Miks öeldakse, et vihma sajab? Saaks ju öelda taevast langeb vett.

Kas tunded on tasuta?

Emomuinasjutt

Ühes linnakeses, mis asus Emojõe ääres, elas üks tüdruk. Tüdrukul oli madal emoglobiinitase ja seepärast oli ta kogu aeg emotsioonitu ning väsinud. Kõigest. Tüdinud samadest jamadest, mis regulaarselt kordusid. Ta tahtis ära. Ta tahtis oma voodit, oma tuba, kaissu.

Ühel õhtupoolikul istus tüdruk mõttetus kohustuslikus seminaris. Ta oleks tahtnud osa ruumis viibivaid isikuid pastakaga visata ja karjuda “Laske meid ära! Miks me peame siin oma aega raiskama?” Ta mõtles, et pastakaots võiks kellegi kolpa kinni jääda. Rahunemiseks joonistas ta leheservale pool liblikat. Siis joonistas ta terve päikese ka. Siis ühe voodi ja kellegi teki alla. Ja bussi, mis sõitis Emojõe-äärse linna poole. Lõpetuseks visandas ta sõna kaiss.

Mis sellest tüdrukust edasi sai, ei tea keegi. Tema ise ka mitte.

Mis mõttes I. helistab mulle laupäeva öösel ja kutsub enda juurde istuma? Pärast kõiki neid aastaid ja kuid, mil me kohtunud ega suhelnud pole. (Hea küll, aasta tagasi sattusime samasse kohta ja ajasime juttu.)

Tore, et vanu sõpru üles otsitakse, kuid nii mõnigi kord tekib mul küsimus “Miks?” Mis põhjusel ta just minu üles otsib, mida ta tahab? Ei, ma ei oota midagi halba ega ka üllatavat head (nt sõnu, mida oleks tahtnud kuulda umbes 8-9 aastat tagasi). Siiski – need küsimused. Kas ta mõtles mu peale või oli see juhuslik uitmõte? Mida me räägiksime? Kas ta helistab varsti jälle, sest ma ei läinud?

Mh, nii lühikeseks see mõte jääbki, sest ma olen väsinud pärast kolmepäevast laagris möllamist.

On ilusaid retoorilisi küsimusi, mis mõnikord tekivad ja mida vahel mõtlemata esitad, tundes hetk hiljem end pisut narrina. Häbened veidi oma telefoniekraani põrnitsedes ja ühmad „Las läks… las olla. See ei tule niikuinii kunagi jutuks. Mina unustan ja tema unustab ka.”

Tihtilugu pole neile ilusatele küsimustele ilusat vastust. Või polegi vastust. Või on vastus, aga seda ei ole sa suuteline sõnadeks moondama, aga sa tead. Sa lihtsalt tead.

Las need ilusad retoorilised küsimused olla. Las nad olla küsimata või küsitud, vastuseta või vastatavad. Las nad olla. Vähemalt sa tead, et sel hetkel mõeldi sinu peale.

Mulle nii väga meeldivad sõnumid, mida teie (mu sõbrad) ja teised saatnud on. Nunnud! Ei raatsi neid kuidagi kustutada, sest nad toovad nii mõndagi meelde.

Kaks polüfoonilist piiksu ja hing täitub ootusärevuse, rõõmu ja huviga. „Oo, sõnum! Kas tõesti? Kes küll mulle sõnumi saadab?”
Isegi, kui neid äratuntavaid helisignaale ei kuule, sest telefon on tasaseks lülitatud või ümbrus liiga lärmakas või mobiil kuuldekaugusest väljas, suudab tilluke ümbrikuikoon telefoniekraanil samasugust elevust tekitada.

Mõnikord tekitavad sõnumid pettumust või jätavad ükskõikseks. Reklaam, üleskutse mitte alluda (kas see on oksüümoron?), mobiilioperaatori infoedastus. Mittemidagiütlev emotikonide jada, lakooniline teadaanne, vigu täis mobiilikirjake. Lisa siia inimene, kellelt sa midagi eriti ei oota (ei taha), ning elevus kaob kohe. Selliseid SMSe saabub õnneks harva.

Küll aga loidab sära silmis ja pakitseb ärevus sisimas, kui meeldiv inimene täiesti suvalisel, ootamatul hetkel kasvõi kaks sõna sinule mõeldes on trükkinud ja sidelainete kaudu teele läkitanud. Või kui sinu sõnadele, mis lihtsalt vajavad kellelegi  (temale, sinule…) selsamal x-ajahetkel väljaütlemist, vastatakse sarnasel mõttevõnkesagedusel.

Need sõnumid, mis naeratuse suule toovad, ning magusaid-valusaid öid, õhtuid ja päevi taaselustavad, on minu mobiiltelefonis palju. Paarkümmend mullusuvist, paarkümmend ülejäänud aastast, paarkümmend viimastest kuudest pärist SMSi on siiani alles, et mõnel nostalgiahetkel neid üle lugeda ning end mõelda tagasi sinna öisele trepile, pärastlõunasele tänavanurgale või õhtusele kojuminekuteele, mil sõnum saabus.

Sõnumeid on mõnus üha uuesti ja uuesti lugeda. Vaat, kui südamlikult ta mind lohutas, viibides paarisaja kilomeetri kaugusel. Heh, küll see oli vahva kirjeldus. Kuidas ta suutis minu meeleolu vaid sõnade kaudu tabada või enda oma nii elavalt edasi anda?

Sõnumid on isiklikud, mõnikord ühe inimese jaoks (saatjale), mõnikord kahe inimese jaoks (saatja ja saaja). Noh, kui kellelegi ette loetakse, lugeda antakse või keegi lugeda võtab, siis… siis oleneb sõnumist vist. Kuidas see lugejale tundub. Sõnum on tavaliselt sinu ja kellegi kindla jaoks mõeldud. Kui ise saadad, tead just ise kõige paremini, mida sa nende tähemärkidega mõtlesid. Või mis tunde see sulle annab. Kui saaja sinuga sarnaselt mõistab ja tunneb, on väga suurepärane. Minu meelest lisavad teatud värvingu toimingule ka asukoht, kellaaeg, meeleolu, eelnenud tegevused, tunded, peas keerlevad mõtted, ootus…
Ma loodan ja tahan uskuda, et nii nagu teiste saadetud sõnumid mulle headmeelt teevad, valmistavad ka minu saadetud sõnumid teistele rõõmu.

Aeg-ajalt loen üle kõik SMSid, mis telefonis, ning kustutan mõned pisukese kahetsustundega ära, kuid seda uute sõnumite jaoks. Et saaks jälle mõne vastu võtta ja tunda, et keegi kuskil mõtleb su peale. Ja annab sellest sinulegi teada.

Kohting, kus sulle kõik välja tehakse, on nagu verbaalne prostitutsioon.

… ja LR-ga rääkides tekkis selline mõte.