Kas ma võiks magada nii kaua, kuni kevad on käes ja kõik hästi?

Küsin seda siin ja üldse teab-juba-mitmendat korda. See emotsionaalne-vaimne väsimus ning surve leida selgus ja mingi lahendus on nii… väsitav. Kas keegi võiks mulle öelda, mida teha, ja siis natukene minu eest ära teha? Vähemalt alguse?

Tervis: kurgus jätkuvalt kerge kihelus, silmad ka pisut kipitavad. Aru ei mõista, kas see kombinatsioonist külm ilm + kuiv keskkütte õhk või tõbi või stress või midagi muud või kõik kokku. Mulle ei meeldi oma tervislikus seisundis kahelda.

Aga püüaks oma aju ka positiivset nägema suunata: täna maksin arved ära ja vaatasin eelmise aasta lõpu rahaasjad üle. Käisin ka Uuskastuskeskuses, ostsin igaks juhuks ühed avaramad teksaspüksid. Poes käimisega sai samme kah.

Siin ma jälle olen – läbipõlenud. Ma nii lootsin, et oskan end paremini hoida ega põle uuesti läbi. Või noh (see vist mu käibefraasiks saanud) – oskan ilmselt natukene paremini hoida, sest sain varem aru, mis jama on, proovisin iseenda eest veidi rohkem hoolitseda. Aga kui süsteemis midagi ei muutu, siis sellest ei piisa. Nii et on vaja suuremat muutust, mis pole antud olukorras täielikult minu teha. Ma saan sellest olukorrast välja astuda. Ainult et selleks on ka tarvis veidi jõudu ja julgust – seda vist rohkemgi – koguda.

Üks päev korraga. Maga, söö, liigu. Korda, kuni hakkab parem.

Olukord on sama: ikka on väike palavik, väsimus, külmavärinad. Covidi kiirtest oli täna negatiivne. Nii et ikka ei tea, kas mingi viirus mu kätte saanud või lihtsalt stress sööb närve. Või midagi kolmandat.

Vana voodi ja madrats said täna eest ära. Vähem kola, jee. Nüüd tuleb muu kraam ka ära sorteerida.

Tunnikese tegin ka tööasju, et mitte omadega hätta jääda. Peas mõtlen tagavaraplaani üheks puhuks välja. Eks homme näeb, kas ja kuidas olukord laheneb.