Category Archives: Mõtteuidud

Igasuguseid mõtteid igasugustel teemadel

Õhkõrn lootus uskuda võimalusse

Posted on by

Eelkoolieas võivad lapsed anda elututele asjadele hinge ja muid elusa organismi omadusi. Tekivad väärarusaamad. Väärarusaamad on tugevas vastuolus teaduslike arusaamadega.

See on lõik ühe aine konspektist. Minu enda kirja pandud, võib olla pisut moonutatud tõde, kuna õppejõud seda ette ei dikteerinud. Mõte, mida need kolm lauset endas kannavad, ei anna mulle enam rahu. Mind häirib, et lastel tekkinud väärarusaamad maailmast võivad kuidagi neid seada vastuollu teadusliku vaatevinkliga. Jah, hariduse seisukohast on oluline, et õpilased mõistaksid kõikvõimalikke protsesse, süsteeme, seoseid ja kuidas elu ja kõik muu toimub/toimib. Ma nõustun ka asjaoluga, et teaduses on vajalik ettekujutusvõime ja ideed ja nii, aga loengus tädi õppejõu juttu kuulates tekib mul ikkagi küsimus – kuhu jääb fantaasia?

Kuhu jäävad loheratsanikud ja haldjad*, rahapada vikerkaare teises otsas, Sööbik ja Pisik, sookollid ja vanapaganad, väikese Ida tantsivad lilled ja sinilind? Kas udu ei olegi enam salapärane udu, kui sulle on õpetatud, mismoodi see tekib? Kas välku ei löögi siis, kui vanakurat silku sööb?

See on minu isiklik arvamus ja alles nüüd kujunenud, just tollesamuse kursuse tõttu. Teadus nagu suruks fantaasia- ja muinasjutumaailma ning unistused maha. Kui sa tegeled teadusega, ei tohiks sa uskuda väljamõeldisi, isegi kui tead, et see on reaalselt võimatu ja teaduslikult seletamatu. Olgugi et mul on kuus aastat ülikooliõpinguid selja taga, tahan ma ikkagi uskuda võimalusse, et kusagil tuhande mäe taga on peidus Muumiorg või et salapärase oja kaldal laulab näkk või et peegli kaudu saab ajas tagasi minna.

—

* Laupäeval raamatupoes uudistades leidsin imekauni raamatu “Haldjate otsingul”. Mul tekkis momentaalne vaimustus mõttest, et haldajad võivad kusagil veel olemas olla.

Asjadest

Posted on by

Mõned asjad* ei ole ajas püsivad. Isegi, kui sa arvad, et on, nad ei ole seda. Nad muutuvad koos sinuga, koos meiega, koos nendega. Muutuvad paremaks ja halvemaks, igavamaks ja huvitavamaks, siduvamaks ja eraldavamaks. Mis kord oli parim, on saanud keskpäraseks, julged öelda, et lausa kehvaks. See laguneb koost, siht on kadunud, osapooled triivivad teineteisest eemale. Sa ei näe, ei tea, millal ja kuidas asi tuhmuma hakkas. Või miks. Või kas teisel pool samamoodi mõeldakse ja tuntakse. Sa ei julge küsida ega rääkida asjast, kuigi see on oluline. Lihtsalt lased sel olla ega surgi enam. Nii see hääbubki…?

Tulevad uued asjad. Ja mõnikord ongi vaja pausi, et uueks saaks unustatud vana.

*Asjad pole alati esemed.

Sild, mis jääb minevikku

Posted on by

Mind kurvastas see juba mõni aeg tagasi. Üks sild, mis mulle meeldib ja natukene oluline on, kaob. Harjumusest ütlen ikka Raudsild, kuigi see pole ta ametlik nimi. Laia tänava raudsild on täispika nimena kirjas.

Raudsillaga on häid mälestusi seotud.
Bioloogia rebaste ristimine. Kuidas me terve kursusega seal hüppame pidime ja seejärel võimsat võnkumist tajusime. See oli omamoodi kogemus. Keelatud hüppamisi on seal varem ja hiljemgi olnud.

Maia. Esimest korda kohtusin Maiaga just Raudsilla veerekese peal. Oli Daki ja Maia ja mina ja suveõhtu ja vein ja jutud.

Ülekäik. Ajal, mil elutsesin bacatöö tõttu pooleldi instituudis (botaias), oli sild oluline ülekäigukoht, sest sealtkaudu viis tee teisele poole jõge Konsumisse. Konsumist sai süüa ja juua osta, et hilistel õhtutundidel keha ja vaimu turgutada.

Linn. Raudsillal meeldis mulle peatusi teha ja vaadata jõe aeglast kulgu. Ja rohelust, mille taga on linn. Sild on mõnusalt lai, et seal jalutada üksi servast serva või mitmekesi või inimestest mööduda. Raudsild sobib kesklinna ja Supilinna piiripealsesse pilti.

Pisiasjad ja nii. Head-aega-kallistused loojangul, öisel tunnil või koidukiirtes. Gräffitid (rott, kes küsib: “Kas sina oled mind talvel toitunud?”). Sillast sillani jalutuskäigud. Emajõe kallaste koristustalgud. Madal veeseis ja roostes sinine jalgratas jõepõhjas. Välipraksis veeproovide võtmine. Mõtisklemine. Lodjasõit. Ja veel ja veel…

Sõbralikust päevast

Posted on by

Mõnikord on mul kombeks suvalisel hetkel, kuid sagedamini mõne tähtpäeva või püha saabudes, koostada nimekirju. Otsin sahtlist tüki sodipaberit, kuhu veel midagi kribada mahub, ning panen sinna kirja sõprade-tuttavate nimesid. Nende nimesid, kellele ma tahaksin saata e-kaardi või sõnumi või keda kutsuda näiteks oma sünnipäevale. Alati saab nimekiri üsna pikk, sest toredaid inimesi, nagu välja tuleb, on mu ümber palju.

Ka eile hakkasin ma sellist nimekirja tegema, kuid mu mõtted jõudsid hoopis teisele rajale. See, et ma kedagi jõulude või sõbrapäeva või teab-mis-päeva puhul tervitada tahan, ei pruugi näidata ju reaalset suhet temaga. Sest on juhtunud, ja kindlasti juhtub ka edaspidi, et mõned inimesed ongi ainult häid-pühi-tuttavad. Umbes midagi sarnast teretuttavatele. Ma tean inimest, oleme ehk kokkugi saanud, lühemat või pikemat aega suhelnud, kuid meie teed ei ristu enam nii tihti või on tutvus pinnavirvendusliku sügavusega. Aeg-ajalt meenub „Ohhoo, tema on ka ju olemas, võiks suhelda”, kuid tegelikkuses piirdub kogu suhtlemine nendesamade napisõnaliste ja väheütlevate sõnumitega.

Samas pole lugu nii must ja valge. On ka neid inimesi, kellega tõepoolest kaootiliselt kokku saan või muul moel suhtlen, kuid kes siiski rohkem korda lähevad. Kelle juurde ekslevad mõtted rohkem kui mõned korrad aastas. Kes on mulle midagi rohkem andnud kui terekäsi. Kes on oma jälje jätnud mu rajale. Kellega saab arutada maad ja ilmad kokku ja lahku. Kes on minevikust pärit. Seda loetelu võiks veel jätkata. Neid pole palju, aga neid on. Vot nendele tahaksin ma sel sõbrapäeval küll märku anda „Tead, ma vahel ikka mõtlen su peale. Sa oled tore.”

Poolikut nimekirja paberitükil vaadates (seal on 25 nime ja jne) tundsin, et on tühine saata ühe kalendris äramärgitud päeva puhul neile kõigile kahelauseline kirjakene või salm SMS-iga. Ma parem kirjutan neile siis, kui nad mul taas meeles mõlguvad, ükskõik, mis põhjuseil. Või kui mul just neile midagi öelda on, olgu see pisikene „Tere hommikust ja head päeva!” või filosoofiline analüüs elust enesest.

Ehk sa imestad, sest mina nüüd imestan küll, miks ma nii palju kirjade ja sõnumite saatmisest kõnelen. Seepärast, et ma alustasin nimekirja virtuaal(molekulaar)sõpradest. See tähendab blogimaailmast pärit inimestest. Häbi mulle, et pole molekulaarseid sõprussidemeid ajatolmust regulaarselt suure hoolega puhtaks pühkinud. Siinkohal võiks tuua vabandusi seinast seina, eks ole. Ja ikkagi ma jõuaksin ringiga sinna, kuhu kindlasti paljud jõuavad, et õiged sõbrad ollakse ka sõbrapäevast hoolimata. Ju.

Lõpetuseks ei saa ma mainimata jätta tarkusetera, mille Fox kord ütles. Tõelised sõbrad on need, kes jätkavad sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.

Patsient dr. House’ile

Posted on by

Põskkoopapõletik. (Kardan saada iga kord, kui mul nohu on.)
Veritsevad silmad. Ühel hetkel voolaks silmist verd. (See oleks kohutav. Seda ma ei tahaks kunagi kogeda.)
Lämbumine köhimise tagajärjel. (Ma eelistan hingata.)
Vahel ma ahmin õhku, sest sissehingata lihtsalt ei saa. Õhk ei tule kopsu. Ma ei tea, millest see on. See pole astma ega muu haigus. Lihtsalt raske hetk. (Lõpuks läheb üle.)

Minu meditsiinilised õudushirmud.

Õhtute ööd

Posted on by

Lõpuks sain endale uue mütsi ja suure pehme salli. Sall on sedavõrd pikk ja lai, et saaksin end sinna lõunauinakuks sisse mässida. (Sest ma ise olen ju väike.)

Jätkuvalt olen veendunud, et inimesed peaksid muumitrollidest ja karudest eeskuju võtma ning talvel magama. Sest väljas on kohutavalt kole. Lumi pole lumi, vaid sulalumi. Jalad saavad märjaks, igasugust vett sajab ülevalt alla ning taevast pole aegu näinud. Elektri- ja küünlavalgus ei korva päikesevalguse puudumist.

Parem võiks pidev öö olla. Hetkel, mil kell näitab 20:12, on väljas pime. Sama pime on ka kell 22:45 ja 00:32 ja 3:25 ja… Nii et vahet ju ei oleks. Suurema osa 24 tunnist on must, äärmisel juhul hall. Antud juhul on must ilusam värv kui hall. Musta öö taustal säravad lambid eredamalt. No mine jaluta õhtutundidel kesklinnas. Vaata, kui särtsakas on vilkuvad tuled raeplatsi kohal. Kui erksad on tuunitud puud Emajõe kaldal. Kui šefid on puud Barclay platsil.

Kesklinnast kaugemale liikudes võib veel siin-seal näha värvilisi elektritulusid. Ei pea pühade lõppedes kõiki värvilisi lampe ega kaunistusi ära korjama. Minugi poolest võiks ka suveöödel räästa all punased lambid põleda. Elava tule vastu need muidugi ei saa. Ent elav tuli räästas jäägu olemata. Piirdugem siiski küünlaleekide ja lõkkega.

Homne päev algab mu jaoks ebainimlikult vara – poole seitsme paiku. Lubadusi ja kohustusi tuleb ju täita. Ma tean, et nii kui ärkan, jään ootama päeva, mil lõputult magada.

Kõnelemisest

Posted on by

Ma võiksin minimaalselt rääkida. Võimalikult vähe. Kogu tekst näib tühja mulli ajamisena. Ei mõtet, ei midagi. Kõigest mulin. Arusaamatu ja sisutu.

Võiksin rohkem mõelda ja sättida väljendusrikkaid, toekaid, rammusaid sõnu ritta, selle asemel et pilduda tavalisi ja korduvaid fraase. Võiks välja öelda vaid mõtte, uba, iva. Ja jätta ütlemata üleliigsed sõnad, kohatäited. Las vaikus täidab lüngad. Kuulamishetked olgu järelemõtlevad, analüüsivad, väärilist vastust otsivad.

Kõneleda nagu kõnelevad inglise aadlikud filmis, nagu lugupeetud preilid härrastega, nagu sügavasisulised raamatutegelased… Ah, ei teagi, kuidas. Igal juhul teistmoodi.

Üleminek

Posted on by

Viimased suvises armumuimas abiellujad autode tuututamise saatel elu alustamas.

Viimased soojad päikesekiired, mis kütavad asfalti, õhku ja ihusid.

Viimased sumedad õhtud, mil selili visata ja taevasse vahtida.

Viimased ööd, mil siit sinna ja sealt siia uidata.

Viimased korrad plätusid kanda ja kampsun koju unustada.

Viimased päevad enda soovide järgi elada, uinuda, ärgata.

Viimane suvi enne järgmist.

Seosetu

Posted on by

Pärast eilset külaskäiku K. ja E. juurde, kus me neljakesi (sest Kristel oli ka) ühele suurele V.S.O.P.-ile otsa peale tegime, pole ma just eriti asine olnud. Kuigi peaks. Näiteks nädalavahetuse sõitu orgunnima (bussi-ja rongiajad, öömaja, kokkusaamised), ringi tutvustava reklaami valmis tegema (esmaspäevaks, silmatorkava ja meelitava), kahe nädala ajakava paika panema (loengud, koosolekud, muud üritused), mis muidugi nõuab märkmiku olemasolu… Nii et kontoritarvete poodi on ka vaja minna. Ja mingeid teha vajavaid pisiasju leiab kindlasti veel nagu voodi alt tolmurulle. See selleks. Homme on ka päev.

——

Fox says: no kuhu küll sina oma mälu pannud oled?

Vot ei tea. Kadus kuhugi. :P Aga ma olin tubli, et eile öösel teab-mis-sõnumeid teab-kellele ei saatnud. Nooh, aku oli ka tühi. Õnneks. Paranen vist sellest smõssimise haigusest.

——

Mulle meeldib üksinda öösel koju minna. Tänavad on tühjad. Autod ei sõida, mõni takso ehk vurab. Inimesi peale minu pole. Taevas on pilved, tähed, kuu. Kuidas kunagi. Pimedus on ka. Ei, vahel on ikka hea kellegagi koos pimeduses kõndida. Kuidas kunagi.

Soig-soig. Küsimusele vastan, kui suudan midagi välja mõelda.