Valikud

Reedega on enam-vähem paigas. Varahommikuse rongiga Tallinna, üks asjaajamine, hommikusöök, niisama (nt Suva sokipood, pärlipood, ETMMuuseum), 3D-kino.
Siis tulebki esimene valik: kas tulla tagasi Tartusse või jääda Tallinna.

Kui jään Tallinna, siis laupäeval võiks kellegagi kokku saada. Järgmine valik on ees õhtul.
Kas jääda veel Tallinna või minna tagasi Tartusse?
Kui jään Tallinna, siis kolmas valik: kas salsapidu või plaadiesitlus?

Sama valik on ka neljapäeval, aga Tartus. Kaks variatsiooni ühest kombinatsioonist. Tahaksin minna nii salsapeole (saaks tantsuoskust lihvida) kui ka plaadiesitlusele (hea muusika). Nii et pean valima, mida ja mis päeval, kui üldse. Tahtmised on suuremad kui võimalused.

Mitte et teie peaks midagi arvama. Mul endal vaja mõtelda :)

Meeldib, väga

Kui paljud naised unistavad suurest garderoobist, kus oma kotte ja kingi hoida, siis mina sooviksin riiulimeetreid värvilise voodipesu ja värviliste rätikute jaoks.

Mul on viis komplekti voodipesu ühe inimese kohta. Ja ma suudan neid kappi kuidagi surudes ainult mõelda, et tahaks veel… Täna juba võitlesin endaga, kui kaubanduskeskuses käisin. Oh jah.

Teistsugune

Enam pole ma päris sama tüdruk. Kindlasti mitte täpselt sama tüdruk, kes aasta tagasi (meeldetuletus: 25, heledapealine, ületöötanud, duubel, mitte nii õnnelik).

Nüüd olen 26, punapea, tööga hakkama saav, singel, õnnelik. (Asjaolu, et täna olen nukker, on ajutine.) Olen muudki. Birx ütles ka, et kohe on näha, et minuga on pärast eelmist kevadet toimunud positiivsed muutused ning näin rõõmsam ja õnnelikum. Ma olengi. Tunnen ise ka, kuidas olen kasvanud, elust osa saamas, õppinud, kogenum. Oma elu elamine on nii palju juurde andnud. Viimane aasta on olnud niivõrd elamusterohke, kuid ka rikastav.

Tunnen, et olen enesekindlam, ilus, väärtustatud nii sõprade kui kolleegide seas, rahulikum, aktiivsem, julgem, otsustuskindlam (teatud mööndustega), natuke ka isepäisem või egoistlikum. Eluülikool ehk elu iseenda seltsis lihtsalt eeldab või tekitab egoismi. Teen seda, mida soovin. Teen, sest tahan ja saan. Ise teen valikuid ja vigu, ise muretsen ja rõõmustan, ise lähen ja tulen.

Igastahes olen ma arvamusel, et algamas või käes on mu elu parim aeg. Seda ka tänu teatud inimestele mu elus ;)

Aitäh, et olete teinud minust tüdruku, kes olen :)

Tunnen, et see laul sobib eelneva jutuga.

Olengi! :)

elupuzle says (1:50):
TÄNAN
elupuzle says (1:50):
KULLAKE
Eva-Liisa says (1:50):
palun
elupuzle says (1:50):
INGEL
Eva-Liisa says (1:50):
:D
Eva-Liisa says (1:50):
:D
elupuzle says (1:50):
KÜLLATÜKK
Eva-Liisa says (1:50):
:D

Sest parandasin ja kohendasin Foxi esseed kell öösel.

10 lugu

Koristamise ajal tuli isu vahelduseks mõnda testi teha. Daki juurest leidsin sobiva.

Mõte lihtne – vasta küsimustele ühe laulja või bändi laulupealkirju kasutades.
Minu valik oli Pet Shop Boys, kelle lugusid on muusikakogus kõige rohkem (321 lugu). Ja lisasin veel juhuslikkuse faktori ehk panin lood suvalises järjekorras mängima.

1. Are you male or female? “Shopping” – viimased ostud olid salsaseelik ja must minikleit. Täitsa tüdruk!

2. Describe yourself. „Hedonism” – oojaa!

3. What do people feel when they’re around you? „Saturday Night Forever” – viimased kaks nädalat on nagu üks pikk laupäev olnud.

4. How would you describe your previous relationship? „Ti Sento” – peaks eesti keeles olema „Ma tunnetan sind”. Njah.

5. Describe your current relationship. „Suburbia” – üks mu lemmiklugusid! Hm…

6. Where would you want to be now? „Confidential”.

7. How do you feel about love? „Being Boring” – igav on olla igav. On vihjatud, et ma ei ole.

8. What’s your life like? „To Face The Truth” – tõele tuleb ükskord ikka silma vaadata, aga mõnikord kissitan silmi.

9. What would you ask for if you had only one wish? „If Looks Could Kill” – oi-oi-oi, karmiks kisub!

10. Say something wise. „Take A Chance”

Kõhedust tekitav ja müstiline, kui täppi lemmikloomapoe poisid panid.

Vaba tüdruk vabal ajal

Vaatab seriaale (CSI, Top Gear, Gilmore girls, Dr. House).
Kondab internetis ringi, pole vaja mainidagi.
Käib tavaliselt enne sulgemist toidupoes.
Teisipäeval tantsib salsatunnis ruedat. Lõbus!
Kolmapäeval õhtustab sõbranna ja tolle tuttavaga sushibaaris ning läheb pärast üksi kinno “Eufooriat” vaatama.
Neljapäeval läheb pärast salsatundi koos trennikaaslastega salsapeole.
Reedel magab oma ootamatult tekkinud vaba päeva maha ning õhtul loodetavasti saab sõpradega kokku HSF-l.
Laupäeval jälle magab, võõrustab külla tulnud kursaõde, muuhulgas käivad 4D-kinos.
Pühapäeval jälle magab.

Kas tõesti olen saanud/saamas selleks aktiivseks tüdrukuks, kelleks kunagi soovisin saada?
:)

Uued tahud

Ilmneb, et teatud puhul (nt kui keegi õli tulle valab) võin olla provokatiivne intrigeerija.

Aegu tagasi poleks uskunud, et midagi sellist korda saata suudaksin. Näed, juhtus. Piisas vaid enda olemasolust ja ühe ammuse tuttavaga suhtlemisest. Järgnenud sündmustest ajalugu targu vaikib.

Kas peaksin mõningaid inimesi hoiatama enda eest, et midagi sarnast enam ei juhtuks?

Eluülikooli kursused lähevad järjest põnevamateks.

Abivalmidusest

Eile keskööl palus üks väike tüdruk tänaval minult bussipileti raha. Vastasin, et bussid ei sõida ju pärast kella 23. Seejärel küsis ta tuld. “Tuld?” tegin suured silmad. Ta oli liiga noor, et suitsetada. Kuid ei – ta seletas, et ei saa tuppa sisse, sest kedagi pole kodus, aga akna lahti tegemiseks on tal valgust vaja. Tuld ei olnud mul ka pakkuda. Soovitasin tal usaldusväärsete naabrite poole pöörduda. Ta arvas, et teeb seda ja kõndis edasi.

Ka mina kõndisin edasi, ent hinges jäi kripeldama. Äkki oleksin pidanud temaga kaasa minema ja teda aitama? Äkki oleks saanud ta vanematele teatada, et laps on ukse taga? Miks üldse väike tüdruk öösel tänaval üksinda ringi käis? Kus ta vanemad olid? Kas ta sai ikka tuppa? …

Loodan, et vähemalt nõuandest oli kasu.

Pärast hakkasin mõtlema, et tänaval ligiastujatele ma ei kipu abi osutama.
Ma ei anna raha kahtlastele tüüpidele, kes pika loo maha heietavad (ka lapsed on seda teha püüdnud), ega ka kerjustele.
Ma ei oska arusaadavalt teed juhatada (isiklik arvamus).
Ma ei anneta heategevuskampaaniate raames (tänavatel suured reklaamid õhutavad seda pidevalt tegema).
Ma ei tee seda kõike tavaliselt. On juhtunud, aga harvad korrad.

Jah, ma olen vanaprouasid üle tee aidanud ja kellaaega öelnud ja teed juhatanud ja bussijaamas kellegi kotil silma peal hoidnud… Mulle endale tundub, et ma ei oska seda teha. Võõraid aidata.

Justkui kulutaksin oma abivalmiduse ära töö juures, sõprade ja pereliikmete peale.
“Jah, ma teen kuulutuse valmis.”
“Jah, ma kirjutan sulle referaadi.”
“Jah, ma toon sulle raamatukogust raamatu.”
Väljaspoole ei jää suurt midagi. Tänaval torman oma mõtetes, vahel kõiki ignoreerides, tahtes omaette olla ja kiiresti sihtkohta jõuda. Ei ole valmis segamiseks või pole tuju suhtlemiseks ka mitte mõne sõna jagu.
Ja siis vastupidi – suvel linna peal vahvaid linnakaarte uurivaid turiste võiks kättpidi siia ja sinna tirida ja talutada. Et nad näeksid linna nii, nagu üks kohalik elanik näeb. Ka seda pole ma kunagi teinud.

Pikk segane jutt. Kell on üsna palju ka juba. Harjutan veel korra veerandtunist ettekannet, mida homme koos kolleegiga Viljandisse tegema lähme. Ja mis mõttes kasutab suur ja tähtis asutus sõna “prese” ilusa eestikeelse “esitlus” asemel??? Nii p*rvo.

Vanaduse tundemärgid – jah/ei?

Birxu blogist leidsin ja tegin kah.

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neis ei kõlba suitsetamiseks.
Kõik kolm toataime on kenasti rohelised ja elusad.
2. Seks ühekohalises voodi ei tule kõne allagi.
Kunagi ei või teada.
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut.
Jah, hetkel on toiduaineid rohkem kui alkoholi. Õlut mu külmkapist ilmselt ei leiagi.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg.
Sellisel ajal ma ikkagi magan. Kui just rahutu uni pole ja ma korraks ärkan.
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost.
Ei kuulagi klassikaraadiot. Continue reading

Mõistus ja tunded: ma ei saa aru

Mida teha, kui mõistusega saan aru, aga tunded järele ei jõua?

Saan aru, miks on nii ja mitte naa. Saan aru, miks varem lubatu asemel tegelikult käituti teistmoodi. Saan aru põhjustest ja et need on õiged põhjused, mitte otsitud vabandused.

Aga… Tunded ei ole arusaamisega kooskõlas. Tunded ei jõua mõistmisele järele, vaid möllavad omasoodu. Siiras rõõm asendus kerge solvumisega. Leppimise ja edasimineku asemel küsin ikkagi “Miks? Kuidas?”. Otsustamise asemel hakkan veel rohkem kahtlema ka muudes küsimustes ja otsustes, mis päevakorral olevasse teemasse ei puutu.

Kas asjaolu, et olen naissoost, on selle küsimuse vastus? Kas sellest vastusest piisab mulle? Mida teha, et tunded ei vahutaks nii, et mõistus alla annab? Tahaks mõnikord suuta ratsionaalsemalt suhtuda asjadesse, mis pole emotsioonide pilla-pallat väärt.

Hm, kui õige võtaks suveplaanidesse käitumispsühholoogia-alasesse kirjandusse kaevumise?

Ühe artikli “Keha ja emotsioonid” juba leidsin.

Järsku tundun endale nii kõhklev ja saamatu. Ja sellist nimetatakse veel täiskasvanud inimeseks? Kõrgharidusega kah veel. No tõesti…

Viimane töötund on juba 29 minutiga ületatud. Midagi suurt ikkagi ei teinud, midagi las jääda augustisse ka, kui loodetavasti kindlamalt ja paremate mõtetega tööle naasen. Väsimus on. Miks ma ikka kontoris istun? Harjumus. Kodu pole koht, kus kogu aeg olla.

Raamat on kaasas, et minna jõe äärde ja sukelduda sügavustesse. Ilukirjanduslikesse sügavustesse. Ma ei uju ju. Ainult et vihmaseks kisub. Kohvikusse võiks ka minna, kõht on juba tühi.

Ma lähengi nüüd ära. Puhkusele.