Category Archives: Mõtteuidud

Igasuguseid mõtteid igasugustel teemadel

Jäätise söömisest

Posted on by

Väike tüdrukutirts istub ostukärus ja limpsib hoolega suurt valget jäätiseportsu. Lapsed on siirad, nad isegi söövad siiralt. Nemad ei tea ega pea lauakommetest, mille totakad etiketiinimesed on välja mõelnud. Lapsed söövad nagu söövad, mõnuga.

Kui sa näed põngerjat jäätist söömas, mõtled “Laps sööb jäätist.” Kui sa näed noormeest või neiut jäätist limpsimas, kalduvad mõtted hoopis teisele rajale: “Huvitav, kas ta on ka hea suudleja?”, “Kas talle meeldib prantsusesuudelda?” jne, küllap su fantaasia suudab seda mõttekäiku jätkata ;) Miks mitte-enam-lapsena jäätise söömine ei ole enam lihtsalt jäätise söömine?

Silmad

Posted on by

Dioodlampide kasutusjuhend (vabatõlge miskist poola keelest): viska komplekti pudeliga pärast pöidlaseemnete söömist.

Nii palju on siniseid silmi: titadel, põnnidel, nende emmedel-issidel, vanavanematel, meestel, naistel. Sinised silmad on selged ja ausad. Aga kui inimene ise pole nii vastikult lihtne, mõistetav ja aus kui tema vastikult sinised silmad? Segast värvi silmadega on lihtsam. Pruunid, hallikad, rohekad ja nende kobminatsioonid, sekka ehk sinistki. Salapärased, mitut värvi, mitmel moel mõistetavad silmad, mille värvidesegust läbi ei näe ega kõike välja loe. Ole nii lihtne, keeruline või sajapalgeline kui tahes, silmad on sul erilised. (Isegi, kui need sinised on…)

Kui vana poiss valida?

Posted on by

Eesti meeste keskmine eluiga on 10 aastat vähem kui naistel. Selleks, et elada oma mehega “kuni surm teid lahutab”, tuleks abielluda endast 10 aastat noorema mehega. Mis tähendab seda, et minuvanuste neidude tulevased abikaasad on praegu 12-aastased poisiklutid. Kuna nende täisealiseks saamiseni kulub veel 8 aastat, tuleb sama kaua oodata. Muidugi, vahepeal võib omavanuste või vanemate meestega koos olla või vallalisepõlve nautida.

Kui on ka soov ühiseid lapsi saada, avaneb esimene võimalus alles 30ndate alguses. Esimene laps sellises vanuses saada on natuke kummaline, võiks ju ikka enne 30ndat vähemalt üks laps olla. Siis peaks lapse saama mõne omavanuse või vanema mehega, kellega kuni tolle noore poisi suureks saamiseni koos ollakse. Või lihtsalt valida võimalikult heade omadustega isakandidaat (loodetavasti võtab osa ka lapse kasvatmisest hiljem). Kui nüüd noore abikaasaga veel lapsi soovitakse, tuleb kähku tegutseda, mis aga ei jäta aega teineteist põhjalikumalt tundma õppida (inimese tundmaõppimiseks kuluvat 5 aastat) või siis riskida ja hiljem sünnitada või üldse mitte sünnitada.

Kokkuvõtlikult: 8 aastat oodata tulevase mehe täisealiseks saamiseni + 5 aastat teineteise tundmaõppimine = esimene (?) laps 35-aastaselt, järgmised soovitatavalt paari aasta jooksul. Happily ever after?

Maagiline taevas

Posted on by

Taevas on sügavsinine. Pilvelaamad tõttavad muudkui üle laotuse, varajates aeg-ajalt särava täiskuu. Tunnid hiljem on näha vaid sinetav öötaevas, üksikud valkjad pilveviirud ja siravad tähed. Ja kuuvikerkaar. Taevas on muinasjutuline. Just sellisel ööl kogunevad metsalagendikul libahundid, kivikuningad, metsahaldjad, vetevanad, näkid, lendavad hollandlased, põrgupõhja vanapaganad, kaval-antsud, vahvad rätsepad ja kõikmõeldavad muud tegelased. Nad tulevad kokku, et luua uusi muinaslugusid, legende ja pajatusi. Kas need ka õnnelikult lõpevad, saad teada, kui ise mõnda neist satud. Lumekuninganna naeratab saladuslikult ning annab lumemöldritele loa veski tööle panna. Sellisel ööl sünnivad imed.

Liiga kergelt lausutud sõnad

Posted on by

Mõned päevad tagasi veetsin mõnusa poolteist tunni L-ga Emajõe ääres kiikudes ja juttu ajades. Üks teema viis teiseni ning leidsime, et internetis suhtlemine, aga ka suhtlemine üldse, on kohati liiga lõdvaks läinud. Kergekäelisemalt kui varem pillutakse sõnu, mida hea tükk aega tagasi öeldi valitud inimestele. Visatakse mitmemõttelisi nalju, millest igaüks saab aru just nii, kuidas tahab. Kõrvalseisja ei pruugi tihti neist aru saada ning võib hoopis midagi muud mõelda nende naljategijate kohta. Mis ühele nali, see teisele tõde. Ja ütle mulle, kas pole siis kerge langeda ilusate, armsate ja soojade sõnade ohvriks, kui need hoopis teises tähenduses öeldud? Ütleja võib neid ka tõsiselt mõelda, kuid kuulaja veelgi tõsisemalt võtta. Oh, raske on näha sõnade taha, kui need võivad tähendada nii palju. Nii palju, et tagantjärele haiget teevad.

Sosinad

Posted on by

Sosinal mõeldud mõte “Tuul on hea.” Veelgi salajasem mõte esimesest lumest. Kohe-kohe varsti peaks see juhtuma, ma tunnen seda. Loodan.

Sosinad on head, nende aeg tulekul. Sosinal räägitud jutud, sosinal lauldud laulud, sosinal kurdetud mured, sosinal loetud kirjad…

Kas teadsid, et inimesed pidavat uskuma kõike, mis neile kõrva sosistatakse? Sosista vaid häid sõnu, soove ja tundeid. Valed, valusad vastused ja viha jäta puutumata. Need hakkavad liialt haiget tegema inimesele, kes neid kuulma pidi. Hooli temast nii palju, et sosinatega mitte haavata. Ole nii armas.

Tüdruk suurlinnas

Posted on by

Tuul… Tuul muutis Tartu täna suurlinnaks. Laperdavad lipud ja reklaamplakatid, lendlevad ja pöörisena keerlevad lehed, tehisvalgus, autod, autod, politsei- ja kiirabiauto sireenid, pisikesed puumajad pilvelõhkujast ärihoone taustal… Nii võrreldamatu tolle esmaspäevaga, mil elekter katkes. Nii tormakas, tolmune, anonüümne ja ebakindel. Kõikjal vaid tuledesära, mis pimestas. Autod ja juhid, kes pikivahest ega suunetule näitamisest midagi pole kuulnud. Head klaarimist kindlustuses! Buss, mis ristteel piduritest võika krigina saatel viimast võtab. Mööda kihutavad politsei ja kiirabi, peatuvad selle kummalise seltskonna juures, mida keset kõnniteed seisev koer vaatas. Esimene mõte: pussitamine. Mis tegelikult, ei tea.

Vastu tuult ruttan ühest linnaosast teise, et siis kohe kolmandasse edasi kiirustada. Sosinad on täna sobilikud. “Emake Maa, vaata mida sa oled teinud! Sa tegid Tuule!” Võimsad sosinad, mis tuule mühasse kaovad ja selles võimenduvad. Sirutan käed välja ja lasen tuulel end emmata.

Mis siis, kui ma vastu tuult jookseks? Või kui ma vastu tuult hüppaksin? Kas ta lennutaks mu meetreid tagasi? Tuulega võidu… Hoian kahe käega mütsi peas, muidu lendab veel peast. Võitlen sillal tuulega, kuid vastutulijaid ei paista iil üldsegi segavat. Kas tuul on vaid minu ümber?

Fantoomid ja kummitused. Müstilised tegelased. Väikesed ja vaiksed olevused ärkavad. Teisalt on muumitalv algamas. Ette valmistused talveuneks: kas moosipurgid on riiulil reas, kas tekid ja padjad on kohevaks soputatud, kas aknad-uksed suletud. Sätitakse end magusasse kuid kestvasse unesse, mis toob meelde suvised seiklused. Kui paks lumi maas ja ehk jõuludki möödas, mekitakse mustsõstrakeedist ja keeratakse külge. Kevadeni on veel aega…

Teooria

Posted on by

Mul tekkis teooria õnnelike ja õnnetute kodude kohta. Nimetaksin seda remonditeooriaks.

Kodudes, kus on valdavalt sõbralik, armastav, toetav, idülliline õhkkond, tehakse remonti. Kui tänaval kõndides akendesse kiigata, siis neist kodudest õhkub soojust, nad tekitavad tunde “tahaks ka seal elada”.

Kodudes, kus inimesed omavahel läbi ei saa, on alatasa murelikud, masenduses, ei hooli üksteisest, remonti ei tehta. Remondi tegemisel on ju vaja ühiselt otsustada, teha kõigile sobivaid ja meelepäraseid valikuid ning koostööd. Vaevalt, et üksteist mittemõistev pere hakkab sellist jama ette võtma.

Eks sel teoorial ole palju agasid, ma ei ütlegi, et see täiuslik teooria on, kuid sa võid alati olla erand, mis reeglitele ei vasta.

When everything seems like the movies (Goo Goo Dolls – Iris)

Posted on by

Olin end diivanile pleedi alla kerra tõmmanud ja vaatasin “Inglite linna”, kui märkasin koibikut pleedi peal ronimas. Kust ta sinna sai? Nii märkamatult ja järsku ilmus. Suunasin ta ettevaatlikult mujale. Ühel hetkel oli ta mu vaateväljast kadunud. Vahtisin ringi, kuid ei näinud teda enam. Lootsin vaid, et pole teda kogemata lömastanud. Hiljem, kui film läbi ja ma teetassiga kööki läksin, nägin koibikut ukse juures põrandal. Ta tundus veidi abitu, uurisin, ega ma talle peale pole astunud. Kõik jalakesed olid alles ja terved. Polnud tal häda midagi, ronis mööda uksepiita üles.

Vihma ladistas. Kuulasin seda ja ei kurvastanud sugugi. Vihm peseb tänavad puhtaks, muudab õhu klaariks, kastab maad. Sa võid vihmas kõndida ja naeratada. Sa võid vihmas kõndida ja nutta, ilma et keegi aru saaks.

Mõtted, mis tõid väikese, vaevumärgatava naeratuse suule. Secret smile. Soojad, head, ilusad mõtted. Salajased mõtted.

Vihm on ju vesi. Ja vesi on elu. taevast sajab elu alla. Kas pole kummaline? Ja see kaob maa sisse, puudesse, taimedesse, igale poole. Osa veest jääbki maa sisse, osa aurab uuesti õhku, taevasse. Nagu hinged, kes sünnivad taevast alla maa peale, on siin oma aja ning kaovad seejärel kas põrgusse (maa sisse) või paradiisi (taevasse).

Jumalast loll ja kuradist tark.

Must ja valge hobune öösel koplis. Full m00n. Ma olen seda näinud.

Kraadilangus

Posted on by

Külmaks on läinud. Õues muidugi, aga siin ruumis ka, kus parasjagu viibin. Atsihh! oli enne. Rohkem ei taha aevastada. Varbad said jälle natuke märjaks, kui loikude vahel kekseldes linna tulin. Nüüd on neis külm sees. Ja kindad peab raudselt välja otsima, enam ilma ei saa. Kutse sauna homme minna kõlab praega mõnusalt, hästi soojalt kohe. Vbla lähengi kalla juurde leilitama.

Ja kalla on mu sõbranna. Viimasel ajal ta kasutab seda sõna päris palju ja mullegi jäi see külge. Kusjuures, sõbrannad kasutavad omavahel rääkides päris palju kõikvõimalikke hellitusnimesid. ma ei tea, kuidas meessoo esindajad selle peale vaatavad või sest aru saavad, kuid meie (esialgu pean silmas end ja oma sõbrannasid) jaoks on see täiesti normaalne nähtus kutsuda oma kallist sõbrannat (või üldse kallist inimest) järgmiste nimedega: tibu, kiisu, kalla, muska, tibulinnu, kallikene, tipsi, tupsu jne. Oma kallima jaoks on ka olemas kõikvõimaliku nunnud nimed, aga säästan sind nendest. :D Ma üldse lõpetan selle teema, sest asi kisub läägeks ära.