Igapäevased tegemised ja mõtted.
Täna on vaja üks tööülesanne lõpetada. Siis saan ma rahuliku südamega puhkust alustada. Mõnusalt ja luksuslikult.
Tegelikult magaks hea meelega. Selle nädala unetud ööd ning eilne Tallinnas käik (merepäevad) ja hiline koju jõudmine annavad tunda. Laseks vihmal vaikselt sabistada ja tukuks õndsalt.
Njah, ega mul suurt muud polegi öelda.
Alates tänasest ei ole ma enam õpetaja. Olen nüüdsest täiskohaga spetsialist kuue samba taga.
Õpetaja kutset ei ole minult võetud, kuid õpetajana ma enam ametis pole. See oli praegu minu valik, pika ja vaevalise protsessi tulemus. Kuus aastat oli piisav, et ära näha selle töö rõõmud ja mured, plussid ja miinused nii töö kui minu enda seisukohast. Millalgi ehk naasen sellesse ametisse, kuid loodetavasti sisemisest soovist, mitte sundolukorra tõttu.
Tänavune suvi on esimene alates 1990. aastast, mil mul pole pikka suvepuhkust. Olen sellega nii harjunud, et “korralike” inimeste 28 päeva puhkust tundub häbematult vähe. Umbes pool sellest ajast on mul juba kavandatud. On see hea või halb? Õilsaks logelemiseks ja usinaks suurkoristuseks peaks ka ju aega võtma.
Igal juhul on töölt lahkumine kummalises udus möödunud, kuigi ma ise soovisin seda. Eks vaatan, mis edasi.
Laupäeval, 30. juunil toimus Tartus laulupidu. Üristue õige nimi oli Popkooripidu ning seal laulsid tuntud eestikeelseid laule laste- ja noortekoorid ning tuntud solistid. Minu meelest peakski üks korralik laulupidu just selline olema. Lauldakse laule, mida kõik teavad ja suudavad kaasa laulda. Muidugi, eilsel peol jäi siiski üks oluline komponent puudulikuks. Eestlane on paraku igav rahvas. Nad ei julge kaasa elada. Istuvad, vahivad ja kuulavad. Ideaalsel peol oleks kogu see mass kaasa elanud lauldes ja tantsides. Lava ees oli ruumi küll. Siis oleks korralik pidu olnud.
Esmaspäeval näen, kuidas lätlased Bryan Adamsi kontserdil kaasa oskavad elada. Mina küll kavatsen end vabalt tunda, kaasa laulda ja tantsida. Muidu oleks ju igav. Vaguralt muusikat kuulata võib kodus tugitoolis istudes ka.
Ostsin kahe euro eest kilo maasikaid, selliseid närtsinud ilmega. Mis siis. Õhtusöögiks sobivad küll. Jah, kavatsen ise kõik ära süüa, sest kedagi pole ju siin, et jagada.
Vaatasin need jalgpallurid ka üle. Minu meelest täitsa tavalised välismaa mehed. Lihtsalt teevad palju sporti. Nii et jätkuvalt see mäng ei avalda mulle muljet. Piisaks ju ainult penaltite löömisest?
Maasikas, mmm…
Tööhooaeg on läbi! Nüüd saab… vaikselt põhitööd igapäevaselt edasi nokitseda :P
Ühes töökohas esitasin lõpuks lahkumissoovi. Tuleb ainult ametlikult vormistada ja asjad korda ajada. Vähemalt on endal hea ja rahulik tunne.
Tervis on külmast-märjast kevadest ja pingelangusest veidi kannatada saanud, kuid sellest saab jagu.
Kõik mu unustamised ja tegematajätmised ja muu selline on olnud täiesti põhjendatud. Mingist hetkest alates ei suudagi enam adekvaatselt tegutseda, sest on lihtsalt vaja aeg täiesti maha võtta. Nii et loodetavasti saan veidi hinge tõmmata ja siis jälle tubli olla.
Kevad!
Hetkel ahvatleb mind idee helistada ühte töökohta ja teatada, et hommikuse vihmase retke järel olen “haigeks jäänud” ning ära jätta õhtune tund. Parema meelega keeraks end teki sisse, jooks veel sooja kakaod, kuulaks Dramamamat ja loeks. Näiteks mõnda neist raamatutest, mille selle aasta jooksul soetanud olen või siis neid naisteajakirju, mille õde kunagi tõi (ringlus, noh). Õues on nii märg ja ma juba sain korra märjaks, nii et ei meelita miski mind õue.
Homse päeva jätaks ka vahele. Reede võib tulla, kui ilm ilus on. Ja siis on juuni (=õppeaasta läbi)! Aga noh, peab vastu pidama. Koera saba ja muu selline värk.
Kui see [tsenseeritud] kohusetunne mind ei takistaks, siis istuksin järgmise täistunni bussi peale, sõidaks ühte teise linna, sööks kohvikus maitsva lõunaeine, jalutaks mere ääres ja õhtul läheks kontserdile.
Tööst on ametilikult kõrini saanud, kopp ees, siiber, tüdimus ja väsimus. Ainult et tähtajad, kokkulepped ja muu selline jama ei hooli sellest, et mina tahan juba varvast mitte liigutada. Ega mõelda näiteks sellele, et neljapäeval pean Valgas kolm (!) tundi bussi ootama pärast 1,5-tunnise koolituse läbiviimist.
Muidu on kõik kenasti. Ilm on ilus, mu kõige lemmikum aeg on käes ja tuju on ka positiivne püsinud.
Helesinist pikka kleiti tahaks.
Oh, kuidas ma loen päevi ja tunde, et see õppeaasta läbi saaks! Täna oli ühe rühmaga kõige viimane kohtumine. Peaks lausa tähistama. Omaette muidugi. Planeeritud päevi on veel kuni 1. juunini. Siis saab veidi kergemalt hingata. Veidi sellepärast, et juunis on veel paberitööd ja mõned sõidud ees – Leedu (väga ei viitsi) ning Lääne- ja Hiiumaa (natukene viitsib). Aga-aga. Ega see rabelemine ei lõpe enne, kui ma ise ei lõpeta. Tegelikult on mul juba ammu peas mõte ühes kohas paber lauale panna. Et käiks oma sõnade järgi ning teeks üht tööd hästi ja rõõmuga, mitte ei rabeleks teiste heaks. Aga.. peaaegu on läbi, eks ju!?!
P.S. Katusekino postitas just oma FB seinale foto Mojitost. See näib nii värke ja nii ahvatlev!
Mõtlesin, et peaks midagi blogima. Umbes midagi sama jaburat, nagu Arabella külastatud kolmikmess oli. Jee, sa inspireerisid mind! :D
Tere! Mina olen Eva-Liisa. Mul on punane pea ja tukk. Ma näen välja nagu Jaapani nukk või siis 19-aastane neiu. Jaa, ainuüksi soenguvärskendusega kaotasin väljanägemises 10 aastat. 10 aastat! Äge!
Mul on palju suuri ja väikseid isiklikke probleeme, nagu välja tuleb. Tööalaselt on ka suhted jätkuvalt keerulised, kuigi lahendused on peamiselt lõpliku otsuse tegemise ja teostuse taga kinni. Muidu on tore, kevad ja puha. Mu lemmikaastaaeg on käes. Ja kui poleks probleeme, oleks igav.
Lisaks on mul kaks värskelt koristatud ja reorganiseeritud raamaturiiulit. Raamatuid on väga palju juurde tekkinud. Mänge on ka varasemaga võrreldes rohkem (oli kunagi null, nüüd viis).
Ja ma arvan, et nädalavahetusel võiks pealinna pead tuulutama, kingi otsima ja öösel muuseume külastama minna. Kuigi Tartus on ilusam kevad. Raudselt kohe on.
Hm, Sepp, millalgi võiks vist jälle pilti teha?
Tundub, et mul on umbes üle nädala raskem hetk ja/või tujutu olla. Või on tervisega kahtlane lugu. Nagu mingi emosant. Mis teha, ei oska enda eest vist piisavalt hoolitseda, kui pole vastavat tunnet.
– – –
Õhtul. Olen maailmatu kehv sõber. Lubasin nagu kinno minna, tüdrukut ostsid pileti mulle ära ja… mina väsinud loom jäin kodus magama. Ei suuda ma vastutada, ei lubadusi täita ega midagi. Iseenda suhtes ka mitte.
Nii kehva kevadet kui eelmisel ja sel aastal ei mäletagi.
Kell on juba 18. Päeva nagu polekski olnud. Eks oma osa on väga hilisel ärkamisel ja hallil, pilves ilmal ka. Hommikul ärkasin kell 9, kuulasin raadiot ja magasin edasi. Eks oma osa on ka sellel, et tekkide all on soojem kui toas. Toas on jälle ainult 17-18 kraadi. Eks oma osa on sellel, et kevad on käes, õues soojemad ilmad ja kütet on tuntavalt maha keeratud. Ainult et minul on ikka külm.
Tahaks juba suure kevadkraamimise ette võtta. Selleks oleks energiasööstu vaja. Sorteeriks kriitiliselt asju, peseks aknad jälle läbipaistvateks ja mööbeldaks natukene. Tahaks magamistuppa juba tagasi kolida. Tahaks, tahaks…
Tegelikkus on see, et järgmisel nädalal on kaks töösõitu ees ja mõlemaks on vaja valmistuda. Mitte ainult asju pakkida, vaid sisuliselt valmistuda, ettekandeid ja tegevusi ette valmistada. Aega on napilt 3 ööpäeva. Ja puhata tahaks ju ka. Jalutama minna, ilma et kuklas kõik need tahaksid ja kohustused tiksuksid. Jalutaks õhtul kinno ja unustaks end paariks tunniks väljamõeldud maailma?