Elevil ja õnnelik ja armastan iseennast ja oma sõpru ja teid kaa! Eneseimetlemine ja minamina. Mõistlikes kogustes, muidugi. Ja kui tahad täna välja tantsima minna, siis mind kutsuti Püssirohukeldrisse, aga kaaslast pole võtta. Helista või nii, kui minna tahad. Ma lähen nüüd linna naeratama :)

Tuiasin rohkem kui pool päeva linnas saapaid otsides. Viimasel minutil ostsin ühest poest üüratult kallid saapad, kusjuures ma pole enam kindel, kas need mulle nii väga meeldivadki ja sobivad. Küllap mul oli sel hetkel 70 kraadi palavikku. Lausa nutma ajab. Sama raha eest oleks saanud ühed teised saapad ja nt soodsa hinnaga teksapüksid. Ma olen väsinud, näljane, higine ja vihane.

Terve päeva jälitab mind jälle sama mõte. Ei anna rahu ega asu. Tahan sellest lahti saada. Lööge mind, kohe vägaväga kõvasti! Krtkrtkrtkrt!!! Ainult eine kleine Idiot mõtleb selliseid asju. Vaat, et sa homme endale nende mõtetega auku, kui mitte öelda hauda, ei kaeva. Miks sa piinad ennast? Na ja, du bist eine kleine Idiot.

Kummalisi asju toimub minuga: veidrad unenäod, (aasta)lõpulised mõtted, tahan-eitaha-tahan-eitaha tahtmised… Milleks? Milleks?

Aga lumesadu oli ilus. Tihetihe, mitte midagi ei näinud. Ja udu samuti: valge piimjas mass oli laotunud üle Anne kanali, kesklinna ja mujalgi. Nagu suremine. Nii valge, kuskilt kaugusest paistsid nõrgalt kutsuvad tuled. Valge udu. Lumeudu. Igavikuliselt ilus.

[Jah, ma tean, ma pole päris mina ise viimastel päevadel. Kas sellised meeleolud hakkavadki mind aastavahetuste paik kummitama? MIks? Mida teha, et neid poleks? Ma olen nii üksi iseendaga, isegi kui keegi kõrval on. Milleks mulle üldse see suur pidu ja pillerkaar, kui aastanumber vahetub? Mõttetu laaberdamine ju. Parem magage kodus. Et ma saaks üksi linnas jalutada.]

Talv on käes. Eks tead seda isegi. Küllap tead ka, et täna on esimene advent. Minule oli see paras üllatus, kui juba nädala keskel inimesed seda mainisid. Sügised ja aasta viimased nädalad mööduvad nii kiiresti, et arugi ei saa. Imelik on see, et aasta teist poolt mäletan ma paremini kui esimest. Ma eriti ei mäleta aasta esimesi nädalaid, mida tegin, kus käisin, kellega aega veetsin. Uduselt midagi meenub. Aga seda, mis toimus mullu samal ajal, mäletan palju paremini, kõik oleks nagu hiljuti juhtunud. Ehk on vahe nende sündmuste mõjul minule, negatiivsed asjad jääks justkui mälusse ankurdatult püsima. Hea… jääb ka, vahel aga mitte. Vahel on hea parem unustada, et endal kergem oleks. Et hea ei saaks haiget tegema hakata. Halb, mis varem haiget tegi, on lihtsalt üks valus mälestus, ent ta ei torgi nii väga. Või kuidas kunagi.

Uuel aastal võiks/tahaks/peaks uue lehekülje keerama. Või veelgi enam – uut peatükki alustama. Märgid viitavad sellele. Ah, mis märgid need ikka nii väga on! Faktid, et saan aasta vanemaks ja lõpetan ülikooli. Kuhugi tuleb edasi minna. Kuhu suunas? Millega, miks, kuidas, kellega…? Sada küsimust, mitte ühtegi vastust. Sada hirmu, mitte ühtegi kindlat teotuspunkti. Sada lahtist otsa, mis tahab kokku sõlmimist. Sada sõlme, mis tahab lahti harutamist. Jah, ma tean, et tuleb aeg, mil ma tean vastuseid ja kõik paika saab. Tee ja aeg tolle punktini kohutab mind. Mul on julgust vaja, tonnide viisi julgust. Siis saab hakkama. Nii ongi.

You’ve got…
The most unbelievable blue eyes I’ve ever seen

Sel hetkel astusin ma natukene rajalt kõrvale. Astusin õhukesele jääle, kuhu ma minna ei tohiks. Sest see ei kanna. Aga ma astusin sammukese. Rokkides 130ga kleepuval tantsupõrandal vanade heade lugude järgi, tabasin end mõttelt “Tema võiks siin olla ja minuga tantsida…”. Ma mõtlesin seda, aga ma ei tundnud seda. Ei jõudnud tunda, ei lasknud tunda. Ent vahel on mõtegi nagu tunne. Meenus mullune pidu, kui istusin seal nurgas ja sõnumi saatsin. Seekord oleks tahtnud ka saata, lumine öö oli niivõrd võrratu, seda oleks tulnud jagada kellegagi. Koos langevate helbede aegu jalutada… Kui sõbrad, head sõbrad.

—–

Your anime girl is a snow demon with black hair! 

*girls* Whats ur anime gurl look like?
brought to you by Quizilla

Miski ei lähe päris nii, nagu ma olen lootnud, tahtnud, soovinud, planeerinud. Läheb hoopis teisiti. Ja see paneb mind enda silmis mind nägema vähem tubli, kohusetundliku ja toredana, kui ma olla võiks või isegi olen. Aga ma ei hakka enam põdema, ma ei tohi, sest see väsitab. Las siis läheb, nagu läheb.

Kas ma kunagi tagasi tubliks ja tragiks muutun, pole minu vastata. Ma ei julgegi vastata, sest kui ma midagi vastuseks annan, kõlab see kindla lubadusena, mitte murda ei saa. Aga niikuinii tuleb hetk, mil ma lubadust murran, ükskõik mis põhjusel. Minust oleneval või mitteoleneval. Praegu on mõlemad põhjused mängus. Võiks küll näpuga näidata nii ühele kui teisele inimesele ja öelda, et tema on selles süüdi. Tegelikult on nad mõlemad süüdi. Tegelikult pole keegi süüdi. Lihtsalt asjade halb kokkulangevus juhtus tol hetkel olema. Universum loksus pisut paigast. Ah, mustmiljon põhjust võib välja mõelda ju.

Õppida ma võiks hoopiski, et vähem sõnu enne tegusid. Kui teod on tehtud, siis võib neist rääkida, nendega kelkida. Ent on raske alati sõnu endas hoida. Keegi ikka teab ja küsib, kuidas selle ja teisega läheb. Ja ikka vastad, kas või paari sõnaga. Ikka satud hoogu, kui ise kanda ei jaksa. Milleks siis sõbrad on? Nendega oma elu ju jagataksegi. Halba ja head, naeru ja pisaraid, haiguses ja tervises. Nagu ühes teatud tõotuses, ainult rituaali ei korraldata sõpradega.

Käega löömise tunne, allaandmine, rahulikult võtmine – kas see ongi väsitav või olen ma lihtsalt oma magamata unetundide ohver? Miks aastatagused sündmused näivad korduvat? Tõepoolest, vahel on mul tunne, et aeg pole põrmugi edasi liikunud, et aastat pole möödunud. Ring on täis saanud. Kas elu ongi ring või saab ka muu kuju valida? Kuigi vahet pole – mingil hetkel jõuad ikka punkti, kus juba olnud oled. Aeg sinna jõudmiseks vaid muutub.