Category Archives: Tudengielu

Alma materis toimuvast ehk ülikoolielust

Ära sa tagasi tule

Posted on by

Tere! Mina olen sinu esmaspäevane peavaluhakatis. Ma esinen ka teisipäeviti, kolmapäeviti, neljapäeviti, aga vot reeded jätan vahele. Välja arvatud siis, kui sa neljapäeval kavatsed välja minna ning tarvitada kombintasiooni müra+alks. Tegelikult on mind isegi pika-pika kooli/tööpäeva korral lihtne vältida. Sa ei pea tegema muud, kui veresuhkrutaseme pidevalt normaalse hoidma. Selleks tuleb korralikult süüa, iga 3-4 tunni tagant. Lihtne, eks? Ja kõnni loengute vahel ringi, muidu jääb keha kangeks. Head nädalat!

Ajee, kuidas võtab.

Tagasi sammaste vahel

Posted on by

Ma ootasin seda kuumadel suvepäevadel, mil üksi pingil istudes jalgu kõlgutasin. Nüüd siis on käes.

Teistmoodi, kui mäletasin. Rahvast on palju ja igal pool. Uued ja vanad, rebased ja kraadilised. Treppidel, koridorides, audikates. Tuttavaid nägusid on vähe. Kurvastavalt vähe. Mõned kraadised tegelased, keda niikuinii teatakse. Ei rohkem.

Panganäitsikud, kes reklaami- ja laenuohvreid jahivad, peavad mind rebaseks. Algajaks tudengiks. Aga kuidas sa saadki vahet teha? Siiski – ma tean juba, kuhu minna. Kas nad siis ei märka seda mu olekust, et ma tunnen end selles pikas hoones kui kala vees? Kuues aasta ju ikkagi… Nii ma põiklen kõrvale ja keeldun viisakalt.

Van 46 suur audikas on uue kuue saanud. Juba mõnda aega tagasi, aga ma alles eile nägin. Helerohelistes toonides seinad ja pingid (jah, ikka needsamad puust pingid), uus põrand, valgus ja erksus, uus tehnika. Vau! Oot, kus on vana audika hõng? Küll ta värvikihtide vahelt tagasi imbub. Sealt kõik algas eelminegi kord, algas ka seekord. Esimese korra audikas.

Tere ülikool.

Tulevane õps

Posted on by

“Sügisel siis tulete õppima,” ütles habemega onu komisjonist ning oligi kõik. Olen tagasi sammaste vahel! Esialgu mitteamtelikult, aga ma olen tagasi. Bioloogiaõpetaja erialal seekord. Mõtlen, kas ongi mõtet magistrivestlusele minna, mis poole tunni pärast toimub. Proovin ikka, saab mis saab. Jee!

Hiljem, kell 12.40.

Magistri vestlus kestis 5 minutit ja peamiselt uuris üks onu kahest,mida ma uuriks ja kuidas ma uuriks ja sedasi. Päh! Lootust pole, aga mis sellest. Polegi vaja. Sest sügisest ootavad mind niikuinii audikad ja kontsud ja muu värk.

Posted on by

Pühapäeval oli Pierre`i šokolaadikohvik ja Gaudeamus koos poolvennaga. Kohvik oli suurepärane! Laulu- ja tantsupidu (minu esimene!) oli ka väga vahva. Meeldiv viis nädalat vahetada.

Tead mis? Ma mõtlesin sellest pikemalt kirjutada, aga ei viitsi. Vabandust.

—— 

Seda et… Viisin täna avalduse ära. Juba enne peahoonesse sisenemist kargas ligi ülientusiastlik neiu ja pakkus mingit kaarti. Sees samamoodi. Vastasin viisakalt, et pole vaja. Kui paberid viidud, astus ligi noormees ja päris, kas saab aidata. Naeratades vastasin: “Ei, ei saa. Kõik on korras.” Oh neid agaraid küll!

Head aega, alma mater!

Posted on by

Mul on nüüd bacalaureus scientiarum botaanika ja ökoloogia alal. Terve päev möödus ruttu. Kuigi aktusel pidi poolteist tundi istuma. Aga siiski ruttu. Enam ei mäletagi suurt midagi. Õnneks saab video pealt kõik uuesti läbi elada (ema väidab, et rektor piilus mulle dekolteesse :D), ja pilte on ka. Hea, vägagi hea päev oli. Kiidusõnade sadu ja sületäis lilli ja sõbrad ja kallistused… Kõige armsam ja ilusam maamunal. Nüüd on natuke väss ja melanhoor. Tunne… vabanemistunne… ma ei teagi, kas see on juba möödas või pole seda veel. ma jõuan veel küll ja küll tunda, mis tähendab olla mitte-tudeng. Ma olen nüüd ju.. eikeegi… Keegi… minaise… Heh, ei teagi. Hea on. Kalli.

Viimane sissekanne… bacasauruse teemal

Posted on by

B nagu bacasaurus!

Kõik läks kenasti, kuigi pabinat oli ka üksjagu. Retsensent oli ka tore, nokkima ei hakanud, komisjon samuti. Kursaõde M. tuli ka kuulama, pärast minu esinemist lasime kohe jalga. Läksime sööma, sest aega oli just parasjagu. Aga kui tagasi jõudsime, enda arust just siis, kui viimane pidi lõpetama, oli kogu asi läbi. Hea nali, jäin iseenda hinde väljakuulutamisest ilma. :D Õnneks oli sekretär veel seal, soovis mulle õnne, ulatas nartsissid ja ütles hinde ka.

Suur aitäh kõigile, kes pöialt hoidsid ja edu soovisid!

Ja veel: kuna ilm on täna nadi, siis mullijoogiga tähistamine on edasi lükatud homsele õhtule. Loodan, et siis ei saja ja õhk soojem. Et reedel kell 20 Pirogovis. We rock!

25 h pärast on asi ants

Posted on by

Kõrvus hakkas järsku kõlama A-rühma tunnuslugu. Muidugi pole ühtegi makki ega telekat läheduses, kõik on mu enda peas. Themesong for tomorrow? Käisin seal saalis just, pisike saal, palju kuulajaid ei mahuta. Hea. Kõne on, esitlus on, närv on. Küsimused saan homme kella 10 paiku. Korras nagu Norras. Ei ühtegi sõna enam. Ainult seda, et umbes pool kaheksa homme (neljapäeva) õhtul Pirogovis kahurite juures. Jook ja topsid minu poolt.

Ah, ise ka ei tea…

Posted on by

Istub arvuti taga ja nägu vajub üha rohkem mossi. Sest kaitsmiskõne pole ikka veel valmis. Sest kaitsmine ei toimu Vaga audikas, mis on tuttav koht, vaid kolmekümne kuuenda maja peeglisaalis, kus kunagi käinud pole. Seal kindlasti kajab ja on külm ja kõle. Sest ei tea, mida retsensent (halvakõlaline sõna, täiesti) arvab ja küsib ja hindeks paneb. Sest enda eest seismise närvi pole. Sest… saaks see juba otsa. Lastekaitsepäeval kell pool viis saabub ots.

Ja ka seda, et viimaseid päevi saab veel instas passida. Varsti tuleb end sellest kohast võõrutada. Ning mida üldse edasi teha… veel ei tea.

Midagi head ka? Tean seda, et nädala pärast lähen juuksurisse. Jee! Mingil ajal tervisekeskusesse ka. Tennistel on markeriga kirjutet numbrimärgid EVU. Uurima pole veel keegi tulnud, sa võid esimene olla. Pärast kaitsmist võtan 1,5 l Sovetskoje ja ootan teidki Pirogovisse tähistama. Pärast 5ndat tahan pealinna minna. Tänavu saan vist üle aastate kleidiomanikuks. Autoukse vahele jäänud sõrm paraneb, inetu sinikas murdunud küüne all rikub mu kaubanduslikku välimust veel. Kirjade kirjutamine tuleb ette võtta, uisapäisa seda teha ei saa.

Ma ei teagi. Mossitan natukene, hakkab parem.

Valmis

Posted on by

Valmis sai. 46 lehekülge pluss 13 lehekülge lisasid. Mustad kaaned (Miks krdi pärast ma heledaid ei küsinud, vaid nendega leppisin?). Aitab! Ma lähen koju ja magan igavesti. Või nii kaua, kui üles ärkan.

Aga kus see vabanemistunne on?