Kraadilangus

Külmaks on läinud. Õues muidugi, aga siin ruumis ka, kus parasjagu viibin. Atsihh! oli enne. Rohkem ei taha aevastada. Varbad said jälle natuke märjaks, kui loikude vahel kekseldes linna tulin. Nüüd on neis külm sees. Ja kindad peab raudselt välja otsima, enam ilma ei saa. Kutse sauna homme minna kõlab praega mõnusalt, hästi soojalt kohe. Vbla lähengi kalla juurde leilitama.

Ja kalla on mu sõbranna. Viimasel ajal ta kasutab seda sõna päris palju ja mullegi jäi see külge. Kusjuures, sõbrannad kasutavad omavahel rääkides päris palju kõikvõimalikke hellitusnimesid. ma ei tea, kuidas meessoo esindajad selle peale vaatavad või sest aru saavad, kuid meie (esialgu pean silmas end ja oma sõbrannasid) jaoks on see täiesti normaalne nähtus kutsuda oma kallist sõbrannat (või üldse kallist inimest) järgmiste nimedega: tibu, kiisu, kalla, muska, tibulinnu, kallikene, tipsi, tupsu jne. Oma kallima jaoks on ka olemas kõikvõimaliku nunnud nimed, aga säästan sind nendest. :D Ma üldse lõpetan selle teema, sest asi kisub läägeks ära.

… et ma eal suureks kasu

 

 

/…/ Vahest teen muid trikke ega taha veel suureks kasvada :P /…/

Tema ei taha ka suureks kasvada. Küll lapsepõlv muutub armsaks, kui aastaid 18+ juurde hakkab tiksuma. Ütles ju Pipigi, et täiskasvanutel on vaid konnasilmad ja kommunaalmaksud. Ja kes tahaks nendega oma ülejäänud elu sisustada? Konnasilmad valmistavad piina ja kommunaalmaksud nõuavad raha, mille saamiseks peab tööl käima, mis ei lase sul tegeleda meelepäraste asjadega nagu näiteks mittemidagitegemine. Kuigi kommunaalmaksude eest saad sa monopolide ja mittemonopolide pakutavaid hüvesid ja teenuseid (sh elekter, internet, soe tuba ja vesi) kasutada ning seeläbi teatud mõnusid endale lubada, ei meelita see suureks saama. Ainult see küll mitte. On vaja veel palju-palju, mis suudaks veenda suureks kasvamise heades külgedes.

 

Sellest me ei räägi

Käes on juba sumeda suvekuu augusti teine pool. Natuke hirmutav, kuidas aeg läheb. Peagi on esimeste koolikellade aeg käes, justkui uue aasta saabumine. Aga mitte lihtsalt uue aasta, vaid valikute tegemiste, eesmärkide seadmiste, asjalikkuse aasta algus. Miks tundub just sügis ajana, mil kõik tulevikuplaanid peaks paika panema? Kui mul pole neid plaane ega eesmärke, kas olen hiljaks jäänud? Olen ma siis rumal, laisk ja lohakas oma edasise elu suhtes. Või isegi, kui mul on mingid ebamäärased plaanid olemas, ent nende täideminek ei sõltu ainult minust endast, kas olen samuti läbipõruja? Teemad, millel me ju ometigi ei räägi (Sinuga ju mitte, kokkuleppeliselt ;), sätivad end mu kukile istuma ja tasase järjepidevusega meelde tuletama, et suvi (aeg, mil on lubatud puhata ja natuke luuser olla) saab läbi ning on vaja taas tegutsema hakata. H i r m u t a v. Kooli lõpetamine, töö otsimine, lepingukohustuste täitmine… Vanad lõpud, uued algused. Miks ei võiks mõnusasti vanal lainel edasi seilata? Kohati on tunne, et kõik kaob: kursakaaslased, oskus õppida, teadmised, seltskondlikkus, kooliskäimise rõõm… Kas peabki nii olema, et mõne aja tagant lüüakse su elus jälle midagi laiali? Ning kui oskad ja suudad, õnnestub sul pehmemalt maanduda, mõned killud kokku koguda ja neid edaspidigi koos hoida. Elu nagu plahvatav puder.

Keda/mida armastatakse?

Vot see kirjutis ja ka mõned varasemad artiklid ajakirjandusest on mind viinud uuele mõttele. Ma ei usu, et see revolutsiooniline mõte on, aga minu pani mõtlema küll teistmoodi. Jutt üldiselt sellest, et eri rassidest või samast soost inimesed teineteisse armuvad. Ja osale inimestele see väga vastumeelt, nad ei saa aru sellest, kuidas sinu laps/sõber/kesiganes armastab mustanahalist või samasoolist isikut. Ma arvan, et rass ega sugu ei loe, sest armastatakse ju ikkagi teist inimest, tema isikut, omadusi jne, mitte tema sugu või rassi või rahvust. Suurt muud mul öelda pole praegu sel teemal. Põhiline saigi öeldud. :)

 

Lava Taga

Kõndisin eile õhtul, õigemini südaöö paiku bot-aiast koju. Oma linnaossa jõudes oli kõik korras, kuid ühest põiktänavast alates oli pimedus. Elektrikatkestus, nagu hiljem teada sain. Aga üleminek valgustatud tänavaosast pimedasse tänavaossa oli midagi eriti lahedat. Nagu oleks Lava Taha läinud. Selja taha jäi tuledes Lava, ees olid pikad pilkased koridorid. Või oli see hoopis Saali minek? Pime Saal, kus ei istunud ühtegi vaatajat. Ja Lavagi oli tühi. Ainult mina olin seal olnud. Lavalt Lava Taha läinud. Või Saali.

Seal, kus laternad ei põlenud, oli pimedus valgem kui seal, kus laternad põlesid. Kas pimedus üldse saab olla pimedam, kui valgus põleb? Ja kas loomulik pimedus linnas on pimedam kui maal? Kui suveöödel maal või metsas ringi liikuda, tundub öö palju valgem kui linnas. Siis, kui linnas tuled ei põle. Kas pole? Valgem pimedus, pimedam valgus… Igas kohas oma. ÖÖpimedus, öövalgus. Suveööpimedus, suveöövalgus.

Varsti hakkab tähti sadama…

 

Nagu lõputu küünlapäev

Midagi uut polegi öelda. Teist nädalat kulgeb mu elu ringil ärkamine-tööle-tööl-koju-magama. Kaks nädalat veel sama jama. Nagu lõputu küünlapäev. Täna võtsin endale vabaduse netis istuda ja teie tegemistega kurssi viia. Pärast on mõnus läbi õhtuse kesklinna koju jalutada. Kesklinnast tunnen ma küll puudust, eriti Rüütli tänavast. Tööle-koju tarjektoor mind sinna kahjuks ei vii. Kuid ega sel teel, mis mind iga päev tööle-koju viib-toob, pole ka väga viga. Armsad vanad puumajad, klantspildilikult korras või võssakasvanud aiad, vahel mõni kiisu või kutsu tänaval luusimas, tammeallee – see on kena. Tunne oma kodulinna.

Aga… kuidas on võimalik sirgeid kive ringiks laduda? Niimoodi, et kivi pikem külg on ringi servaga paralleelselt (sai vist õieti :P). Iga päev ma juurdlen selle üle, aga pihta ei saa. [Vihje: mine vaata Kuperjanovi ja Kastani tänava ristis seda ringi/ohutussaart(?).]

Ilm tegi mulle täna meelehead. Tegelikult juba eile õhtul, kui vihmasabinas koju kõndisin. Ei teinud nagu väljagi, aga hea oli. Et sadas. Ja täna oli juba märksa jahedam ning vihmalõhn tungis esimesena ninna, kui uksest välja sain. Ilusad hallid, sinised, halli- ja sinisesegused pilved kondavad taevas ringi. Tuulekene jahutab väsinud keha ja meelt. Päike ei pista enam teravalt silma ega ähvarda mind kokku kukutada. Mitmepalgeline Eestimaa suvi.

Kui ma Pärnus käisin

Käisin kolmapäeval koos kursaõe M-i ja tema elukaaslasega Pärnus. Ilm oli enam kui ilus ja ka järgnev päev oli ilus. Pärnus saime kokku ka Foxiga, kelle kodulinn Pärnu on. Fox töötab nüüd loodusmajas ning me aitasime tal tööpäeva lõpetada.

Kas tead, et Pärnus on mõrvarlikud loomad? Jaah, neil seal loodusmajas on mõrvarkalad (mingid pisikesed piraajad), mõrvarkilpkonnad (lihasööjad kilpkonnad) ja mõrvartuhkur Diana. Mõrvarkilpkonni oli kaks, üks neist vahtis pidevalt sellise tapjanäoga otsa. Ta pistis pidevalt oma pea vee alt välja, et mind jälgida, ning jahtis mu sõrmi, kui katsusin teda silitada. Tuhkur Diana oli öösel tema puuri sattunud hiire maha murdnud. Lisaks oli ta muidu pätt ja suli: nuuskis ringi, tekitas paanikat ootamatult selja taha ilmudes, süües oli tal eriti kavala ja paadunud kelmi nägu peas. Ainukesed mittemõrvarid seal olid merisiga, küülik ja tosin pisikest papagoid, kes aga niisama kriiskasid.

 

Pärast mõrvarlikkusest õhkuvat kogemust suundusime Steffani pitsasse sööma. Koht endiselt tasemel ja niisama head kui 5 aastat tagasi, kui seal esimest korda käisin. Nüüd siis oli alles teine kord. Ei saa mainimata jätta, et hinnad on kirved (kas taas vihje mõrvarlikussele?!), kuid asi on seda väärt. Nämm!

 

Pärast mõnusat lõunat liitus meiega ka kursaõe elukaaslane ning läksime muulile. Kahjuks loobusid Fox ja M. Retkest muuli lõppu, kuid mina ja M.-i elukaaslane tegime asja ära. Fantastiline! Ma esimest korda elus jõudsin muulile. Väga võimas oli! Hüpnotiseerivad kivid. Kivihüpnoos. Ühelt kivilt teisele, midagi muud silme ees polnudki kui kivid. Kivi, kivi, kivi… Vaatepilt oli tõeliselt hüpnotiseeriv. Vahepeal kõndisin kui tavalisel kõnniteel, vahel kui… heh… muulil. Meri sinatas ümberringi, taevas samuti, värske mereõhk jahutas kuumavat ihu. Muuli otsas vaatasime merd ja puhkasime pisut. Siis keksisime tuldud teed tagasi teiste juurde.

 

Poole muuli peal aga kohtusime mõrvarluikedega. Luigepaar kuue nunnu udusulis pojaga ujus täitsa muuli äärde. Jäime neid vaatama ja kiitsime, et nii armsad, kui järsku üks luigevanematest susises. Ruttasime minema, äkki oleks veel luigelt tappa saanud? :P

 

Pärast seiklusi muulil kolasime veidi aega paaris kaubamajas ringi ning kella viie ajal hakkasimegi tagasi Tartusse sõitma. Jõudisin koju, vajusin diivanile, vaatasin modelle ja Monki ja oligi päev õhtus.

 

Pärnu. Ehtne suveilm. Meri, tuul ja õhk. Mõrvarloomad. Muul. Hüpnooskivid. Kivihüpnoos. Ah, hea päev oli!

Äsja…

Just nüüdsama sadas meeletult vihma. Lõpuks ometi. Taevas on ikka veel nii hall kui olla saab, kuid roosiaia poole vaadates näen taevas õhkõrna vikerkaart. Ei mäletagi, millal ma viimati vikerkaart nägin. Ilus on. Valkjad pilvelõngakerad, mis veidi lahti hargnenud, sõuavad üle vihmahalli taeva ning koovad kirevat vikerkaarekangast. Roosiaed rohetab ning need üksikud põõsad, mis otsustanud oma õied avada, säravad kui juveelidega kaunistatult kõige selle keskel. Loodus on kõige imelisem kunstnik.

Kevad

Mulle meeldib, kui õues rohetama hakkab. Mulle meeldib, kui kevadlilled oma õied avavad. Mulle meeldib, kui öösel  või vara-varahommikul keset sõiduteed koju kõndides ööbik laksutab, toomingas oma magusat lõhna levitab ja üksikud tähed taevas vilguvad. Mulle meeldivad valges õitemeres õunapuud ja kirsipuud. Mulle meeldivad hommikuti sinitaevas liuglevad pilved. Mulle meeldib kõndida õhtuses linnas, vaadata majasid, inimesi, olemisi. Mulle meeldib kõndida kevadises soojuses ning mõtelda uusi ja vanu mõtteid. Mulle meeldib kiikuda Emajõe ääres ning tunda, et Tartu on minu linn, ja lobiseda Kristeliga ja nalja teha ja naerda. Mulle meeldib kaduda Tartu kevadöösse ja kõndida, kõndida, kõndida. Veelgi enam meeldiks mulle seda kõike jagada Sinuga…

Klaver rannas

Sattusin Everydays sellisele uudisele: Briti võimud teatasid kolmapäeval, et nad pole ikka veel suutnud välja selgitada rohkem kui kuu aega tagasi Inglismaa rannalt leitud salapärase klaverimängija isikut.

See oleks nii ilus: suur must tiibklaver rannaliival, vahused lained seda õrnalt ampsamas. Klaveri taga istub šikilt riides mees. Tema sõrmed libisevad sujuvalt üle klahvide, tuues kuuldavale imekauneid helisid, mida täiendavad tuulekohin ja lainete laksumine. Taevas on helesinine ja unelevatest viisidest küllastunud. Isegi inglid lendavad maale lähemale, et sellest osa saada.

A scene from the film 'The Piano' on Karekare beach, Auckland

Muidugi ma pole kindel, kas Inglismaal üldse liivarandu on, aga mõte on igatepidi nii imekaunis.