Pühapäev, 10.aprill 2005

On tänav. On pime, on õhtu. Maas lebab oranži värvi pulgakomm. Maha kukkunud või visatud. Emba-kumba. Sinna see rõõm jäigi, asfaldile. Möödub kaks rattasõitjat. Kaks jooksjat. Kaks purjakil meest. Kõnnin edasi. Valgest majast väljub neiu, talle tuleb vastu noormees. Nad seisavad lähestikku, nad on paar. Paar = kaks inimest. Teisel pool jalutab samuti üks paar, käest kinni. Järgmisest majast väljub veel üks paar. Naine on riides kui üheksakümnendate algusaastate etalon: mini-teksaseelik, T-särk, teksajakk, valged kõrge kontsaga kingad. Kaks, 2, paar. Aga…üks pulgakomm, üks mina.

Kas need mõtted jäävad mu meeltesse, enne kui väravast sisse astun; enne, kui tuppa saan; enne kui jõuan nad kirja panna? Või jäävadki nad sinna asfaldipragude vahele? Kas nad tulevad minuga kaasa või hajuvad ähmaseks mõttejäänuseks mu peas? Need õhtused mõtisklused, mis jalutades tulevad, kipuvadki olema vaid seal – tänaval pimeduses kõndides. Tihti, võib lausa öelda, et mitte kunagi ei jõua nad ka sinuni. Sinuni, kes sa oled teisel pool kuvarit, juhtmeid, bitte, juhtmeid, kuvarit. Nad on olemas – head ja pahelised, keerulised ja lihtsad, intiimsed ja kõikehaaravad, põnevad ja igavad, korduvad ja uudsed mõtted – aga nad ongi ainult seal. Kusagil seal. Kui ma leian ja suudan omale hoida, tulevad nad minuga ja võivad saada ka sulle teatavaks. Ei tohi unustada, kui väga me ka ei tahaks, kõike me nii kui nii ei saa. Las nad siis olla oma olematus olemises, kui soovivad. Tänavamõtted.

 Aitäh, sulle jri! Inspireerisid mind! Ja seekord ei kaotanud ma oma mõtteid. :-)

Mul oli mõte, millest kirjutada, aga nüüd on ta moondunud või kaotsi läinud teiste mõttetute mõtete seas. Nii palju veel mäletan, et see oli elust ja tõest. Vist meenub…

Mul tekkis küsimus, kas keerulist ja rasket elu elavad inimesed teavad elust rohkem kui need, kellele kõik lust ja lillepidu on. Kodutu Vanja versus alati kõik-on-nii-hästi :-) Rita. Kas elu hammasrataste vahele jäämine tähendab automaatselt, et sa tead, mis elu on; tead kõiki selle tahke, pisiasju ja nõkse? Kas vaikse, oma rada ajava, ent kõigega rahuloleva inimese elu pole midagi kannatajatate kõrval?

“Aga vaata, mida ma olen pidanud taluma ja üle elama…”. “Mida sina ka elust tead, sul ju kõik olemas. Ja sa pole pidanud selle nimel rabama, kõik on niisama tulnud.”

On see õiglane, et ühe inimese elu on rohkem elu kui teise oma?

Ma ise arvan, et igal inimesel oma elu ja igal inimesel oma tõde. Ongi vist mõttetu kaaluda, kelle elu on rohkem elu, kelle oma vähem. Sest igaüks elab nii, nagu elab.

Täna on tsipa parem kui eile ja see on hea. Ahju küttes jõudsin tõdemuseni, et nii kaua, kui leidub mingit tegevust, ja ma mõtlen asjalikku ja edasiviivat tegevust, siis ei tule ka masendus ega kahevahel olek nii kergelt kallale. Seega – tuleb rohkem teha. Et midagi teha, tuleb end kätte võtta ning tegutsema asuda. Lihtne, kas pole? Teoorias jah, praktikas… eks saab varsti teada. Kivi kotti mulle!

Kuukulgur ja armaskarm – sõnad, mis mu peasse kinni jäänud ega välja saa sealt. Ilusad, tähenduslikud, maagilised sõnad.  

Kuukulgur – sõidab kusagil kaugel ja kõrgel, sõidab Kuu mägede ja merede vahel, täiesti üksi. Kulgeb oma teed mööda tolmust ja külma Kuu pinda. Tundub olevat unustatud, kuid siiski on ta väga tähtis.

Armaskarm – nii ütles Tema mu pilgu kohta ja see läks mulle hinge. Võib olla olengi ma armaskarm. Kui vaja, siis lahke, sõbralik, armas. Kui vaja, siis tõsine, külm, vahest veidi karmgi. Jah, mulle öeldakse üsna palju, et olen tõsine. Küllap see tõsine ilme näibki kuri, eemaletõukav või ebasõbralik. Aga ma ei jaksa, lihtsalt ei jaksa, 24h olla sõbralik naeratus näol. Ma pole kuldsärav päike, pigem hõbedane kuu. Vaikiv, omaette, vahel täies hiilguses nähtav, vahel kadunud. Kui naeratn, siis on selleks ka põhjust. Ameerikalik keep smiling pole minu jaoks. Milleks teeselda, valetada oma tujude kohta? Muidugi, mõnikord võib oma tujudega teistele haiget teha, kuid negatiivsed emotsioonid on sama inimlikud kui positiivsed. Me ei pea koosnema vaid headest mõtetest ega tunnetest, natuke nukrust, tigedust ja jäisust on lubatud. Kuidas muidu teaksime, mis on hea ja mis halb? Pole head ilma halvata ega halba ilma heata.

NB! Minuga on kõik korras, midagi halba pole juhtunud ja tuju on hea. Lihtsalt mõtisklesin veidi. :-)

Mul oli eksam täna, sain C. Täitsa hästi arvestades seda, et ma lugesin kontsu vaid poolteist korda läbi ja ei saanud öösel jälle magada. See kodune elu on ikka päris jube. Ei saa ju normaalselt elada ega magada, kui purjutav kõnts sama katuse all elab (sest tema on ju omanik).

Eile täpselt kell 23 helistas Liika ja kutsus mind välja, sest meie vana klassiõde ja sõbranna Lilian tuli Eestisse. Ta on peaaegu kaks aastat Rootsis elanud ning minu suhtlemine temaga on väga harvaks jäänud. Peakski talle helistama ja uurima, kus ta on ja mis teeb. Eile ma ju õppisin eksamiks ega saanud minna.

Mina ei suudaks küll Eestist ära minna. Isegi Tartust mitte. Tunnen jälle tugevat tõmmet linna, eriti just Tartu poole. Tartu on Tartu, Tartu on parim. Ei tahaks isegi mitte Tartu lähedale maale kolida. Ma vajan linna: siin on inimesed, sõbrad, pubid ja kohvikud. Linnas saan ma iga kell minna poodi ja šokolaadi osta, kui isu tuleb. Ma saan iga kell minna, kuhu tahan. Maal elades peab käike ette planeerima, ei saa nii spontaanselt minna ega tulla. Aga maal on puhtam õhk, ilus loodus, vähem inimesi, rahulik, saab omaette olla, aeg ei suru peale. Jep: sa võid tüdruku linnast ära võtta, aga sa ei saa võtta linna tüdrukust. Võib olla kunagi aastate pärast saab minust rohkem maa- ja metsainimene, kui ma praegu olen? Igaks asjaks oma aeg…

Blogide lugemine on nagu raamatu lugemine. See mõte tuli mulle täna loengusse minnes pähe. Tegelased on sulle teada, kuid nende näo ja olemuse saad mingil määral ise välja mõelda. Ainult tegevuse määravad nad ise. Sina loed ja elad kaasa, vahel avaldad oma arvamust või midagi. Ja üks asi veel: sa ise oled üks selle raamatu tegelastest.

Ma tahaksin olla kass.
Istuda kuurikatusel ja uurida maailma.
Piiluksin köögiaknast, mida lõunaks sööb Sass.
Kas annab pala mullegi või jätab hoopis ilma?
Ma tahaksin olla kass,
kes kõnnib omapead, kus iganes ja millal.
Ma tahaksin olla kass,
kel kasukas must ja öös kiiskavad silmad.
Ma tahaksin olla kass,
nurrulööv ja meelas,
ja et peremeheks oleks mul Sass.
Punapäine poiss, kellele lihtsalt meeldib see kass.