-( Muusikata ei saa ju. Jääd alati minu hinge, Uuno Pop. Armastusega sinu Evu
Olemasolu
Ma olen olemas! Ma ei ütle, kus või mis moodi, aga ma olen. Tead sa, mis see mulle tähendab? Et ma pole mitte ilmaasjata siin, et keegi arvab minust midagi (eeldan, et midagi positiivset). Ma tänan sind selle eest! :-) Hea tunne, kui sinu olemasolu kellelegi korda läheb. Sinu ja teiste siin olek tähendab ka mulle palju. Üks osa on se`s harjumust, üks osa vajadust, palju osa rõõmu. Ja me ei kao kuhugi, eks ju?!
Eile veel
Pühapäev, 10.aprill 2005
On tänav. On pime, on õhtu. Maas lebab oranži värvi pulgakomm. Maha kukkunud või visatud. Emba-kumba. Sinna see rõõm jäigi, asfaldile. Möödub kaks rattasõitjat. Kaks jooksjat. Kaks purjakil meest. Kõnnin edasi. Valgest majast väljub neiu, talle tuleb vastu noormees. Nad seisavad lähestikku, nad on paar. Paar = kaks inimest. Teisel pool jalutab samuti üks paar, käest kinni. Järgmisest majast väljub veel üks paar. Naine on riides kui üheksakümnendate algusaastate etalon: mini-teksaseelik, T-särk, teksajakk, valged kõrge kontsaga kingad. Kaks, 2, paar. Aga…üks pulgakomm, üks mina.
Kas need mõtted jäävad mu meeltesse, enne kui väravast sisse astun; enne, kui tuppa saan; enne kui jõuan nad kirja panna? Või jäävadki nad sinna asfaldipragude vahele? Kas nad tulevad minuga kaasa või hajuvad ähmaseks mõttejäänuseks mu peas? Need õhtused mõtisklused, mis jalutades tulevad, kipuvadki olema vaid seal – tänaval pimeduses kõndides. Tihti, võib lausa öelda, et mitte kunagi ei jõua nad ka sinuni. Sinuni, kes sa oled teisel pool kuvarit, juhtmeid, bitte, juhtmeid, kuvarit. Nad on olemas – head ja pahelised, keerulised ja lihtsad, intiimsed ja kõikehaaravad, põnevad ja igavad, korduvad ja uudsed mõtted – aga nad ongi ainult seal. Kusagil seal. Kui ma leian ja suudan omale hoida, tulevad nad minuga ja võivad saada ka sulle teatavaks. Ei tohi unustada, kui väga me ka ei tahaks, kõike me nii kui nii ei saa. Las nad siis olla oma olematus olemises, kui soovivad. Tänavamõtted.
Aitäh, sulle jri! Inspireerisid mind! Ja seekord ei kaotanud ma oma mõtteid. :-)
Kaunter tiksub tik-tik-tik
Vahepeal on palju sissekandeid juurde tulnud, mida lugeda tahan, aga hetkel pole aega. Homme elan nii kui nii virtuaalselt, siis loen. Meelelahutuseks ja puhkuseks. Oh jah, kogu see tekst peaks tsenseeritud olema, ent mis teha, kui vaid üks teema mu ajus istub ja vastu kolpa koputab. Ma saan sellest lahti. Kunagi ikka. Ootan lõppu…
Raamatukogus tasub käia ;-)
Me love library! Avastasin täna enda jaoks raamatukogu hüvesid, nimelt plaatide laenutamise võimalust. Ma teadsin, et Lutsus on muusikaosakond ja et sealt saab helikandjaid laenutada, aga tänaseni polnud ma sinna jõudnud. Täna siis võtsin ette teekonna neljandale korrusele ning tulin tagasi kolme CD-ga. Rõõmus mina hakkab õhtul muusikat kuulama.
Pärastlõunal helistas Piir ja tahtis kokku saada, sest ta oli Tartus ning bussini paar tundi aega. Istusime Püssikas ja ajasime juttu. Küll on vahva, kui niimoodi kokku soovitakse saada! Tegi ikka tuju paremaks küll. :-)
Ja ilmast (no ei saa üle ega ümber). Tänasel ilmal pole mitte midagi viga. See pisikene vihm on ilus ja teeb hinge puhtamaks. Ma tõsiselt arvan nii, mul on kergem olla pärast vihma. Vihmast võiks pikalt kirjutada, sest sellega seostub nii mõndagi. Mälestused, tunded, kogemused…
Mõnusat rampsist käimist ja mahedat vihma! :-)
Mina ja mitte mina
Mu tänased tunded ja mõtted on millestki väga mõjutatud, ise ka ei tea, millest just. Võib olla juhendaja ja Õumai-õppejõuga kokkusaamisest ja sellestsamusest arutamise pärast. Mingi pommi on keegi igal juhul mulle visanud. Ma natuke oma tavapärasest olemisest väljas. Taas selline sürr olla. Olen mina ise ja nagu ei ole ka. On mingi keha ja mingid mõtted, aga nad ei ole koos. Nad ei ole minu sees. Ma ise olen kusagil ruumis laiali, võib olla selles tuules, mis akna taga mühiseb. Aga ärge muretsege, ma leian oma keha ja mõtted varsti üles ja panen nad kokku tagasi. Usun seda.
Ilm kah nati imelik, tahaks nagu kohe-kohe meeletult möllama hakata. Küllap hakkabki. Vihma lubas. Hea oleks, peseks tänavad tolmust puhtaks. Päike ja tolm ajavad mul nina vesiseks ja silmad kipitama. Silmade pärast muidu ka väike mure, peaks silmaarsti juures ära käima, igaks juhuks. Aga ma nüüd raamatukokku. Homme olen tagasi. :-)
Midagi on teisiti…
Midagi on muutunud, kohe väga muutunud. See pole saladus, et Daki on mõneks ajaks kadunud ja Maia uuele lehele kolinud ja Sadamalinna Seikleja usinasti postitusi lisab. Seda võib igaüks ise vaadata-lugeda. Aga midagi on veel selle silmnähtava muutusega kaasas. Teistmoodi on olla siin, kaheksa.com-is, ma mõtlen. Veider tunne on, väheke lõpueelne tunne. Kas siinne seltskond hakkab laiali lagunema? Kas nii kauaks seda oligi? Ma siiralt loodan, et kõik on varsti nagu enne. Et Daki naaseb, et Maia jäetud kommentaarid teevad tuju heaks, et soe ja sõbralik tunne säilib. Palun andke see tagasi! Niigi palju muutub sel kevadel mu elus, las jääda kas või virtuaalne pelgupaik selliseks, nagu ta on.
Kinouudis
Ja mu sissekanne läks taas kõige kaduva teed… Aga vähemalt nii palju ma ütlen siis, et “Kohv ja sigaretid” jookseb alates reedest Ekraanis. See uudis kindlasti rõõmustab mõnda inimest. Tahan isegi vaatama minna, kuid see rott va pankrot on külas. Aga eks näis, ehk saab mõnda inimest natuke ära kasutada :-P
Ma olen täna igatpidi netis susserdanud ja otsinud, kust filme tõmmata, aga ei miskit asjalikku. Mina ja downloadimine pole veel nii headeks sõpradeks saanud. Kui keegi on nii lahke ja mulle ka seletaks, et kus ja mis, siis palun. Tänud ette ja taha!
Olen oma silmad taas ära väsitanud ega suuda arvutiekraani kauem vahtida. Aga homme või ülehomme ma olen tagasi ja loen, mis te vahepeal kirjutanud olete. Jah, ntx jri viimaseid sissekandeid pole ikka veel jõudnud lugeda. Aga ma loen üks päev kõik läbi, mis siiani lugemata. Ja kirjutan ka. Aga seda ka ma ütlen, et kui jään mõneks ajaks kadunuks, siis tegelen intensiivselt teatud tööga. Hääd õhtut! :-)
Tahaks tagasi
Eilne sünnipäevapidu oli vahva. Käbi paarkümmend sõpra tuli Art Cafesse kokku ja lustis nagu oskas. Oli naljakaid hetki (näiteks kui Janno Käbile põrandapesu mopi kinkis), oli ilusaid ja oli naermapanevaid laule, rõõmu, õnnesoove, valjuhäälset jutuajamist. Rakvere inimesed ja nende pidutsemine tundub hoopis teisem kui Tartu inimeste oma, kuidagi siiram ja loomulikum. Eks oma osa oli ka joodud konjakil, neid läks mitu pudelit, pluss muud joogid. Ent keegi polnud sigalakku täis. Mina ise jõin ära ühe shokolaadijoogi, kaks caffee latte`d, ananassimahla ja jäätisekokteili. Kohvi oli kuum ja kokteil külm, just nii nagu olema peab. Ning valge shokolaadikook parim. Kui rakverre satute, minge kindlasti sinna kohvikusse. See on parim!
Huh, pea käib veidi ringi. Küllap magamata ööst. Alles varajastel hommikutundidel lõppes pidu, kuid unejutuks rääkis Käbi mulle temale omasel moel meeste raskest elust. Ja sellest, et alates 15.aprillist lõpetab tema trussikute kandmise ja teisedki peaks seda tegema. :-P Oh, Käbi on vahva poiss!
Mulle jääb see õhtu kauaks meelde. Pea küll veidi segane otsas ning tekst võib olla samuti arusaamatu, aga pole midagi. Homme on kõik hästi, sest on kevad ja soe ja sinine taevas ja uued mälestused. :-)
Heh, mis mul veel meelde tuli seoses mopiga. Kui me kella 2 ajal Art Cafest osa seltskonnaga Virma pubisse suundusime, jäi mopp kohvikusse. Käbi sugulane tuli meile hiljem järele ja võttis muidugi mopi kaasa. Pubis aga tantsis Janno kihlveo korras selle mopiga kolme laulu ajal. Ja kus juures kaks Assamalla tipsi võttis kohe vedu kaasa lüüa. Janno tegi end täiesti tolaks ja sai 100 Slovakkia raha. :-P