Category Archives: Tudengielu

Alma materis toimuvast ehk ülikoolielust

Õpetajate päev

Posted on by

Kas sina soovisid täna mõnele oma endisele õpetajale või praegusele õppejõule või tuttavale õpetajale head päeva?

Mina soovisin. Saatsin oma gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajale kirja heade soovidega aasta õpetajaks saamise puhul ja tänasin teda tehtud töö eest. Ta on väga hea õpetaja, lisaks “adopteeris” meie klass ta omale pooleldi klassijuhatajaks. Ja ka selles oli ta väga hea: jagas olulist infot, andis nõu ja soovitusi. Paljud eesti keele reeglid püsivad siiani meeles, igal juhul paremini kui saksa või vene keele omad. Mis sest, et mõningaid on aastate jooksul muudetud. Võib öelda, et tema mõju on olnud väga pikaajaline :)

Meie töökale kollektiivile tõi meie lemmikbussijuht kaks kooki ning direktor tordi nimega “Suslik”. Torti kaunistaski Suslik ehk laiskloom Sid animatsioonist “Jää-aeg”. Vabandust väga Susliku fännide ees, kuid me arutasime tükk aega, kas lõigata Suslikul esmalt silmad peast välja või teha seda viimasena. Susliku silmad jäid viimaseks maiuspalaks.

Õpilastest ei soovinud keegi mulle head päeva. Tõsi, meie ka ei tähista õpetajate päeva muud moodi kui tordi söömise ja kohvi joomisega. Tegelikult ju võiks midagi välja mõelda küll.

Kuigi ma püüan blogis tööasjadest mitte juttu teha, ei saanud ma seda teemat puutumata jätta. Meenuta mõnda oma õpetajat hea sõnaga ning tea, et nad näevad palju vaeva, et aidata sul tarkust taga nõuda :)

Kodune suvepuhkus

Posted on by

Kasvav koorem sundis  mind lõpuks ilusat suveilma ja puhkust eirama ning taas magistritöö kallale asuma. Raamatutes ja internetis tuhnimine ning sõnade ritta seadmine andis lehekülje, võib olla rohkemgi pikendust. See ei saa just perfektne töö, aga ära tuleb teha. Kaua ma ikka kannatan.

Reedel alanud hansapäevadelt ei suutnud siiski eemale jääda. See on aastaid olnud üks suve suursündmustest. Tõsi, aastaid tagasi toimunud rahvusvaheliste hansapäevade melu vastu pole hilisemad saanud. Avatseremoonia, rongkäik, väike narrus narriga, tulega mängivad mehed (ja naised ka), tantsuõhtu (ma tantsisin valssi!). Huvitav, et niisuguses rahvamassis pole üksindus alati nii üksildane tunne.

Laupäeval ja pühapäeval lämmatas Tartut kuumus. See oli piduriks mõttetööle, kuid mitte hansatamisele. Kui palju kauplejaid! Ja kui palju kaupa! Võrratuid asju, mida vaja pole, ja mida saaks prakiliselt kasutada. Lõpuks ostsin ära aastaid ihaldatu lapiteki ning linasest korseti, pluss muudki tarvilikku pudi-padi. Ja kaelamassaaži lasin ka teha. See leevendas mitu päeva kimbutanud kaelavalu väga hästi. Õhtul käisin taas Raekoja platsil tantsu keerutamas. Selliseid tantsuõhtuid võiks märksa sagedamini kesklinnas olla.

Pühapäeval läksime noorema õega Edgarit külastama. Edgar on 18-aastane ja 40-kilone tiigerpüüton. Mu õde on aastaid tema suur fänn: ta käib igal aastal Edgariga pilti tegemas. Seekord lasin ka endale sooja ja pehme mao kaelapanna ning pilti teha. Edgar, nagu meesterahvas ikka, keeras kohe saba ümber mu sääre. Inimeste reaktsioonid on seinast seina, kui nad järsku näevad, et mees võtab kohvrist välja mitmemeetrise suure mao, paneb ta nääpsukesele neiule kaela, kes temaga poseerib ja teda ninnu-nännutab :D

Õhtu lõpetasid Jan Uuspõld ja Ühendatud Ürgemehed ehk Uuspõllu monoetendus “Ürgmees” ning Tanel Padar & The Sun unplugged kontsert. Veider, et pärast seda tükki ma ei arva, et kõik mehed on s*tapead. Vähemalt mitte kogu aeg. Naised on ka ühed parajad tegelased. Äratundmist oli üksjagu, mingil määral said ka mu silmad avatud ehk sain märksa paremini aru, kuidas mehed naisi näevad.  See etendus oli peaaegu “puust ette ja puanseks” õppetund meestest ja naistest. Peaagu sellepärast, et alati on ju erandeid. Sain nii palju uut teada, et ma ei taha olla päris selline naine, nagu seal kujutati. Ja sain teada, et ma olen kohati tüüpiline naisolevus, just selle mõtlemise ja rääkimise koha pealt… Huh! Tahaks kohe midagi ette võtta, et mitte olla :P

Lõpuks nägin siis rokkari Padari ka oma silmaga (kuigi kaugelt) ära. Kahju, et rahvas kontserdi ajal lahkus või seda istudes kuulas. Rokkida oleks võinud. Suurem osa lugusid olid rahulikud, nii et ehtsat rokkimist polekski saanud just harrastada. Õnneks ajas alanud sadu rahva püsti ja lava ette hüppama, muidugi enne eelviimast lugu. Kummaline, eks? On vaja vihma, et rahvas kaasa elama panna. Igal juhul ma kavatsen nüüd järgmisele Padari & The Suni kontserdile minna.

Nii oligi. Nüüd uuesti magistama.

–

Posted on by

See on nii hirmus jube!
Väga õudne!
Pingeline pinge, muudkui kasvab.
Närviline ja rahutu.
Kripeldav ja ärevust tekitav.

Viis päeva aega töö valmis saada.

Tahaks pingemaandust, kas tead.

Olematud oleksid

Posted on by

Kui oleks oleks olemas, siis…

ma oleksin praegu TÜ aulas lõpuaktusel ja saaksin kätte oma magistridiplomi.

Aga oleks ei ole olemas ja ma ei olnud sel aastal nii tubli, et oleks lõputöö õigeks ajaks valmis saanud.

Loodetavasti on järgmisel aastal lõpuaktuse ajal ka parem ilm kui praegu. :)

Mis täht?

Posted on by

Natuke aega tagasi saabusin suuliselt eksamilt. Eksamit kui sellist ja veel suulist pole ma ikka väga ammu teinud. Viimane eksami moodi eksam oli vist kevadel.

Väike mure oli sees, kuna ma ei jõudnud hoolsalt õppida ning koha peal selgus, et ettevalmistuse ajal materjale ikkagi kasutada ei tohi. Panin siis vana rasva pealt, sest olen seda teemat põhimõtteliselt kaks korda juba baka ajal õppinud. Täitsa hästi sain hakkama :) Kõhklesin oma teadmistes, kuid püüdsin võimalikult loogiliselt mõelda ja õppejõu vihjete põhjal vastuseid leida. Tundus, et sobis.

Õppejõud ütles lõpetuseks “Väga hea” ja kirjutas paberile hinde, mida ma looooomulikult ei vaadanud. Saada aru, jah? :D Otu küll. Eks õppeinfost mingi aja pärast saan teada, kas on nurgeline või ümaram hinne.

Tuju sai igastahes parem, sest midagi läks lõpuks korda. Wupiduuu!

Mis hetkel asjad jälle ummikusse jooksma hakkasid?

Posted on by

Hommikul oli loeng. Aine läbimise tingimusi kuulasin mõru muigega.
Loengutes käimine on vabatahtlik.
Aga kohalkäimist kontrollitakse nagu gestaapos.
Puududes rohkem kui kahest loengust, tuleb sooritada lisaks hindelistele kodutöödele eksam, mida muidu teha pole vaja.
Üldine suhtumine on umbes nii: kui sa oled (erialal) töötav tudeng ja ei saa käia loengutes, siis jäta tööl käimine sinnapaika ja käi koolis.

Netis tavapäraseid asju tehes sattusin korraks ka mujale. Poriloopimise tandrile. Maailm on ikka igasuguseid täis. Mõni suudab rohkem rokka laiali loopida, kui teised eest ära hüpata. Tuleb lihtsalt ignoreerida. Kaua sa ikka jaksad.

Läksin tundi andma. Selgus, et ei saagi, sest ei saanud asju kätte. Homme siis uuesti ja paremini. Tundide ettevalmistus ja kõik muu tekitab üksjagu pingeid, aga mõnikord aitab noortega tegelemine need pinged just maha võtta. Klassi ees tuleb muu peast visata ja keskenduda hetkele. Ühtpidi väsitav, teistpidi maandav.

Homseks on vaja üks töö asi ära teha. See tähendab mõtlemist, inglise keeles kirjutamist ja ideede head esitlust. Neljapäevaks on vaja teha üks koolitöö, mis samuti tähendab ideede otsimist, kirjutamist, mõtlemist, arusaadavat väljendamist. Neljapäeval jooksen end niikuinii pooleks. Ühest loengust teise ja kolmandasse ja tundi andma ja konverentsile ja… Reedel kavatsen teha nii vähe, kui võimalik, sest pikk ja hubane õhtu on tulemas.

Kas saa kaa õpid?

Posted on by

Ei saa jätta mainimata, et akna taga on lakkamatu kajakakisa. Tõsi, nüüd on see vaibunud võrreldes selle ajaga, kui päike peaaegu (öö)raamatukogu teise otsa taha oli vajunud.
Seda ka, et kuskilt heljub aimatavat kohvilõhna. Ma olen täna juba joonud suure tassi maitsvat kohvi. Paljas mõte teisest tassitäiest, mida ma endale järjekindlalt keelan, et mitte muutuda sõltuvaks, ajab kergelt nutma. Või hiilida korrus-kaks allapoole, et meeli rahustada?