Category Archives: Te(e)ma

Liblikatest & hapudest viinamarjadest. Singlitest & Duublitest. Temadest.

Möödunud tunnid

Posted on by

Kesköö paiku heidan voodisse. Tunnen, et keha on väsinud, vajab und. Ent juba nädalaid kordub sama stsenaarium: laen ulmmõtetega hüpoteetilise relva, surun selle oimukohale ja päästan laengu valla. Järgneb tundidepikkune agoonia, püüd peatada olematute, toimumata sündmuste piltide jada oma peas. Pinged kammitsevad mu keha ja vaimu, vähkren rahutult küljelt küljele. Toas on palav ja lämbe. Kellalöögid annavad märku pooltundide möödumisest. Peagi kuulen kolmanda öötunni täitumist. Ainus soov on uinuda. Kõige õnnelikumad tunnid ongi need, mil ma ei taju ümbritsevat maailma, mil ma mitte millestki midagi ei tea. Tunnid, mil olen unes. Lõpuks annab kurnatud aju alla, juhuslik REM-faas haarab mu endasse. Tundmatu Miski armust magan kuni keskpäevani, et taas alustada päeva, mille õhtul ma ei uinu.

Veetsin kaks päeva toas referaati kirjutades. Istusin oma tagumiku lamedaks. Järgnevad kolm ja pool nädalat mööduvad samuti arvuti taga istudes ja kirjutades. B-töö, you know. Kuigi juhendaja arvab, et ma kevadel kaitsen. Ma tahan nüüd, talve hakul. Aga ma ei ütle talle enne, kui midagi on tehtud.

Maarja laulab:

Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki,
kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki.
Kui palju anda ja võtta võib õhtu,
ei suuda näha ma veel me lool lõppu,
kuid ometi…
Homme oleme nii kui poleks meid olnudki.

Seisan akna all ja vaatan kollaseks värvunud kaselatvu tuules tasakesi kiikumas. Ah, võib olla nad ei kiikunud kah. Ma lihtsalt vaatasin aknast välja. Ja meenusid need ja teised sündmused. Kõik oleks just kui kaua aega tagasi toimunud, kuid tegelikult mitte. Kõik on lihtsalt mu aju kolikambrisse surutud, kuid aeg-ajalt leian end seal tuhnimas. Aga kõik, mis on kolikambris, ongi vaid meenutamiseks. Mitte kasutamiseks. raputan pead, naeratan ja lähen eluga edasi. Sada ja üks tegemist on teha, käimist käia ja juttu rääkida.

TÜ raamatukogus näginn silmanurgast Andrise teisikut, ainult et õlgadeni juuksed olid sel poisil. Ja toda meeletult pikkade rastapatsidega geeniuspoissi ka.

Kaks päeva, mil ma kodust väljas pole käinud, tundub korraga meeletult pikk aeg. Ma ei tea midagi oma sõpradest ega kaheksas toimuvast. Vahepeal on välikohvikud kokku korjatud. Tänavaid katab kollaste lehtede märg ja libe mass, kohati lumevaalud. Aga kus mina olin? Esimene lumi läks minust mööda.

Envy

Posted on by

Ma lõhnan Gucci Envy järele. Hea lõhn. :)

Viimased päevad on möödunud sama virvendavalt nagu arvutiekraan praegu teeb. Ühest mõttest, tundest, arvamusest teise, kohati olen paras mõrd. Samas tundub, et olen peaaegu korras. Võib olla arvan nii, kuna ei taha mõelda selle peale eriti. Aga mis seal nii väga mõeldagi on? Ainult unustada ja edasi minna. Uut moodi edasi minna, kuigi mõnes mõttes on kõik vanaviisi. Vanaviisi. Uutmoodi.

Elu seisneb igasuguste asjade proovimises, muidu ei saa midagi teada.

Kellegi kaotus on kellegi võit. Kas ma sain omale uue parima sõbra? Pärast sellist avameelsust kipun tavaliselt end peitma, võimalikult kaugeks jääma. Seekord ehk teisiti? Areng? Evulutsioon? Midagi peab muutuma minus endas. Midagi peab muutuma…

…

Posted on by

Tulin ringiga siia, kuhu tulin. Kõndisin seda teed mööda, too õhtu tuli meelde. Grammike melanhoorsust puges südamesse. Oleksin võinud ühe inimese telefoni helisema panna, juba kaks päeva tagasi, aga ei pannud. Miks olen mina see, kes iga kord ühendust võtab? Miks mitte Tema? Kui Ta oli siin linnas, miks Ta ei võtnud minuga ühendust? Näitab see temapoolset suhtumist? Ah, tunded on nõmedad. Vahel tõesti on. Eriti laupäeva õhtul, arvatava teadmisega. Pühapäevaks on kõik möödas, aga kripeldab natuke ikka. Kuigi tean (kas ikka tean?), et tegin õigesti. Pall ei olnud seekord minu käes.

Ühtpidi

Posted on by

Ükspäev tuli tohutu igatsus. Tema järele. Et koos käest kinni kõndida, vaikselt juttu ajada, naerda Tema naljade peale. Et kuulda Tema häält, näha Tema silmi, tunda Teda hingamas. Et kallistada Teda.

Want to cut it out

Posted on by

Üks minevikuvari, üks inimene vahel ikka kipub kummitama. Lõikaks ta välja, kuid tean, et tühikute asemel peab tema olema. Käisin kaks korda sel nädalal nö tema territooriumil. Õnneks ei kohtunud. Aga kui näen teda, kas süda teeb jõnksu sisse? See pole hea. Jälle liigne mõtlemine tekitab igasuguseid jamasid ja teemasid. No more thoughts, please.

I feel good

Posted on by

James Brown – I feel good

Whoa-oa-oa! I feel good, I knew that I would, now
I feel good, I knew that I would, now
So good, so good, I got youWhoa! I feel nice, like sugar and spice
I feel nice, like sugar and spice
So nice, so nice, I got you

{ sax, two licks to bridge }

When I hold you in my arms
I know that I can’t do no wrong
and when I hold you in my arms
My love won’t do you no harm

And I feel nice, like sugar and spice
I feel nice, like sugar and spice
So nice, so nice, I got you

{ sax, two licks to bridge }

When I hold you in my arms
I know that I can’t do no wrong
And when I hold you in my arms
My love can’t do me no harm

And I feel nice, like sugar and spice
I feel nice, like sugar and spice
So nice, so nice, well I got you

Whoa! I feel good, I knew that I would, now
I feel good, I knew that I would
So good, so good, ‘cause I got you
So good, so good, ‘cause I got you
So good, so good, ‘cause I got you

Keegi sai täna kelleltki kirja :)

Hommik!

Posted on by

Täna ärkasin kohe väga vara: juba kell 6.10. Aga oli ka põhjust. Viimane pilk ja viimane kallistus enne äraminekut. Head ja veel paremad sõnad said juba eile õhtul öeldud. Edaspidi kirjutame ja joonistame. Ja asju. Külla saab ka minna mingi aja pärast. Kõik on korras :)

Hetk…

Posted on by

Miks mu telefon täna helisenud ei ole? Ikka veel… Ma ootan, võib olla õhtul siis. Või peaksin ma ise ühe telefoni helisema panema? Mida ma ütlen, kui vastu võetakse? Sõnad justkui kaoks sel hetkel mu peast. Ma tean seda. Kuigi öelda oleks nüüd palju rohkem, oi kui palju rohkem oleks nüüd rääkida. Või… kas ikka oleks? Võib olla ei lausuta enam ühtegi sõna? Ei oska midagi arvatagi… Ma ootan, ehk siiski heliseb.

Hansapäevad vol 3

Posted on by

Ma veel ei tea, mis tänasest päevast üleüldsegi saab. Aga võin öelda nii palju, et toredatest hansapäevadest on veel paremad imelised hansaööd ;)  Jah, sul võib taas tugevasti mu üle hea meel olla. Minul on sinu ja sinu ja sinu ja enda ja kõigi kallite pärast hea meel. :)

Kesköine rüütliturniir oli meeletult hea vaatemäng. Nii ilusasti, kui need vaprad rüütlid, ei ole vist keegi veel kapsasalatid lõikunud (loe: kapsapäid mõõgaga purustanud). Ja kui kenad ratsud. Ja kostüümid. Kui rongkäik pärast turniiri toome varemetest tagasi raeplatsile liikus, oli see liiga hea, et tõsi olla. Tõesti-tõesti, nagu oleks ajas tagasi läinud. Ajarännud. Muide, mungad on parimad, keda üldse võis valida! (Mõned bio-geo tegelased on nende hulgas. Nad kui loodud sellesse rolli.) Ah, minge ja vaadake ise kõike oma silmaga, kuulake oma kõrvaga, tundke oma meeltega. Hansa!