Ärkamiseelses unenäos sain SLÕLiga kaasa The Cure’i helkuri. See oli kolmnurkne.
Category Archives: Uneteadus
Good night and good luck!
Tukkujad
Omamoodi armas oli vaadata, kuidas tänases loengus tudengid magasid. Tavaliselt on tukkujaid paar tükki selle suure seltskonna peale, aga täna oli neid kümmekond. Pea lauale toetatud, kel konspekt, kel käed, kel jakk padjaks. Magasid rahulikult…
Endal on ka uni. Liiga vähe und olen saanud. Nii jääb ka projekt tegemata… Eksamiks korralikumalt õppimata… Sõbrannatamine lükkub edasi… Ma lähen ja tukun nüüd tunnikese, et paar tundi hiljem uuesti magama minna.
But I can. I’m a girl.
The Cure laulab „Boys don’t cry”, aga mina olen ju tüdruk. Ma tohin nutta. Ju? Kuigi vahel tundub, et ma olen unustanud, kuidas ja miks pisarad tekivad. Nutmine on meelest läinud. Südamest nutsin viimati… hm… sügisel? On rõõmroosasid ja vihaseid ja marruajavaid ja kurvemaid hetki, mis silma märjaks ajavad ja pisara-kaks üle põse veerema panevad, aga nutta nii, et silmad punased ja keha vappub nuuksetest… Kas sa paned mu niimoodi nutma?
Salaja vaatsin pilte ja sain miskit teada. Miskit, mis mulle midagi peale teadmise midagi ei anna. Tagantjärele ei saa asju muuta, kuna teadaolevalt pole mitte ükski geenius ega idioot veel ajas rändamise masinat leiutanud. Milleks olnut muutagi, kui oleks võinud hullemini minna. Paremini… antud juhtumi puhul kipun kindla „ei” poole. Siis oleks pidanud olema täiesti teine aeg ja koht ja inimesed. Välja arvatud mina. Aga tema… tema küll. Teada-tuntud tõde kehtiks siin sajaga: pole inimest, pole probleemi. Huvitav, kas mina olen kellegi jaoks probleem olnud?
Laupäeva õhtul flopilugejaga ja internetti ühendatud arvuti on raske leida. Kõik tuttavad on linnast ära, raamatukogud-arvutiklassid on kinni, avalikes netipunktides on „kastideta” arvutid. Mina ja Kristel sattusime üsna närvi täna selle pärast. Kristel sai ka nüüd seminaritöö kirjutamise võlusid ja valusid tunda. Ent kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Telefon karjub, tal on kõht tühi. Enne tahtis keegi vist mulle helistada, mobla tegi sellist „kohe-hakkan-helisema” häält. Ei helisenud. Kahjuks. Õnneks, kui Aadu jälle helistada tahtis. Reedel suutis ta mu juba üsna närvi ajada. Nüüdsest ma blokin tema kõnesid. Ei jaksa enam ta vana semu olla. Muide, sel kuul olen juba saatnud nii palju sõnumeid nagu tavaliselt kahe-kolme kuuga. Minust on usin smsija saamas.
Valged ööd on liiga valged, et magama minna. Isegi, kui hallid pilvepaanid taeva on katnud. Ometi on uni parem kui varem. Hommikused veidrad poolunenäod veidi häirivad (viimases pahandasin L.-i nii, et tüli polnud kaugel), samuti hiline ärkamine, aga peamine on see, et ma magan sügvasti. Uni on heam.
Poolunenägu
Enne ärkamist näen vahel poolunenägusid. Täna hommikul ka.
Sõitsin taksoga Tema juurde. Narva mäel jäi takso foori taha või ummikusse toppama. Taksomeeter jooksis, aeg samuti. Otsustasin jala edasi minna, kuna Tema juurde oli sealt vähe maad minna. Hakkasin väljuma, kui meenus, et arve tuleb ka maksta. Taksojuht ütles summaks 62 krooni, kuid mul oli ainult 45 krooni. Mis siis, et rahakotist võtsin välja ühe koidula ja ühe tammsaare, kokku andsid need ikkagi 45 krooni. Pabistasin, mis nüüd küll saab.
Õnneks oli nooremapoolne meestaksojuht mõistev ja pakkus, et sõidame mõne sularahaautomaadi juurde, et ma saaks raha välja võtta ning puudujäägi ära maksta. Teadsin, et mul pole arve peal piisavalt raha, aga taksojuhile öelda ei julgenud. Järsku sõitsime pealinna meenutaval tänaval, suurte majade tuled õhtuhämaruses põlemas. Taksojuht jutustas midagi ja mina mõtlesin, mis ma küll teen. Olime väga kaugele sõitnud minu soovitud sihtkohast. Ei saanud nagu midagi.
Järgmisel hetkel olime uuesti Narva mäel ummikus, mina hädas maksmata arvega. Palusin edasi sõita, lootes, et mu ootamatu ukse taha ilmumine ja palve natuke raha laenata Teda ära ei ehmata. Ma pole enam kindel, kas ma sain taksoga Tema maja ette, kas Ta ootas ukse peal ja maksis nurisemata mu arve või leppis taksojuht 45 krooniga ja kõndisin viimased sajad meetrid Tema majani. Aga miks ma üldse Tema juurde läksin?
Unes blogijad
Täna nägin unes, et kursaõde R. näitas mulle arvutist mingisugust videoklippi. Ütles veel, et saan sellest oma blogis kirjutada. Video sisu enam ei mäleta, midagi jaburat ja kahe käega peast kinni haarama panevat oli. Vaatasime klipi ära. Imesatsin, kuidas R. teab, et ma blogin. Aga selgus, et ta teab ja isegi loeb. Heakene küll. Sissekannet selle video kohta ma kirjutama ei hakanud, jäin niisama veel R.-ga lobisema arvutiklassi või kus iganes me olime. R. istus arvuti taha, tegi neti lahti ja… avas oma blogi. Tuli välja, minu suureks üllatuseks, et ka tema peab blogi. Oli selline heleda tausta, helesinise ja heleoranži päisega leht. Päris kena. Lobisesime veel R.-ga ja siis kirjutas ta ise postituse tolle kummalise videoklipi kohta.
Kas R. ka tegelikult teab, et ma blogin, ja ka ise blogi peab? Ma arvan, et mitte.
Päike kütab läbi akna parema poole kuumaks, tekitab unisust ja head meelt, et taevas pole lumepilvedest hall. Natuke kevadet on õhus. Seda natukest on ainult päikese käes, sest varjulises kohas vilistab vaid jahe tuul, meenutades talve jätkuvat kohalolu. Aias on lumi põlvini, seega esimesi lumikellukesi on täiesti mõttetu otsima minna.
Juhendajaga jõudsime järeldusele, et ANOVA tulemust ei anna ning töösse läheb sisse ikka minu esialgne PCA. Tore lugu küll. Vähemalt on see saaga lõpule jõudmas. Tähtaeg on 20. mai ja kaitsmised 1.-2. juuni. Kaks kuud ja ma saan baca kätte.
Ootan ja kardan kevadväsimust. Haiguse ajal magasin palju, aga uned pole ikka täis magatud. Täna nägin endist kooli unes. Jooksin kooli staadionil ja unustasin pärast kekaõpsile öelda, et ma jooksmas käisin. Koridorid olid käratsevaid õpilasi täis. Ootasin kedagi vana kunstiõpetuse klassi juures. Mul oli käes ajakiri, kus oli juttu Phil Collinsist. Kuskilt kostis üks tema lauludest, mida ma tasakesi kaasa laulsin. Silitasin heldimusega Collinsi pilti ajakirjas. Mäletan veel, et jooksin korduvalt kolmanda ja teise korruse vahet. Põhjus ei meenu. Midagi ma seal asjatasin. Ma pole viis aastat oma koolimajas käinud.
Haa, otsustasin end viimase aja Eesti muusikaga kurssi viia. Laenasin rampsist selle tarvis Ursula plaadi. Kui õde S. kuulis, mis plaati ma kuulama kavatsen hakata, kukkus ta protestima. Kunagi mainis ta midagi “Tifferi” kohta, et närvidele käib või nii. Mingi kala tal selle looga. Aga ma kuulan Ursulat ikkagi. Ja muid kah.
On seda vaja? Pealkirja, ma mõtlen.
“Taas üks päev murtud maailmas,” vastas Max küsimusel, kuidas tal läheb. Ma võiksin üsna samamoodi vastata, sest midagi pole paremaks läinud. Ega ka halvemaks. Kõik on sama ja muutumatu nagu ikka. Ikka b-töö, ikka 12-tunnine uni, ikka mõttetud mõtted, ikka sama maja, ikka samad inimesed… Kõik on sama, mis eile ja aasta tagasi. Kohati on tunne, et aeg ei liigu edasi, vaid ringiratast. Aga mina tahan välja sellest rattast, maha sellelt karusellilt. Tahan oma ratast, oma karuselli. Oma aega. Massist on raske välja rabeleda.
Just juhtus rõõm. Rõõm, mis pisara silma toob. Väike tähtsusetu rõõm. Et ikkagi… et ikkagi Ta hoolib mingil kummalisel moel. Või on lihtsalt viisakas? Ei tea. Las ma mõtlen, et hoolib. Nii on ju hea. Minul on hea, kuigi haiget võin jälle saada. Eks nii see võibki minna, lugematuid kordi. Saan haiget, mõranen, purunen kildudeks, killud hõõrutakse puruks. Nad ütlevad, et aeg parandab haavad. Jah, aeg teeb seda. Aga keegi ei öelnud mulle, et see aeg on aastates. Ehk mitte kõigil, kuid minu puhul küll. Või kraabin ise haavu lahti, nii et nad ei parane? Armid jäävad alati.
Hoopis tema on mu lemmik praegu.
Hm?
Miks mul oli hommikul tunne, nagu oleksin öö otsa aerutanud? (Rinnalihased olid valusad.)
Miks unes küsiti mu käest, mitu sentimeetrit on keskmise angerja läbimõõt? (Puiklesin vastamisest kõrvale, aga pakkusin kahtlevalt vastuseks 5 cm.)
Kaua ma kavatsen kuuseoksi vaasis hoida? (Ilmselt sünnipäevani, siis on lillede jaoks vaasi vaja.)
Miks ma laupäeva öösel kella kolmeni igasugust kräppi kirjutasin? Magada ei oska vä? (Tuhin tuli peale. Kehva une periood jälle.)
Tühi(ne)
Kellad tiksuvad. Iga kell omas rütmis, oma kõlaga. Sekundite kakofoonia.
Kraan tilgub. Pots!-pots!-pots! maanduvad veepiisad kraanikausis.
Mul ei tule und. Aeg on öö, kolmas tund saab varsti täis.
Keset tänavat, keset sõiduteed koju kõndides üritasin üksikut lumehelvest püüda. Ebaõnnestunult. Neid oleks justkui puistatud, hõredalt ja näpuotsatäis. Lund, lund on vaja.
„Veel jäänud mõned read…” laulab Liisi Koikson. Ilusasti laulab ilusaid sõnu. Tekitab tahtmise kirju kirjutada. Vedada paberile siniseid jälgi, mis Sinu, Tema ja Teised naeratama panevad. Minu ka. Võib olla läbi pisara, ent siiski.
Möödunud tunnid
Kesköö paiku heidan voodisse. Tunnen, et keha on väsinud, vajab und. Ent juba nädalaid kordub sama stsenaarium: laen ulmmõtetega hüpoteetilise relva, surun selle oimukohale ja päästan laengu valla. Järgneb tundidepikkune agoonia, püüd peatada olematute, toimumata sündmuste piltide jada oma peas. Pinged kammitsevad mu keha ja vaimu, vähkren rahutult küljelt küljele. Toas on palav ja lämbe. Kellalöögid annavad märku pooltundide möödumisest. Peagi kuulen kolmanda öötunni täitumist. Ainus soov on uinuda. Kõige õnnelikumad tunnid ongi need, mil ma ei taju ümbritsevat maailma, mil ma mitte millestki midagi ei tea. Tunnid, mil olen unes. Lõpuks annab kurnatud aju alla, juhuslik REM-faas haarab mu endasse. Tundmatu Miski armust magan kuni keskpäevani, et taas alustada päeva, mille õhtul ma ei uinu.
Veetsin kaks päeva toas referaati kirjutades. Istusin oma tagumiku lamedaks. Järgnevad kolm ja pool nädalat mööduvad samuti arvuti taga istudes ja kirjutades. B-töö, you know. Kuigi juhendaja arvab, et ma kevadel kaitsen. Ma tahan nüüd, talve hakul. Aga ma ei ütle talle enne, kui midagi on tehtud.
Maarja laulab:
Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki,
kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki.
Kui palju anda ja võtta võib õhtu,
ei suuda näha ma veel me lool lõppu,
kuid ometi…
Homme oleme nii kui poleks meid olnudki.
Seisan akna all ja vaatan kollaseks värvunud kaselatvu tuules tasakesi kiikumas. Ah, võib olla nad ei kiikunud kah. Ma lihtsalt vaatasin aknast välja. Ja meenusid need ja teised sündmused. Kõik oleks just kui kaua aega tagasi toimunud, kuid tegelikult mitte. Kõik on lihtsalt mu aju kolikambrisse surutud, kuid aeg-ajalt leian end seal tuhnimas. Aga kõik, mis on kolikambris, ongi vaid meenutamiseks. Mitte kasutamiseks. raputan pead, naeratan ja lähen eluga edasi. Sada ja üks tegemist on teha, käimist käia ja juttu rääkida.
TÜ raamatukogus näginn silmanurgast Andrise teisikut, ainult et õlgadeni juuksed olid sel poisil. Ja toda meeletult pikkade rastapatsidega geeniuspoissi ka.
Kaks päeva, mil ma kodust väljas pole käinud, tundub korraga meeletult pikk aeg. Ma ei tea midagi oma sõpradest ega kaheksas toimuvast. Vahepeal on välikohvikud kokku korjatud. Tänavaid katab kollaste lehtede märg ja libe mass, kohati lumevaalud. Aga kus mina olin? Esimene lumi läks minust mööda.