Hästi tore ja kasulik oleks, kui mu pea täna hiljemalt keskööl patja puudutab. Liiga palju öid liiga hilise uinumise ja vähese unega on selja taga. Ei mõista magada, ei mõista. Ikka vaja ju midagi muud teha või mõelda või und näha…

Mina ei tea ega saa aru, kas kellakeeramine mind kuidagi mõjutab. Talve- ja suveajale üleminek toimub alati ööl vastu pühapäeva ning ma magan pühapäevadel nii kaua, kuni und jagub. Seega pole eriti oluline, mis kell ärkan. Isegi kui järgmisel päeval on keerulisem ärgata, on see sageli lihtsamalt seletatav mingi muu asjaoluga seoses.

Seekord olin kellakeeramise öö täiesti ärkvel. Öö oli tunnikese jagu lühem, kuigi aru sellest ei saanud (vt ka eelmine postitus). Magasin poole päevani (pärastlõuanani) ja päev oli nagu päev ikka.

Veider oli see, et täna kiskusid silmad lahti juba enne kella 7. Arvasin, et kell on 8 saamas, sest selleks ajaks olin äratuse pannud. Imestus oli suur, kui ilusalt punaselt seinakellalt lugesin välja, et kell alles tunnikese võrra vähem. Jee, veel sai magada! Tavaliselt ma iseenesest nii vara ei ärka. Kell 8 õnnestus end äratuse peale ikka üles ajada, et ühistu esimees ja termopildistaja vastu võtta.

Hommik oli karge ja päikseline.

Täna ärkasin iseeneslikult kella 8 ajal. Mis on ju tore, arvesse võttes fakte, et magama läksin umbes kell 2 ja täna on esmaspäev.

Tore polnud põhjus, miks ma ärkasin ja enam viimase minutini magada ei julenud. See oli unenägu. Olin koos ühe mehega lodjasarnase laeva pardal. Mees hoidis mind kinni ja üritas mind teelusikaga (!) pussitada ning mu südame välja koukida. Öäk! Õnneks ma jäin ellu, kuid vastik tunne on siiani sees.

Õudusunenäod ei ole toredad, isegi kui neid haruharva näeb.

Ülestõusmispühade 1. püha puhul ei tahtnud minu kehakene sugugi üles tõusta. Abi polnud ka mobiiltelefoni äratusest. Igal juhul puudub mul mälestus, et ma seda hommikul kell 9 kuulnud oleksin. Nii ma siis tõusingi üles alles kell 14.35. Selle nädalavahetuse ja ka muidu pika aja peale uus rekord.

Kuidas vähemalt-umbes 10-tunniste ööde peale esmaspäeval kella 8 ajal ärgata? Ma veel ei tea, kuid loodan parimat. Kusjuures, hiliste ärkamiste põhjus pole olnud poole ööni pidutsemine või midagi muud säärast. Lihtsalt olengi kaua maganud. Loomulikust intelligentsist. Ja magada mulle meeldib. Kuigi mitte nii kaua, et keha kange, näos on padjamuster ja pea valutab. Sedagi juhtunud.

Huvitav vastuolu: mulle meeldib magada, eriti just hommikuti, teisalt oleks ju nii mõnus ärgata kell 7 ning enne tööle minekut juba sada pluss kümme asja ära teha. Reaalsus kipub siiski olema esimene versioon: magan viimase minutini, kiirelt pestud-riidesse ja tööle. Ei korralikku hommikusööki ega Terevisooni ega midagi. Kui Naabripoisiga veel koos elasin, olid hommikused ärkamised lihtsamad, sest tema juba askeldas ja no kuidas sa siis veel edasi magad? Või kui käiakse ukse taga sind äratamas naljakat häält tehes?

Hiliste magamaminekute ja ärkamiste põhjuseks loen ise veel seinakella puudumist. Kuna kellaaeg pole pidevalt silme ees, siis ajataju on teine. Käekellalt, mobiiltelefonilt või arvutiekraanilt kellaaega vaadata on tülikam, sest selleks peab lisaliigutuse tegema ja samuti pole ükski neist mul pidevalt silme ees. Nii et korralik seinakell või veel parem – suur äratuskell kuluks ära. Või lausa kellraadio, mis ärataks mitte vastiku pininaga, vaid hakkaks äratuseks mõnd raadiojaama mängima.

Ideepoolest: kui kellelgi on mõni nimetatud kelladest üle, siis ma pakuks sellele uut kodu.

Viimasel ajal kimbutab mind uneprobleem. Eks see pingeline puhkus mängib oma osa. Puhkus küll, aga ikkagi tegelen kooli- ja tööasjadega ning järgmiste päevade jooksul vahetan veel elukohta ka. Paras muutuste pillerkaar.

Nii ma ei uinugi enne sügavat ööd ja venitan oma une poolvägivaldselt allalõunani*. Eile olin küll väsinud ja silmad vajusid pooleldi kinni, ent voodisse vajudes ei jäänud ikkagi magama, sest kuskilt kostus jutukõminat ja ma ei suutnud seda ignoreerida. Ah, küllap see uni ka ükskord tuleb, kui vahekohast välja saan.

* Ole lahke, Gjerninger :)