Aitäh heade sõnade eest! .)

Täna on parem. Ostsin eile apteegist palderjanijuure teed ning tegin pool tassi. Mõjus rahustavalt ning pisut uimaseks tegi ka. Uni väga ruttu ei tulnud (ju mõtlesin liialt palju), aga vähemalt olin rahulik. Sain pisut paremini magada küll kui üleeile.

Ants, täna proovin varianti “öö otsa meeldivalt üleval”, sest täna on seltskond ja koht ja jutud ootamas. Vaatan, kas ma tõesti olen unetu ja kui kaua ma suudan ärkvel olla. Asukoha vahetus oleks muidugi parim, aga see on suur ja omaette teema.
Raamatut olen pea iga õhtu lugenud. Vähemalt kasutan magamata aega kuidagi sisukalt, eks? Telekat ei ole suurt vaadanud ega vaadata saanud, sealt ei tule ka midagi meelepärast.

Evä, melissitee maitseb mulle. Kahjuks aias ei kasva enam, aga kui kuskil silma jääb, siis nopin kaasa või midagi. :)

Anni, proovi ka mõnda uneteed. Palderjanitee ei maitse kõige paremini, aga kui mett sisse panna ja siis juua, mõjub hästi. Vähemalt on millegi toimesse uskuda, kui muudmoodi ei saa.

Raske hetk on ära olnud, varsti saab parem.

Ma ei saa magada! Teist nädalat sama jama: und ei ole ega tule ja ma ei suuda end välja magada. Eile läks asi üle normaalsuse piiri.

Läksin kella 23 ajal voodisse, kuid und ei tulnud. Ei aidanud seegi, et võtsin teki ja padja ning kolisin diivanile ja tegin akna lahti, et värkset õhku saada. Need kuradima kellad ei jäänud vait! Kellad tiksusid igal pool. Oleksin tahtnud nad vastu seina puruks visata. Nagu oleks keegi üritanud mind hulluks ajada selle tiksumisega. Tassitäis piima ei toonud leevendust ega und. Muutusin järjest ärritunumaks. Istusin diivanil ja nutsin vaikselt. Ma tahan ju magada, aga MA EI SAA!

Köögikell annab endast iga poole tunni tagant märku. Sunniviisiline kulg ajas, mis ei anna võimalust kellaaega ignoreerida ega jätta tähele panemata, kaua juba üleval oldud. Värdjad kellad, raisk!

Ma ei tahtnud mõelda, ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt. Ikkagi… Mõtlesin lõppudest ja lõpetamistest. Mõtlesin, et lõpetan blogimise. Mõtlesin, et kustutan kõikvõimalikud kontod, mis erinevates portaalides olemas. Mõtlesin, et kustutan meiliaadressid ja lõpetan MSNi kasutamise. Mõtlesin, et kaotan ennast virtuaalsest keskkonnast nii palju kui võimalik.

Siis otsustasin lambaid lugeda. Aeglaselt, iga numbrit korralikult välja öeldes (tegelikult küll mõttes öeldes). Üritasin vaid numbritele keskenduda, kuid muud mõtted leidsid ikka tühikuid, kuhu end pressida. Umbes 120 juures läks lugemine sassi, loobusin. Pea oli väsinud ja uimane. Lebasin silmad kinni teki all ja ootasin und.

Olin hommikuni pooleldi unes ja pooleldi ärkvel. Need mõned lühikesed tunnid, mil ma vist magan, ei ole head unetunnid. Ma ärkan ennelõunal, padjanägu peas, pea uimane ja tunne surutud.

Täna tunnen, et võiksin iga kõvemini või kurjema öeldud sõna peale nutma puhkeda. Desorienteeritus: ma ei tea, kuhu minna või mida teha või mida mõelda. Mul kulus kaks tundi ja natukene peale, et end pesta ja valida riided ja riidesse panna. Mitte seepärast, et oleksin end üles löönud. Ei. Et üldse midagigi teha, kulub mul tohutult aega. Sest vahepeal ma lihtsalt istun või seisan apaatselt, vahin enda ette maha või kuulan raadiot või vaatan aknast, milline ilm on. Ma olen täna laiali. Pluss kerge peavalu.

Silja soovitas uneteed juua. Pärast astun apteegist läbi ja uurin, mida nad pakuvad.