Intellektuaalne rõõm

Jippijee! Eile õhtul sõitsin viimase bussiga linnast minema, Liika juurde. Ajasime mõnusasti kella 1ni juttu, ärkasime kell 8 ja tulime Tartusse tagasi, tema tööle ja mina Intellektikale. Enne seda aga kohtusin Itimehega. Sain temalt lõpuks ometi kaua otsitud Windows XP Professionali. Installisin selle oma arvutisse ja …. rõõmustasin nagu väike laps, kui kuulsin esimest korda kõlaritest heli. Keksisin natuke toas ringi, naeratus kõrvuni. Me happy! :-D  Saan lõpuks oma arvutist muusikat kuulata ja filme vaadata. Laenasin Liika käest juba posu plaate, peagi kavatsen ka teiste tuttavate plaadikogusid puistama hakata. Rõõm missugune!

Täna käisin Intellektikal. Vaatasin füüsikasõud (täitsa õpetlik ja huvitav oli), tuiasin ikka väga kaua aega bokside vahet ja uurisin, kus midagi asjalikku on. Saagiks sain hulganisti voldikuid, lipikuid ja muid materjale (huvipakkuvad võtsin ise, teised lihtsalt topiti pihku), TÜ kleepsu ja pastaka, kolme krooni eest 50g Hea lapse shokolaadi. Tegin ka kutsesobivuse testi, mille tulemust vaadates võiksin arstiks, medõeks, psühholoogiks, nõustajaks jms õppida. Mind kustsus enda kooli õppima mitu kutsekat, paar kõrgkooli ja isegi Elva gümnaasium (hm, kas näen tõesti nii noor välja? tegelikult võib ju seda lausa komplimendina võtta ;-). Kodus vaatan kogu kraami läbi, siis selgub, kas see käik ka asja ette läks.

P.S. Ostsin neljapäeval endale mütsi. Roosa mütsi valge E tähega. Nüüd on mul Evu müts. ;-)

Valgust teilegi!

Täna algas Tartu Valguse Festival. Mõned lustakad sambarütmis lood Tünniansamblilt, seejärel tossupilvete tekitamine Raekoja platsile ning lõpuks ometi sai nautida lasershow`d ja väikest ilutulestikku. Lasershow oli äge, aga mulle meeldivad need alati. Esiteks on taustamuusika hea ja laserkiirte mäng iseenesest on vinge. Peast käis läbi mõte, et see on disko, kus ma tahaks tantsida, tõesti kohe. Ma olin vist üks vähestest, kes seda õiget laserite vaatemängu nägi: umbes 98% inimestest vahtis raekoja poole, kus laserid paiknesid, kuid tegelikult oleks pidanud vaatama teisele poole, sest kogu mäng käis majade seintel ja platsi kohal. Rumal rahvamass :-P

Nii järsku, kui tuli, nii järsku ka läks

Reedeõhtune haigusepuhang oli laupäeval ärgates möödas: palavikku polnud, enesetunne oli normaalne, midagi ei valutanud. Uni on tõesti parim rohi, sest magasin laupäeval kella 14ni. Ainult nohust pole veel lahti saanud, kolm nädalat juba nina kinni.

Õhtul käisin koos Liikaga siiski meie vana sõbra H. sünnal. Kohal olid ka moosinäod M. ja A., ülejäänud rahvas oli suht võõras. Vahetasime uudiseid, pärisime teiste moosinägude ja karvajalgade tegemiste järele, lubasime edaspidigi kokku saada ja vanu aegu meenutada. Huvitavad, lõbusad, naljakad, kurvad, ägedad mälestused on nendega seotud, need aastad olid superlahedad. Jeah, juhuslikult huviringi sattumine andis meile palju juurde. Oh kooliaeg, oh kooliaeg, kahju, et sa möödas oled… :-)

 


Täna on mu vanaemade Linda ja Hilja surma-aastapäevad. Samal päeval, kuid kolmeaastase vahega kaotasime nad. Nüüd on nad tähed öises taevas. Linnavanaemal Linda-vanal (nii me vanaemasid kutsusime) käisime pühapäeviti külas. Ta tegi meile lõunasöögi ja alati küpsetas ta mõne koogi või piruka sel päeval. Kohupiimakook, porgandipirukas, rabarberikook….. nämm-nämm! Mina jõin seal kohvi, ikka rohke piima või koorega. Mõnikord punus ta meile patse, õdedega vaatasime tema vanu fotosid ja postkaarte, tema kudus meile soojad kindad ja villased sokid. Hilja-vana oli maavanaema. Tema juures käisime suviti. Temagi vaaritas meile head ja paremat, kui kõige enam on meeles, kui jõime värsket piima ja sõime kõrvale sooja leiba, millel või hetkega sulas. Temaga käisime aiamaal kaasas, jõe ääres mängimas, kohalikus poes. Hilja-vana oli vahel tõre, kuid alati armas. Mul ja mu õdedel olid head, toredad ja kallid vanaemad. Kalli-kalli teile mõlemale! Täna ma lehvitan tähtedele…

Kas tead, mis ma tegin eelmisel nädalal? Siit saad teada

Eelmine nädal oli hea nädal, kohati lonkas, aga siiski. Teisipäeval läksin lõpuks Liikale külla. Olime kahekesi, mõnus tüdrukute olemine oli. Sain ajutiselt oma pea ka tumedamaks. Ja Itimees võttis ka meie õhtust virtuaalselt osa. Ma pole enam kurb ega pahane Ta peale. Kuigi Ta ütles, et mul on kurjami pilk, kui ma Talle kirjutan (veebikaamerast nägi, mis me tegime). Armaskarm pilk. See jäi mulle hinge. Miks ta nii ütles, kui Ta..? Aga pärast ütlesin ma Talle, et Ta endiselt mu lemmikinimene (sest on ka). Tema kostis, et sellist asja ei või enne magamaminekut öelda, muidu hakkab mõtlema ega saa und. Natuke paras Talle….

Kolmapäeval oli äratus kell 7 ja tund hiljem jõudsin koju. Siis asjad kokku ja Tallinna bussi peale. Kontsertist juba kribasin. Mina jäin igati rahule. Aga Tallinn mulle ei meeldinud. Samas – Mustamägi, kus mu onu elab, polegi nii jube. Täitsa elatav kant. Aknast paistis männitukakene ja Starmani maja. :-P Aga muidu on pealinn liiga kitsas, liiga täis ehitatud linn. Silmapiiri ega avarust ei ole seal. Mul hakkas pea ringi käima, ma ei tundnud end seal hästi. Tartu on ikka kõige minulikum linn. Reedel tulin tagasi ja tundsin kergendust oma linnas kõndides. Siin on kõik oma.

Laupäeval käisin kahe kursaõega Club Tallinnas. Nad käisid nii peale, et mul muud üle ei jäänud. Muusika oli minu jaoks tavaline klubimuusika, ei midagi erilist. Tantsisime paar-kolm tundi ja tulime tulema. Ei juhtunud midagi märkimisväärset. Pühapäev möödus tuba kraamides ja õhtu Kristeli seltsis. Täna olin nii tubli, et käisin sambalaid määramas. Homme jälle ja nii iga päev sel nädalal. Ja järgmisel nädalal loengutesse… Kool algab jälle.

Tagasi tuurilt

Jõudsin reedel Tallinnast tagasi. Ei ole jõudnud teie vahepealsetest tegemisteski lugeda ega enda omadest kirjutada, aga küll saab. :-D

Kontsert oli lahe ja tasemel. Less is more. REMi mehed on väga muhedad kujud, täitsa tavalised inimesed, mitte mingid üleolevad staarid ja see mulle meeldis. Olin lava ees, just täpselt esireas ja Mike Millsi nina all. Mõnus oli vaadata, kuidas tema ja ka teised oma esinemist nautisid. Stipe vallatud puusanõksud ja väänlemised olid omal kohal. Kõik tuli loomulikult, ei mingit näitlemist ega poosetamist.

Jätkan oma juttu, kui rohkem aega arvuti taga istumiseks leian. Toimunud on nii mõndagi (minu jaoks ee… huvitavat). :-)

Üllatavalt tegus kolmapäev (vist)

Viimane “Seks ja linn” oli kurb, teistmoodi ja kohati sürr. Mingil hetkel tundsin, nagu oleksin ise Carrie. Nagu oleksin teadnud, mis tunne tal on. Illusioon, illusioon, sind vaid loon… Kuna lugu lõppes/lõppeb hästi, siis jään ka oma happy end`i ootama. Kunagi see Mr. Big ikka tuleb. ;-)

Juhhei, Ordist helistati ja teatati, et mu arvuti korras. (Hm, kobeda häälega kutt oli helistajaks :-P) XP vaja üle installida või midagi, (piraat)tarkvara vea pärast polnud heli. Nüüd siis otsigu sõbrad-tuttavad oma plaadid välja, ma tahan musa ja filme. :-P Nüüd vaja ainult mõni autoga inimene orgunnida. Käe otsas ma ei jaksa seda kasti küll ära tuua ja taksoraha ka pole.

Homme kell 14 lähen lõpuks arvestusele, saab sellest herbaariumist end lõpuks läbi näritud. Täna kordan kõik veel üle, teooriat võiks kah nagu lugeda. Muidu ajan mingit jaburat mulli õppejõule, kui küsib. Ja reedel siis juhendaja juurde neid samblaid määrama. Ei viitsi, aga peab. :-S

Täpselt nädala pärast olen ma Tallinnas, arvatavasti kusagil kesklinnas ja otsin kohta, kus soodsa hinnaga kõht täis saada. Ja õhtul hüppan, kargan, lehvitan, õõtsun, laulan, kilkan, poetan ehk rõõmupisaragi ning lasen end muusikal hellitada. Nimelt REMi kontsertile minek. Seda mul vaja ongi, ennast totaalselt välja elada. Rates kirjutas mulle üks pealinna tüdruk, kes ka kontsertile läheb ning lahedat kaaslast otsis. Leppisime kokku, et helistan talle, kui Tallinnasse lähen. Üksi oleks ju nukravõitu minna, nüüd saan ehk uue tuttava omale. Küllap paneme koos lava ees sellist möllu, et aitab. Ehk õnnestub ka mõne pildi peale jääda, mis lehte läheb. :-P Let`s get rocked!

:-D

Lõpuks ometi läks midagi ka ülihästi. Sain eile oma arvuti garantiisse viidud, käisin kursaõe ja ta poisiga kortereid vaatamas ja tantsisin õhtul, nii et nahk märg. Vennad Piirid austasid mind ja Kristelit oma külaskäiguga ja viisid meid Püssikasse. Tantsisime kogu õhtu, mõnus oli end liigutada. Hea on tantsida, kui partner oskab tantsida. :-)  Vahva, lõbus ja lahe oli. Tuju muudkui tõuseb iga päevaga, järjest paremaks läheb. Hurraa-hurraa!

Tuul tõuseb. Kas pole mõnus? :-)

Täna rõõmustasid mind kolm poissi, kes Rüütli tänaval väikest jalapalli loopisid (teate küll, need pisikesed tekstiilist pallikesed, mida jalaga lüüakse); kaks metallist skulptuurset asjandust samuti Rüütli tänaval; tuul, mis mängis mu helkuriga; Tema ka rõõmustab oma olemasoluga :-D  Täitsa ok päev.

Eilsest klubisse minekust ei saanud taas asja. Olime poolel teel, kui Anks helistas. Ta ema suri nädalavahetuse ning me läksime hoopis teda lohutama. Klubisse jõuab igal ajal, sõbrale tuleb kohe toeks olla. Kurb lugu. Anks on inimene, kelle on ääretult segane ja keeruline elu olnud. Tundub, et tal on siiani ainult halvasti läinud. Ehk hakkab nüüd ülesmäge minema. Soovin talle küll parimat.

Homme on asjalik ja tegemist täis päev. On lootust näha Jannot, Marikat ja Mari-Liisi. Oi, kuidas ma neid kahte neiut igatsen! Marika ka ütles telefonis, et on juba teiste järgi ära igatsenud. Jannot saab natuke ära kasutada: viin lõpuks ometi oma arvuti garantiisse, et heli korda saada. Tegudele! :-P

Nokk kinni, saba lahti. Saba lahti, nokk kinni.

Täna siis lõpuks saab suur plaan teoks: mina ja Kristel läheme Atlantisesse. :-P On tibid! Oh, pakun, et ma tulen sealt jälle sellise mõttega: ma ei lähe enam kunagi klubisse! No vaatab, kaua me seal vastu peame. Kui väga jube on, siis võiks CT-sse (see on täitsa ok klubi) minna, kuid Kristelile seal eriti ei meeldinud. Nokk kinni, saba lahti. Saba lahti, nokk kinni.

Eile oli Kirsteli emal sünnipäev. Viisin talle roosiõie, tema pakkus mulle salatit, särki-värki ja kaks pitsi viina läks nagu lipsti mu kõrist alla. Et nagu mida? Mina ju viina ei joo. Hämmeldus nii Kristelil kui ka mul. Pärast käisime Kristeliga Annelinna keskuses ja Eedenis. Mul oli selline kummaline huumorituju peal, eks viinast siis. Aga naljakas oli vähemalt.

Täna enam ei ole naljakas, sest tujutus on tagasi. Ja kuusk on ka Raeplatsil maha võetud, nuuks! :-(  Ja lund pole, mitte midagi ilusat ei ole enam. Sellise talve võiks vabalt talveunes veeta. Ja Liikaga ka nagu suhtlemine ei edenenud. Nad said alles eile elektri tagasi, eks tal kodus tegemist. Veiniõhtu jääb sel nädala vist ära, sisetunne ütleb nii. Pean mingi positiivse mõtte leidma vms, rikun muidu nii endal kui ka Kristelil õhtu ära. Urrima lugu küll!

Kordan tänase mapitäie taimi veel üle. Taim-taim, hakka pähe!


Kas Temaga (!) peaaegu oma suure mure jagamine on piisavalt positiivne? On küll. Kas Tema sõnad “vast leiab aega istumiseks” on piisavalt positiivsed? On küll :-) Kas daki kommentaar on piisavalt positiivne? Liigagi. :-D Suur tänu mu tuju tõstmast, meenutan su sõnu alati, kui taimi õpin. :-P

Tagasi tulevikku

Aastavahetus väga hullult ja tujutult ei möödunud. Olin koos Kristeli ja Rikardoga, nägime vähe tuttavaid ning õhtu lõppes Rikardo sõbra juures, kusjuures midagi huvitavat ei toimundki. Nii et rahulik öö oli. Ja muide daki, ma vist nägin sind Raekoja platsil (vähemalt ma arvan, et see olid sina :-). Täna vaatasin oma lemmikfilmi “Tagasi tulevikku” kahte esimest jagu, homme kolmas ka ees. Ja nüüd istun arvutis. Ei saa, näed sa, enam netita elada (või ilma blogimiseta?). Surfan veits ringi ja vaatan, millist meelelahutust Tartu pubid ja muud väljaskäimisekohad pakuvad. Tahaks ikka selle kokkutuleku juba teha, eks ju? Endiselt on teie ettepanekud ja soovid oodatud. :-)