Jõulud möödusid, tänan küsimast, üsna normaalselt. Jõululaupäeval olin põhimõtteliselt üksi, kuid õhtul enam mitte. Päeval panin küünlad põlema, kütsin ahju, keetsin kartuleid ja küpsetasin verivorsti. Sõin kõhu täis ja hakkasin telekat vaatama. “Röövlirahnu Martin” on väga hea film, Eestimaad on filmides alati niiii ilus! vaadata. Tahaks ise ka seal olla. Film oli hea nii kaua, kui elekter kadus, umbes pool kaheksa. Hetk enne seda saabusid ema ja õed maalt tagasi. Järgmised kaks ja pool tundi veetsime küünlavalgel, isegi hõõgveini soojendasime küünlatulega.  Soojaks sai küll. Käisin jalutamas ka, imelikku lund sadas, nagu nõelad, mitte helbed. Kui tagasi tuppa jõudsin, klõpsis õde lambi lülitit ja ennäe imet – elekter oli tagasi. Vaatasime “Armastus on see” ning saigi jõululaupäev otsa.

Järgmised pühad päevad möödusid üsna vaikselt ja igapäevaselt, kui ahjupraad välja arvata. Mina ikka nöhas ja köhas. Täna öösel kell 2 (või 3?) kolisin oma voodist diivanile magama, kuna liiga palav õhk ajas mu hullult köhima. Diivanil põõnasin poole kolmeni päeval. Tere tervis! Homme katsun arsti juures ära käia. Kaua ma siin kögisen?

Kingitusi ma ise pole teinudki veel, kuid see-eest sain mõned. Kursaõde kinkis mulle karbi Raffaellot, onu saatis Snickersit, emalt sain uued triibulised varvassokid, sõbranna saatis Rootsist kaardi. Elektronkaarte ja sõnumeid saabus ka natukene. Ainult jõulutunnet ennast ei saabunud. Ent tore oli ikka. :)

Veel meenus: kui ma jõululaupäeval bussiga kesklinnast koju sõitsin, andis minu ees istuv naisterahvas mulle mandariini. See oli vist kõige jõulum hetk. :)

Kolmapäeval:

Oeh! Oeh! Atsihh! Kähh-kähh! Kurk on punasem kui olema peaks, neelata on veidi valus, rääkida kähe. Nina kinni ja pisut vesine vaheldumisi. Hullu veel pole, aga kahtlane on küll. Ma loodan, et ei jää sirakile nagu Daki. Ma ei saagi. Noh, nagu haigus seda küsiks, aga ma karjun seda talle.

Rohtu on vaja, ent saan alles õhtul midagi apteegist läbi minna. Seni tuleb mahlaga läbi ajada. Ja loota või end mõtetega terveks teha.

Mmmagada tahaks! Keeraks või siiasamasse kappi end tudule. Laenaks sussitädilt lambavillase vesti tekiks peale ja kaelapadja pea alla. Pole ju külm, aga üks soe kookon oleks priima. Ja soe tee, meesai, vaikne muusika. Mitte need sadu kordi kuuldud jõulusongad Vonda Shepardi, Estini ja-jumal-teab-kelle/mille esituses. Ja kui te kunagi näete mõnda tantsivat-laulvat jõuluvanarobotit, õigemini selle laiali pillutud jäänuseriismeid, siis… võisin see olla mina.

Pidevas jõuluostlemises viibimine ja nõmedad pühadelaulud ongi põhjus, miks mul hetkel jõuludest sooja ega külma pole. Lund kah pole, talvegi pole! Mis jõulutundest siin rääkida? Pere keskel olemise pühad, headuse aeg, šalla-laa… Mida pole, seda pole. Ma ei hooligi eriti. Kui tuleb 24., siis ehk muutub mu arvamus. Kersti Kõosaar ütleb viimases Eesti Naises nii kenasti jõulude kohta: “Mulle tähendavad jõulud käsu peale õnnelik olemist, aga ma ei saa sellega hästi hakkama.” Midagi sarnast tunnen minagi. Tänavu tähendavad pühad mulle rahateenimist, pärast väljateenitud (une)puhkust ja kaotatud kilode tagasisöömist. Punkt. Heakene küll, perega (ema, õed, vanaisa, onu) koos olemist kah. Niivõrd kuivõrd.

Enne aastavahetust tahaks pidu panna (=tantsida, sõpradega välja minna, lõbusalt aega veeta, hõõgveini juua). Ning uuest aastast uue hooga, uue(ma) eluga edasi minna. Kuigi mul pole õrna aimugi, milline see uus olema peaks. Lisaks kooli lõpetamisele ja töökoha otsimisele… Kas võtta eluohjad täielikult enda kätte (mis absoluutselt viimseni võimatu) või lasta elulainetel end kanda?

Võtsin ühe ibu sisse, pea nagu vihjas eine kleine valutamisele. Paremaks pole läinud, nina ikka kinni ja kurk kähh-kähh. Süüa tahaks. Pudingust jäi väheks, mahl ei toida. Keegi võiks mulle kasvõi Hesburgerist eine tuua. Kofeiini võiks kaa. Ootan kaupa, muud pole teha. Lugeda suurt ei viitsi. Zzz… Vässa… Haigutus.

Laupäeval:

Eile õhtul panin kaupa kokku, kui ootamatult ilmus vaatevälja Setu.
Setu: “Kas ma näen sind või sinu varju?” – Evu: “Minu varju pigem. Olen haige ja läbi omadega.”

Jah, ikkagi jäin haigeks. Juba kolmandat päeva vaevlen nohu käes, kurk on natuke veel punane, kuid parem kui varem. Üldiselt on enesetunne jama. Täna oli eriti hull: tundsin, et kohe-kohe vajun kopsti! kokku. Nõrk oli olla, sees keeras, üle ihu käisid külmahood ja –värinad. Söögiisu oli kehv, ent õnneks jäi päeva jooksul söödu sisse. Neelan tablette, lutsin kurgupastille, lürbin sooja teed, üritan end haigemaks mitte mõelda, kuid mitte väga edukalt. Ja ma ikka raban tööl käia, ei saa teisiti noh. Huvitav tähelepanek: nohuga kaob vene keelest arusaamise võime, samuti ei tee vahet sõnadel kollane ja punane. Jätan klientidele vist eriti ohmu teenindaja mulje. Sõitku seenele, ma teenindan teid 24 päeva jutti hommikust õhtuni! Mitte paha pärast, aga ma ju ka kõigest inimene, haiglane pealegi. Ohverdan isegi oma jõululaupäeva, et viimased-hapupiimased saaksid veel oma kuuskedele, rõdudele, majadele, akendele tulukesi osta.

Lumi on ilus, aga olen õhtuks sedavõrd väsinud, et ei suuda rõõmu tunda ega nautida postkaardilikku pilti. Kobin bussi peale ja longin koju. Vajun kuhugi istuma, söön, vahel vaatan midagi telekast, tegelen paberimajandusega, kobin magama, et hommikul tramburaid uuesti alata. Oi, õnnelik saab olema päev, mil poole päevani magada lõõskan : )

Pühapäeval:

Suurt midagi pole muutunud. Ikka haiglane olla. Tüdinud kah. Olen ka jõululaupäeval tööl. :(