Kui oleks oleks olemas

Ma tahaksin olla mõne kuulsa rokkmuusiku mustanahaline taustalaulja, kellel on lopsakad huuled ja meeletud afrolokid. Laval kannaks ma musta kleiti, suuri rõngakujulisi kõrvarõngaid ja efektset sõrmust. 

Ühest linnast teise sõites ümiseks me teiste taustalauljate ja bändiliikmetega kõikvõimalikke lugusid, viskaks nalja, kirjutaks uutele lugudele sõnu. Me külastaks tee peale jäävat söögikohta ja annaksime seal spontaanse kontserti. Pausi pidavad rekkajuhid aplodeeriks meile võimasalt, meie lihtsalt tunneks rõõmu, et saime nende päeva midagi ilusat lisada.

Oh, ja ma oskaks laulda ka!

Heal lapsel mitu nime

Eile rääkisin emmega nimedest. Ta ütles, et talle meeldib Anzori Barkalaja tütre nimi – Tähe Leen. Emme olevat tahtnud vanemale õele Leen nimeks panna, aga ei leidnud ühtegi sobivat nime juurde. Aga Barkalaja leidis. Minule meenus Andrise soov tütrele Arabella nimeks panna, ikka selle mereröövlitütre järgi. Aga kas ma oma pojale Taaniel võin panna? :D Mingi aeg meeldis mulle nimi Aksel, aga nüüd tundub, et see passib rohkem kassile. Hetkel polegi mul ühtegi meelepärast poisslapse ega tütarlapse nime välja mõeldud. Aga ega vajadust pole kah. Päris mitu head aasta kohe kindlasti mitte.


Kui minu nimest rääkida, siis lugu väga lihtne. Emale meeldis üks ja isale teine nimi, lõpuks sain mõlemad. Õdedel kummalgi üks eesnimi, kuigi neilegi olid topeltnime variandid vist välja mõeldud. Mina olen see õnnelik, kes kaks nime sai. Oma hüüdnime Evu tekkelugu ma ei teagi. Mind on lapsest saati pereringis niimoodi kutsutud. Hiljem hakkasid ka sõbrad mind nii kutsuma. Teismeeas tekkinud tuttavad-sõbrad eelistasid aga vaid esimese nime – Eva – järgi mind kutsuda. Mõned kutsuvad siiani Evaks. Algul oli harjumatu ning sõdisin vastu, et Liisa on ka, aga tolku suurt polnud. Nii olengi omadele kas Evu või Eva. Liisaks või Liisuks ei kutsu mind keegi, kuigi võiks ju ;) Eks ta ole, lapsel mitu nime.

Parem kui varem. Nunnum kui varem!

Käisin täna hommikul juuksuris. Lasin poolde selga ulatuvad juuksed hästi lühemaks lõigata. Nüüd ulatuvad niimoodi kaela peale (hobusesabast jäi järele ee… rohututt?) ja hoiavad lahedalt. “Nunnu,” mõtlesin peeglisse vaadates. Nii mõnus! Nii lühikesed polegi mul juuksed olnud, va lapsena muidugi. Ja üldse ei kahetse, et pikkadest juustest ilma jäin, tavaliselt natuke ikka kripeldab või nii. Seekord on lihtsalt äge!

Sellest me ei räägi

Käes on juba sumeda suvekuu augusti teine pool. Natuke hirmutav, kuidas aeg läheb. Peagi on esimeste koolikellade aeg käes, justkui uue aasta saabumine. Aga mitte lihtsalt uue aasta, vaid valikute tegemiste, eesmärkide seadmiste, asjalikkuse aasta algus. Miks tundub just sügis ajana, mil kõik tulevikuplaanid peaks paika panema? Kui mul pole neid plaane ega eesmärke, kas olen hiljaks jäänud? Olen ma siis rumal, laisk ja lohakas oma edasise elu suhtes. Või isegi, kui mul on mingid ebamäärased plaanid olemas, ent nende täideminek ei sõltu ainult minust endast, kas olen samuti läbipõruja? Teemad, millel me ju ometigi ei räägi (Sinuga ju mitte, kokkuleppeliselt ;), sätivad end mu kukile istuma ja tasase järjepidevusega meelde tuletama, et suvi (aeg, mil on lubatud puhata ja natuke luuser olla) saab läbi ning on vaja taas tegutsema hakata. H i r m u t a v. Kooli lõpetamine, töö otsimine, lepingukohustuste täitmine… Vanad lõpud, uued algused. Miks ei võiks mõnusasti vanal lainel edasi seilata? Kohati on tunne, et kõik kaob: kursakaaslased, oskus õppida, teadmised, seltskondlikkus, kooliskäimise rõõm… Kas peabki nii olema, et mõne aja tagant lüüakse su elus jälle midagi laiali? Ning kui oskad ja suudad, õnnestub sul pehmemalt maanduda, mõned killud kokku koguda ja neid edaspidigi koos hoida. Elu nagu plahvatav puder.

Test

Esimene: Sinu valik näitab, mis on Sinu jaoks tähtis… Millised on Sinu prioriteedid, tähtsuse järjekorras… Ise Sa ju reastasid need?

Kõige tähtsam on Sulle armastus (lammas).

Tähtsuselt järgmine on perekond (hobune).

Kolmandaks au/kuulsus (tiiger).

Neljandaks karjäär (lehm).

Viiendaks raha (ahv).

Teine: Omadussõna truu kirjeldab Sinu enda iseloomu, isikut (koer).

Oma partnerit iseloomustad sõnaga isepäine (kass).

Sõna vastik kirjeldab Su vaenlast (rott).

Sinu suhtumist seksi ja Su seksuaalelu iseloomu kirjeldab sõna ergutav (kohv).

Omadussõna võimas näitab, milline on Su praegune ja tulevane elu või milline see Sinu arvates peaks olema (ookean).

Kolmas: Kristel on inimene, kes Sind kunagi ei unusta (kollane).

Emme on inimene, kellega võid alati arvestada, ta on Su tõeline sõber (oranzh).

L. on inimene, keda Sa armastad (punane).

Mina ise on inimene, kes on Sinu moodi, Sinu hingesugulane (valge).

Lica on inimene, keda Sa kunagi unustada ei suuda (roheline).

Nüüd saada sama test 6 -le tuttavale. Ja Su soovi täitumise päevaks on neljapäev.

Sireliõieõnneotsija

Mulle meeldib sirelitest õnne otsida. Tead ju küll… Kui leiad vähemalt viiese õie, siis soovid midagi ja sööd õie ära. Palju soove on soovitud, mõned ka täide läinud. Mõned ei lähegi. Mitte kunagi. Vist… Loota ju võib. Mina loodan. Loodan isegi siis, kui öeldakse, et enam pole mõtet. Aga loodan ikka natuke. Ja kui see natukenegi on otsas, siis veidi veel. Lootusetu lootja. Sireliõieõnneotsija.

Kui näed linna peal mõnda tüdrukut sirelipõõsast uurimas, siis tea, et see võin olla mina. Võib olla on teine tüdruk ka – K., kah õnneotsija. Sirelipõõsast nähes vaatame vaid teineteisele otsa ja seame sammud sireli suunas. Vahel kostavad hüüatused “Leidsin!”, “Oota, ära otsi, ma ei leidnud veel…”, “Viiene jälle.” Need oleme meie. Kõige rohkem leiab õnneõisi kohtadest, kus sõidab palju autosid. Küllap saastel on oma osa neil mutantõite tekkimisel. Nii et pole õnn puhas midagi, igasuguseid keemilisi elemente võib sealt leida. Aga… õnn on õnn. :)

Ma siis kriban ka midagi

Pealkirjade väljamõtlemine muutub aeg-ajalt keeruliseks, kõik oleks just kui juba ära pandud. Aga see selleks. Ma siis kriban midagi, kuigi pea on nagu tühi. Täna jälle muutub olemine järjest sürrimaks. Ma vihkan, et ma nii kaua magan iga päev. Tahaks, oi kuidas tahaks hommikul ärgata, mitte ennelõunal. Tee või tina, aga ei suuda. Korraks suudan, aga mitte nii palju, et voodist kah välja saaks. Tahtejõust jääb väheseks. Küllap kaua põõnamine ongi sürris päevas süüdi. Olen ju teiste ajast maas.

Referaat on pooleldi valmis. Nüüd on oma arvamus vaja kirja panna. Arvamus puudub, mitte täielikult, aga natuke. Mis ma ikka oskan arvata noorte tüdrukute (vanuses 15-19) parimate sõprussuhete, romantiliste suhete ja suurema suhtlusringkonna seostest. Kõik, mis uurimuses välja tuli, oli niigi ette aimatav. Mitte nii väga isiklike kogemuste, vaid filmide-sarjade põhjal. Küllap mul see arvamus ka tuleb. :P
Mul pole täna isu. Hommikul (sinul oli siis arvatavasti lõuna) sõin kalakastet ja jõin kohvi (täna jõin jah), aga kaste eriti alla ei läinud. Ja muud polegi söönud, miski ei tundu maitsevat. Jooks ainult. Mitte selles mõttes, et paneks tina. Oh ei! [Sinu rahustuseks nii palju, et ma ei saagi praegu alkoholi tarbida. Ja ma niikuinii võtan vähe, kui võtan.] Jooks vett, mahla, külma piima, ja kohe palju. Kusjuures, see on juba natukest aega nii olnud, isutus ja joogikas. Ja suunurk on kah lõhki, ei parane sugugi, kuivab teine, kuigi pidevalt Labellot peale määrin. Kas diabeet tahab kallale tulla? “Appi-appi,” ütleb Evu tuimalt ja kiretult.

Kursaõde sõidab varsti minema. Ta läheb terveks suveks Šotimaale tööle. Täna on ärasaatmispidu, õigemini olemine. Külla jõuab veel paar korda saata. Homme lähen ühe sõbrantsi sünnipäevale, arvatavasti vaatame Pattayas Eurovisiooni. Pidu-pidu, looder-looder. Nada utšit, devotška, ju nõu! Ai nõu, ai nõu.

Euroviisidest meeldis mulle “Vanaema lööb trummi”. Ainuke lugu, mis kohe pea nõksuma ja jala tatsuma pani. Aga Ronan Keating a la Denmark meeldis ka, niiiii nunnukas. Palun-aitäh, kinkige mulle selline kutt! ;) Kuulatavaid lugusid oli veelgi. Leidsin lausa 11 lugu, mis oleks võinud edasi saada, neist sai 7 edasi. Eurovisioon – rahvast/rahvaid ühendav meelelahutus kord aastas. Eks see paras karneval ja kabaree sel aastal on, aga no mis sa teed. Las inimesed möllavad. Show ju!

Vot tak! Ütle veel, et midagi kirjutada pole, teksti tuleb nagu muiste. Mitte nii palju, aga tühja pea kohta siiski. :P

Tartu ja mina

Kohad, kus ma veel käinud pole, ja asjad, mida ma veel teinud pole.

Ma pole imetlenud vaadet, mis avaneb Plasku katuselt ja parklast. Ma pole ammu käinud üheski muuseumis ega näitusel (kooliajal ikka sai käidud). Ma pole kõndinud üle Kaarsilla kaare (jah tõesti, ikka veel pole julgust olnud). Ma pole turninud toomkiriku varemetel. Ma pole ammu-ammu sõitnud Emajõel ühegi ujuva alusega ega kordagi osalenud kummipaadirallil. Ma pole eriti palju osalenud Tudengipäevade traditsioonilistel ja vähemtraditsioonilistel üritustel (alati on midagi seganud, eksamid, puuduv seltskond vm). Ma pole pikka aega käinud XS-s, Atlantises, Pattayas, mitte kordagi Discoverys (kusjuures mitu inimest on soovitanud sinna minna). Ma pole ikka veel veetnud õhtust aega (või sattunud mõnda kohta väga harva) Maailmas, Creppis, Suudlevates Tudengites, Big Benis, uues Entris, Veerevates Kivides, Ülikooli Kohvikus, Zum-Zumis, Illegaardis, Rasputinis. Ma pole matkanud Jänese matkarajal. Ma pole seestpoolt näinud ega uudistamas käinud paljusid kirikuid. Ma ei mäleta, et ma oleks supelnud mõnes purskkaevus või tiigis. Ma pole sündinud Toomel. :P


Lugesin oma nimekirja veelkord ja leidsin, et paljud asjad seal polegi nii olulised. Küllap on palju rohkem selliseid asju, kohti ja hetki, mida võiks teha, kuhu minna ja mida kogeda. Ja see ei pea tingimata olema Tartuga seotud. Ning teistpidi: eks on üksjagu asju, mida tehtud ja kohti, kus käidud. Võtaks kohe 24 h-d ja tuiaks terve selle aja Tartus ringi. Käiks igasugused kohad läbi, vaataks päikesetõusu, naudiks vihma, unistaks hämaruse saabudes, hulguks öös. Iga hetke kogeks eri kohas. Kas tuled ka? ;)