Mis ma nüüd teen?!? Jagasin `Karlile´ Rates 7-d ja nüüd jäin talle vahele. Ta päris mult aru selle kohta, kuid mitte pahatahtlikult. Saatsin talle kirja vastu, tegin seal üsna otseseid vihjeid oma huvist ta vastu. Oi ma ei tea, mis sest nüüd saab! Ta võiks tegelikult laupäeval tänavareivile tulla, ehk saaks siis temaga silmast-silma kokku ja veidi maad uurida. Aga samas on see nii hea tunne, et ta reageeris! Seda ma ju tahtsin ka. Nüüd tuleb vist Licale seda asja kuidagi seletada. Ta vaeseke läheb homme mandli opile ega saa siis paar päeva rääkida. Äkki ongi siis parem talle öelda, ta ei saa siis mu peale pahandada ega muud halba öelda. Head ka ei saa öelda, juhul kui ta seda arvab. Eks näis, mis saab.
Laupäeval siis reivime! :-D

Täna on mul suhteliselt hea tuju võrreldes eelnevate päevadega. Oli ka aeg sellest madalseisust välja tulla. Äkki oli oma osa ka sellele, et David uuesti Lindaga kokku sai “Vabas miljonäris”? :-P Imelik, et suvaliste inimeste õnn võib ka minu õnn olla. Igal juhul andis kogu see lugu mulle veidi usku ja lootust juurde. Elu vist siiski võib olla happy end`iga muinasjutt. (Vt. 25.juuli 2004 sissekannet)

Üks asi, mis mu meeli veel ärevil hoiab, on Kristeli teade, et tema kallis Rikardo (nimi veidi muudetud) tunneb mu praegust meelisobjekti (ma ei tahaks tema pärisnime välja öelda, aga edaspidi nimetan teda Karl`iks). Kui Kristel tagasi Tartus on, siis saab rohkem uudiseid kuulda. Ma lausa armastan Krissut ja tema Rikardokest selle eest! :-D

Nädalalõpp kujunes siiski teisiti, kui arvasin. Läksin alles reedel Liika ja Tarvo juurde maale. Kahjuks läksid nad ise samal õhtul Mustvee kanti sellele supertoredale inimesele külla, keda ma hoopis nende juures lootsin näha. Kuid ma ei pidanud nii väga pettuma: ta helistas mulle kella 2 ja 2.30 vahel kolm korda. Ta läks oma tüdrukust lahku ning oli sel õhtul veidi joonud ja tegi unisele mulle paraja tünga. Tema sai naerda ja pärast suutsin ma ise ka selle üle naerda. Olin tegelikult meelitatud, et ta mulle helistas. See oli esimene kord, kui ta seda tegi. Loodetavasti ka mitte viimane. Jama lugu on vaid see, et ta läheb Tallinnasse tööle ja mu võimalused temaga lähemalt tuttavaks saada on väikesed. Samas: kuidas ma ütlen oma parimale sõbrannale, et ma tahan tema väga hea sõbraga semmima hakata? Mulle tundub see inimröövina mingil määral. Praeguseni pole ma Liikale ega Tarvole maininiud, et ma olen huvitatud, võib olla mõne aja pärast võtaks selle teema üles. Ma ei taha jälle kaotajaks jääda…

Olin täna ääretult tubli: hakkasin oma kursusetööd uuesti kirjutama. Seni läks kõik hästi, kuni I. MSN-i sisse logis. Temaga rääkimine halvas mu täiesti, ma tahaksin talle nii palju öelda, aga samas ei tule mitte midagi pähe. Ja enam ma ei suutnud keskenduda statistikale ega muule. Kui ma oleksin teda silmast-silma näiteks linnas kohanud, oleks mu süda vist tõesti rinnust välja hüpanud. Ta oli ja jääb mu esimeseks armastuseks ning ma ei saa sellest (õigemini temast) kunagi üle ega ümber. Kas on normaalne, et üks inimene võib veel aastate pärast selliseid tundeid tekitada nagu alguses? Seda enam, et me polnud kunagi paar, vaid suhtlesime kui semud (ent mõlemale meeldis teine)?