Juhtusin ETV pealt vaatama saadet “55 – mis siis”, kus tänaseks teemaks olid laste- ja noortesaated. Mis mulje mulle jäi? Sel ajal, kui mina laps ja teismeline olin, oli erinevaid lastesaateid märksa rohkem eetris kui nüüd.
Tegelikult see pole mulje, vaid tõsi. Vähemalt kodumaiseid laste- ja noortesaateid jäi mingil perioodil järjest vähemaks või kadusid sootuks. Pole vist mõtet üles lugeda kõiki klassikalisi saateid ja telelavastusi, mille saatel minuealised, ka vanemad ja nooremad üles kasvasid. Peast käis läbi mõte, et kasvasin parimal ajal, mis puudutab just teismelistele suunatud meediakanaleid. Minu kasvamise ajal olid lisaks mitmetele telesaadetele (“Kooli TV”, “Seitse vaprat”, ka “Vigla show” ja palju muud) olemas ka sellised eluliselt olulised ajakirjad ja ajalehed nagu “Põhjanael”, “Noorus” ja “Meie Meel”. Nooremana sai muidugi “Tähekest” ka loetud.
“Meie Meel” oli üks ütlemata tore ja oodatud ajaleht meie peres. Sealt sai lugeda intervjuusid nii Eesti kui välismaa staaridega, KiKuMuFiTe uudiseid laiast maailmast, leida kirjusõpru ja muidugi igasuguseid nõuandeid, mis noorele inimesele eluks vaja. Küllap murekirjade rubriik ja muud sarnased kirjatükid mind kõige enam teatud valdkondades harisidki. Kooli terviseõpetuse tunnid olid üsna pealiskaudsed, samuti ei mäleta ma erilisi jutuajamisi emaga delikaatsematel teemadel. Kõik sai kuskilt loetud (ja kooliajal lugesin ma ikka metsikult palju).
Ilmselt on vanas kodus siiani alles mitu pakki “Meie Meeli”, osad terved, osad auklikuks lõigatud. Värvilised postrid sai kõik kausta vahele kokku kogutud ning neid aeg-ajalt seinale riputatud. Põnevamad uudised lemmikartistite ja -näitlejate kohta leidsid samuti oma koha paksus kaustas. Niisamuti põnevamad nõuanded ja artiklid. Ka see kaust peaks kuskil alles olema. Mäletan, et ühte väiksesse märkmikusse kleepisin luuletusi ja joonistusi, mida lugejad olid saatnud ja leht avaldanud. Kusjuures, ka ühe minu lühijutu ja paar luuletust on “Meie Meel” avaldanud :)
Kui vaadata, mida praegustele teismelistele pakutakse, siis olukord teeb nukraks. Kuidagi pole ühtegi sarnast, piisavalt mõistlikku ja kasvatavat meediakanalit. Kõik on kuidagi… kommertslik või ma ei osakgi öelda… Küllap on nüüd internetil suurem roll praeguste noorte harimisel, ent seal leidub palju prahti. Ma ei oskagi öelda, kas seis on parem või halvem. Igal juhul ma tunnen, et mul vedas, et sain just 1990ndatel üles kasvada, sest siis oli nagu kõik vajalik olemas, et normaalseks nooreks saada :p
Hm, peaks ehk need kaustad ja märkmiku uuesti välja otsima?