Ma ei maganud peaaegu üldse täna öösel. Ja mu juuksed on padjasoengus. See on see märja peaga magamaminek. Ja ma ei tea, mis edasi saab. Täitsa lõpp. Statistika endiselt ootab. Julgus kokku võtta ja juhendaja juurde küsima minna. Kes ei riski, see kahe nädala pärast pidu ei pane. Ma lähen siis. Hoia mulle pöialt!
Category Archives: Tudengielu
Alma materis toimuvast ehk ülikoolielust
Harmooniliselt lõpuni
Päris hea päev. Vorpisin kuus graafikut valmis, tegelesin tulemustega, saatsin kaks faili juhendajale. Pärast sain Kristeliga kokku, jalutasime bussijaamast koju, ajasime juttu ja lohutasime teineteist selle va kooli pärast.
Nüüd tõmban muusikat, mida Andris mulle lahkelt üles riputab. Riputab… nagu pesu nööri peale. Ja mina olen pätt ning virutan need sealt ära. :P Oh, nii hea! Andris on mu tänane lemmikinimene. Ta hoolitseb selle eest, et mul oleks inspireerivat muusikat kuulata. Jee!
Paistab hea lõpp tulevat nädalale. Täna veel “Gilmore`i tüdrukud” ja “Raamatupood”. Soe tee ja paar võileiba. Kui und ei tule, siis natuke raamatut, Huxley “Nood koltunud lehed”. Kena sügisõhtu :)
Nigu orav kõrgepingeliinil
Ma olen kolm päeva näinud vaeva madalsoometsade klassifikatsioone võrdleva tabeliga, tekstiga sinna juurde ja muude pisiasjadega. Mõte jookseb kogu aeg nende madalsoometsade juures kinni. Mitte sõnapoegagi ei tule. Muud osad ootavad oma järge, eriti andmete analüüs. Aega on kaks (2) nädalat. Bööö!
Ma olen miksinud omale uue playlisti (mis on suupärane eestikeelne vaste?). Ma avastasin, et omavahel sobivad hästi kokku A-HA, The Chemical Brothers, Moby ja mõned U2 lood. Nii ma nad ühte patta paningi. Üldiselt hakkab mul üle viskama see muusika, mis mul arvutis on. Pean siiski ausalt tunnistama, et kõiki lugusid pole ma kuulanudki, aga need, mida olen, neist saab juba kõrini. My Music vajab täiendust, ja ruttu (aga aega sellega tegeleda mul hetkel pole).
Homme õhtul lähen sünnipäevale. Ma loodan, et ma jõuan minna. Natuke kohvi ja kooki ja seltskonda kuluks ära. Jalutuskäik ka muidugi, kuna ma suurem osa päevast istun arvuti taga ning öösel niikuinii magan oma küljed ära. Eile läksin alles kell 3 vist magama. Lihtsalt sulle teadmiseks.
“Kahvel” oli nagu ikka – hea. Plusspunkte teenisid minu silmis uued elemendid lisaks kahvlile. Need olid kass (arvatavasti käib öösel omapead) ja ufo (mida ma lootsin üks õhtu nägevat, aga hoopis lennuk oli).
Kas sina lehvitad õhtuti punase Marsi rohelistele mehikestele? Vaata natuke taevas ringi, see suur punakas täht pole täht, vaid Marss. Ja seal elavad rohelised mehikesed. Vähemalt minu andmetel peaks sedasi olema.
Njah, nagu orav kõrgepingeliinil.
Helgem, kuid mitte selgem
Kui üks õppejõud näeb sind jälle õhtul arvutiklassis tööd tegemas ning ütleb “Jaksu sulle!”, siis taastub usk iseendasse. Et ma saan hakkama. Miks ei peakski? :D
Paberil tundub kõik teisiti. Kuidagi loogilisem, arusaadavam, loetavam. Vead ja kahtlased kohad annavad end ise välja. Märkusi ja kommentaare on lihtsam lisada. Teksti ikka tuleb, tabeleid kah. Praegu on 11 pluss midagi veel lehekülge olemas. Enam-vähem 20 lk. Teist sama palju veel ning voilà!
Märkmed minu märkmikust:Neljapäev – 21.40 Kahvel TV3s Ψ
Reede – TÜ rampsis tähtaeg. 18.15 Tasakaal
Pühapäev – 22.45 Gilmore`i tüdrukud
Tähelepanek: liiga palju shokolaadi võib südame pahaks ajada. Neutraliseerimiseks kulub ohtralt külma vett (mitte et mul kurk juba pisut punane ei oleks…).
Uued sõnad: futu-retro-rama, bacarama.
:S
Nothing to say. Ma olen täna väsinud natuke. Loodetavasti ei muutu mu pea plahvatusohtlikuks. Pean, pean, pean… kümme ja üks asja tehtud saama. Tuleb ikka täiega edasi panna, ei saa laiskusehetke lubada, ükskõik kui väsinud ka poleks. Oh neid defitsiitseid tegelasi küll! Ah, pähh, jaksu!
Edit: mitte s*ttagi pole muutunud. Kell 20.39. Hunnik Eesti Looduseid läbi vaadatud, midagi isegi leitud, mida ehk kasutada saaks. Juhendaja “rõõmustas” mind teatega, et aega on napilt ja vahetult enne kella kukkumist sõidab ta piiri taha, nii et pean “väga iseseisvalt” oma töö lõpetama. Ja kaitsma kah, kuna ta selleks ajaks vist tagasi ei jõua. Jee…
Ah-jaa, Fox käis Tartus. Saime kokku, käisime pubis söömas (huvitav, kellel küll seda raha oli? :P). Tema elu voolab kah samas sängis nagu ikka: töö ja kodu. Nüüd hakkab uuel teemal bakat kirjutama. Jamad missugused! Oh, ärme üldse mitte räägime. Meil ei ole ju eraelu. Meil pole üldse elu. Tuletage mulle vahel meelde, et ma veel hingan.
Edit 2: Daki, millal martiiniklaasi tõstame? ;) [<– jestas, ma võiks jooma minna, ainuke mõte, mis praegu naerma ajab]
Möödunud tunnid
Kesköö paiku heidan voodisse. Tunnen, et keha on väsinud, vajab und. Ent juba nädalaid kordub sama stsenaarium: laen ulmmõtetega hüpoteetilise relva, surun selle oimukohale ja päästan laengu valla. Järgneb tundidepikkune agoonia, püüd peatada olematute, toimumata sündmuste piltide jada oma peas. Pinged kammitsevad mu keha ja vaimu, vähkren rahutult küljelt küljele. Toas on palav ja lämbe. Kellalöögid annavad märku pooltundide möödumisest. Peagi kuulen kolmanda öötunni täitumist. Ainus soov on uinuda. Kõige õnnelikumad tunnid ongi need, mil ma ei taju ümbritsevat maailma, mil ma mitte millestki midagi ei tea. Tunnid, mil olen unes. Lõpuks annab kurnatud aju alla, juhuslik REM-faas haarab mu endasse. Tundmatu Miski armust magan kuni keskpäevani, et taas alustada päeva, mille õhtul ma ei uinu.
Veetsin kaks päeva toas referaati kirjutades. Istusin oma tagumiku lamedaks. Järgnevad kolm ja pool nädalat mööduvad samuti arvuti taga istudes ja kirjutades. B-töö, you know. Kuigi juhendaja arvab, et ma kevadel kaitsen. Ma tahan nüüd, talve hakul. Aga ma ei ütle talle enne, kui midagi on tehtud.
Maarja laulab:
Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki,
kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki.
Kui palju anda ja võtta võib õhtu,
ei suuda näha ma veel me lool lõppu,
kuid ometi…
Homme oleme nii kui poleks meid olnudki.
Seisan akna all ja vaatan kollaseks värvunud kaselatvu tuules tasakesi kiikumas. Ah, võib olla nad ei kiikunud kah. Ma lihtsalt vaatasin aknast välja. Ja meenusid need ja teised sündmused. Kõik oleks just kui kaua aega tagasi toimunud, kuid tegelikult mitte. Kõik on lihtsalt mu aju kolikambrisse surutud, kuid aeg-ajalt leian end seal tuhnimas. Aga kõik, mis on kolikambris, ongi vaid meenutamiseks. Mitte kasutamiseks. raputan pead, naeratan ja lähen eluga edasi. Sada ja üks tegemist on teha, käimist käia ja juttu rääkida.
TÜ raamatukogus näginn silmanurgast Andrise teisikut, ainult et õlgadeni juuksed olid sel poisil. Ja toda meeletult pikkade rastapatsidega geeniuspoissi ka.
Kaks päeva, mil ma kodust väljas pole käinud, tundub korraga meeletult pikk aeg. Ma ei tea midagi oma sõpradest ega kaheksas toimuvast. Vahepeal on välikohvikud kokku korjatud. Tänavaid katab kollaste lehtede märg ja libe mass, kohati lumevaalud. Aga kus mina olin? Esimene lumi läks minust mööda.
Otsingud
TÜ raamatukogu: umbes 1midagi tund, otsingud elektronkataloogist, tellitud 2 raamatut, riiulist haaratud 1 raamat. Kohe varsti tagasi, tellitutele järele ja ühe haaran vist riiulist veel kaasa. Vasakpoolne piiksumasin ei taha mu kaarti juba aegu lugeda, pean alati parempoolsest läbi tõmbama. Kunagi alguses oli vastupidi.
Linnaraamatukogu: umbes veerand tundi, otsing riiulitelt, laenutatud 1 raamat. Heleda peaga poiss istub valvelauas ja ütleb kõigile viisakalt “Tere!” ja “Head aega!”. Piiksumasinat pole.
Disk-o
Otsin referaadi jaoks materjali. Googeldan ja nii. Midagi sobilikku isegi leidub. Ma pole pool aastat ühtegi referaati kirjutanud. Nüüd teen sooja sellega enne b-töö kallale asumist. Päris lahe on taas lasta näppudel klaviatuuril käia ja teksti produtseerida. Seda teistmoodi teksti.
Write CD. Flopiketaste aeg on ümber. Minul isiklikult on alanud CD-RW aeg. Siiani edukalt kulgenud kõrvetamisprotsessid on võimaldanud internetiühendusega arvutitest ühenduseta arvutisse viia nii mõndagi. Seal hulgas killukesi teist.
Mul on uus lemmiklaul. Nickelback “Photograph”. Lehitse oma pildialbumit, vali mõni armas või südantsoojendav pilt välja ja pane külmkapi külge. Veel ilusam, kui raamid ja lauale või kuhugi nähtavale kohale sätid. Et möödunud hetke meenutada naerulsui. November ei tunduks siis nii kõle.
Head teile!
Kõige pingelisem tund…
… mu elus on möödas. Asi lõppes siiski minu kasuks ning võin rahulikult öelda: sooritasin füüsikaeksami hindele D. Miski muu, ei see, mida ta minult küsis, mida ma teadsin, mida ma ei teadnud, pole enam oluline. Oluline on see, et eelviimane takistus ülikooli lõpetamisel on ületatud. Nüüd on vaid 20 APne bakatöö valmis kirjutada ning kaitsta. Kõike seda tuleb teha umbes järgneva kuu-pooleteise jooksul. Rohkem pole vaja vist öelda. Saate isegi aru.
Enne pea ees kirjandusse ja statistikasse tormamist tuleb muidugi vaim välja puhata. Kus ja kuidas selgub lähitundide ja -päevade jooksul. Mine puhka sina ka oma vaevatud vaim ja keha välja ;)
Saaga jätkub…
Eksamile ma sel nädala ikkagi ei jõua. Helistasin täna õppejõule, et homseks aeg kokku leppida, kuid temal on homme nii kiire-kiire ning palus asja järgmisele nädalale edasi lükata. Vot nii palju siis minu heast kavatsusest midagi tehtud saada. :P Uuel nädalal uuele katsele. Vahepeal tuleb mul end kokku koguda ja midagi selgeks saada, eriti ülesannete koha pealt.
Täna käisin instituudis seminari kuulamas. Taimeökoloogina Havail oli teema. Huvitav oli. Seminarid on meil siin igal neljapäeval, ehk hakkaks kuulamas käima, hoiaks end erialase teabega kursis. Jobutatud on juba küll ja küll. On aeg tegusid teha ja halli ajuollust liigutada. Kui see vaid nii lihtne oleks… (Aga äkki on ka, kuid ma ei tea seda veel?)
Ent siiski – polaarööd võiksid olla. Kohe ausalt. Tunnen, et päevavalguses olen koba. Isegi pisitoimetused ei tule välja. Ikka läheb midagi nihu. Õhtul, kui teised on magma läinud ja ma üksi saan toimetada, tunnen end palju rahulikumalt, kindlamana. Aeg iseenda jaoks. Ja kuigi ma pärast keskööd väsimust tunnen, ei jää ma enne kahte-kolme magama. Ma lihtsalt tõmban end teki all kerra ja meenutan, mõtlen, unistan. Praegu on öö minu aeg. Öhtusest linnast ma mitte ei räägigi. Lummav. Millal kondama läheme sinuga? ;)